Wiedemanni keeleauhind, riiklik kultuuri elutööpreemia, teenetemärgid, Tammsaare kirjanduspreemia jne

Valitsus määras 2026. aasta riigi Wiedemanni keeleauhinna Anu Lambile pikaajalise mõjuka panuse eest eesti keele kõlakultuuri ja selge väljenduse väärtustamisel näitleja, õppejõu ning tõlkijana.

Valitsus otsusel pälvis riikliku kultuuri elutööpreemia Krista Kaer. Elutöö preemia laureaat on tõlkija ja kirjastaja, kelle eluaegne pühendumus tõlkimisele, toimetamisele ja kirjanduse tutvustamisele on Eesti kirjanduspilti hindamatult rikastanud. Tema tõlked on eestlasele suupärased ning säilitavad teoste keelelise täpsuse ja kultuurilise eripära selle kõrgeimal tasemel. Krista Kaera eriliselt oluline ettevõtmine olnud ka kirjandusfestivali HeadRead korraldamine. Kirjandusmaailmas, kus tõlkija jääb sageli ikka veel nähtamatuks, paistab Krista Kaera looming silma oma kvaliteedi, ulatuse ja pikaajalise mõju poolest. Kogu Kaera elu on olnud pühendatud jutuvestmise väele, tõlkekunstile, rahvusvaheliste sidemete tugevdamisele ja kultuuriliste horisontide laiendamisele.

President tunnustas riikliku teenetemärgiga kirjandusinimesi Viivi Luike, Leelo Tungalt, Ilmar Tomuskit, Peep Gorinovi (Peep Ilmet), Aapo Ilvest, Merle Jäägerit, kirjandusteadlast Marin Laaki, raamatuteadlast Tiiu Reimot, Koolibri peatoimetajat Kadri Rahusaart, museoloogi ja Kreutzwaldi pärandi uurijat Aimi Hollot, Lääne-Virumaa raamatukoguhoidjat Ene Heidet, raamatuloo uurijat Aivar Põldveed, kultuuripärandi hoidjat Katrin Raidi, rahvaluuleteadlast Kadri Tamme jpt.

Tammsaare kirjanduspreemia võitsid Indrek Koff ja Olena London graafilise romaaniga „Ära oota midagi“.

Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi, Tallinna Kirjanduskeskuse, Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kultuuriministeeriumi ühendkomisjon valis aasta kirjandusõpetajaks Viimsi gümnaasiumi õpetaja Kirsi Rannaste.

Eesti Kirjandusmuuseumi sõbra auhinna pälvis Tartu Maarja kogudus piiblinäituse "Alguses oli Sõna" eest.

Palju õnne kõigile laureaatidele! 

Lugemismängu soovitused: luule. Piret Põldver "Tõmme"

Piret Põldver "Tõmme". Kastani Tänava Kirjastus 2024

Avastasin, et kuigi Pireti Põldveri luulekogu on mul juba jupp aega loetud, pole ma sellest veel kirjutanud. Kuna kolmapäevases virtuaalkülalise intervjuu rubriigis vastas küsimustele just Piret, siis sobib tema luulekogu sama nädala lõpetuseks ideaalselt.

Olime Piretiga mõlemad eelmisel aastal nomineeritud Kultuurkapitali luule aastaauhinnale, Piret sai lõpuks "Tõmbega" Gustav Suitsu luulepreemia, nii et raamat on tunnustatud ja pärjatud.

Tuleb tunnistada, et kuigi ma kirjutan ka ise luulet ja viimasel ajal ka vabavärsilist, olen ma raskustes sellisest luulest kirjutamise ja arvamise puhul. Üks probleem, mis mind vabavärsi puhul tihti kummitab, on tunne, et autorid langevad liiga tihti paljusõnalisuse lõksu, mis kandva kujundi lõpuks ära lahjendab. 

        "Rohin armastust sinu vastu

        nagu naabrinaine võililli trepi külje pealt,

        viskan pange ja valan kompostihunnikusse,

        aga lilled suruvad lehed läbi betooni,

        juured ei katke,

        sa ei saa võililledest iial lahti,

        kui nad on end juba sisse seadnud,

        nad on nii kollased ja säravad,

        milleks neid üldse katkuda." (lk 71)

Minu jaoks on see juba piisavalt terviklik, aga sellele eelneb kaks sama pikka "salmi". Milleks? Minu jaoks ei anna need sellele enam midagi juurde, see on piisaval hea kujund niigi.

Pireti kogu on otsast otsani vabavärss. Minu jaoks tähendas see, et korraga ei saa palju lugeda. Ega luulet peagi korraga palju lugema, ongi hea väikese ampsu kaupa, et jääks settimise aega. "Minu sees settib üks laev", nagu Piret ise ütleb (lk 46). "Alati lähevad põhja need laevad, millel vaikitakse," tõdeb ta samas luuletuses. Aga isegi siis, kui see on põhja läinud, ei kao ta kuhugi, sest "Merepõhjas ei mädane miski".

Tunded ongi see telg, mille ümber selle luulekogu maailm pöörleb. 

        "Eile kohtusime sinuga kohvikus.

        Kolm tundi

        voolas mett

        meie vahelt verre." (lk 28)

Esmapilgul klišeelik sõnamäng kasvab siin nutikaks tundeid defineerivaks kõikehõlmavaks kujundiks. Luuletusena on see minu jaoks üks huvitavamaid ja seda kogumikku defineerivamaid tekste. Siin kohtuvad kaks peamist teemat - tunded ja loodus. Või süümepiinad loodusega toimuva pärast, mis rohujuuretasandilt tõuseb üldistuseks teisal, luuletuses "Ärge kinkige mulle lilli" (lk 56). Kohviku-luuletuse muudab aga nii mõjusaks just kolmnurk argine-tunded-loodus, kusjuures tööle hakkab see kõik isegi mitte vastanduse, vaid pigem ootamatu kõrvutuse najal.

Argipäevased kirjeldused ongi osa Pireti luulest, aga sageli on just sellele taustale torgatud eristuv kujund.

        "Tuul saab lõpuks võimaluse

        puhuda meie vahelt läbi" (lk 69).

Nagu igasuguse luule lugemisega, on ka selle raamatuga nii, et kõik luuletused kindlasti võrdselt meeldida ei saagi. Aga lugeda tasub, sest igaüks võiks siit midagi endale leida. Ja kui luulekogust mõnigi luuletus kõnetab, on juba hästi.

Virtuaalkülaline: Piret Põldver

Piret Põldver on luuletaja ja kirjandusteadlane.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab? 

Raamat on nii pikaaegne ja elementaarne kaaslane, et ei oska kujutledagi, kuidas oleks ilma. Selles mõttes muudab Eesti Raamatu Aasta tähistamine millegi peaaegu nähtamatu, aga ääretult olulise ja meie kultuuri, aga üldse olemust kujundanu, üllatavalt nähtavaks.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas? 

Mulle näib, et eesti kultuur on lahutamatult seotud kirjaliku eestikeelse tekstiga. Kui enam ei oleks eestikeelset kirjandust, kaoks suur hulk seda, mis hoiab meie enesetunnetust praegu koos. Samas ei pea tekst olema tingimata paberraamatus – see võib olla ka teistes seadmetes: e-lugeris või arvutiekraanil, audioraamatuna, aga miks mitte ka filmis või arvutimängus. Minu jaoks tundub oluline, et eesti keel jutustaks lugusid, kutsuks osalema ja sellega saaks teha kõike seda, mida teiste keeltegagi.

Oled öelnud, et tagasiside tundub olevat üks asi, mis aitab uutel tekstidel muutuda küpsemaks ja endal ka paremini aru saada, millest võiks kirjutada. Paljud kirjanikud ütlevad aga, et nad kirjutades üldse lugeja peale ei mõtle, nad mõtlevad kas loole või kirjutavad seda, mis neid ennast kõnetaks. Kummale sina rohkem kirjutad – lugejale või endale? 

Kirjutamine on minu jaoks suhtlusakt – selles mõttes kirjutan lugejale. Sageli on kirjutades ka silme ees mõni inimene, kellele see tekst on mõeldud, mõni tekst on sündinud isegi otse kellelegi kirjutades. Aga kindlasti on ka tekste, mida olen lihtsalt kirjutanud, võib-olla siis enda jaoks, ja hiljem näib, et see võiks ka teisi kõnetada.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Carolina Pihelga luulekogu "Ikka veel".

Kirjanduspidu

Täna algab pidunädal. Reedel on ju Tammsaare sünnipäev, millest on kalendrisse tuletatud eesti kirjanduse päev; sel aastal saab "Tõde ja õigus" lisaks ka 100. aastaseks. On mida tähistada. Tammsaare sünnipäevanädalal on tema sünnikandis Albus ja Vargamäel juba viiendat aastat suur kirjanduspidu.

Peol saavad kokku kirjanikud, kriitikud, õpetajad, õpilased, lugejad ja raamatukoguhoidjad, uurijad ja teadlased ja ehk needki, kes seni on arvanud, et kirjandus teps mitte neile pole mõeldud.

Kes saab, minge kaema. Kava on siin.

Lugemismängu soovitus: Joel Jans "Ajudraiver"

Joel Jans „Ajudraiver“. Lummur 2022

Selle romaani lugemiseks tuleb kujutlusvõime sisse lülitada. Peategelane sureb ju kohe esimeses peatükis ja edasine toimub tuhandeid aastaid hiljem arvutisimulatsioonis. Inimkond on viimseni surnud ja siis ülivõimsa arvuti poolt fjodorovismi vaimus taas ellu äratatud. Samas pole tekst üldse mitte tehniline või tehnoloogiline, nii et harjuda tuleb vaid mõttega, et kõik kirjeldatu pole mitte füüsiline, vaid virtuaalne. Kes on „Matrixi“ filme vaadanud, saab analoogiast aru – selle vahega, et kui „Matrixis“ oli siiski mingisugunegi reaalsus olemas, siis „Ajudraiveris“ ei ole.

Kuna autor ise on süsteemiadministraator, siis tehniline butafooria on usutav, aga mitte ülemäära keeruliseks aetud – mingil moel meenutab see kõige rohkem omamoodi digimuinasjuttu ja mingit erilist itimehe aju pole selle lugemisks tarvis. Lugu liigub lobedalt, tegelaste kõnepruuk on lopsakas, suhtumine muhe ja eluline. Kui pea pool raamatut on loetud, ei joonistu ikka veel välja keskset intriigi. Ka selge antagonist on puudu. Küll aga tekib aimdus, et see võiks ehk olla AI ise, kes kõike käigus hoiab. Loomulikult selgub hiljem, et asi pole nii lihtne.

Autor kasutab päris teravmeelselt enda loodud maailma loogikat, keerab sinna paar huvitavat vinti ja avab sündmustiku taustu täpselt nii palju, et pidevalt pinget hoida. Et mitte kõike ära rääkida, saab öelda, et otsene vastasseis antagonistiga tõepoolest tuleb. Ja see ongi selle romaani juures positiivne – autor on suutnud hoida pinget ja kerida seda tasapisi (erinevalt mitmetest varasematest teostest, kus kippus juhtuma liiga palju ja liiga kiiresti).

Põnev maailm ja temaatika, mida eesti ulmes pole varem sellisel kujul ja sellises kombinatsioonis ette võetud.

Virtuaalkülaline: Triin Soomets

Seekord siis luuletaja Triin Soometsa raamatuaasta mõtted:

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab?

Tuhat aastat tekitaks kaks korda parema tunde, aga nii õhuke meie kirjasõnakultuur on. Hea, et niigi on.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas? 

Muidugi on oluline. Ega niivõrd tähtis olegi, on tegu raamatu või mingi muu sõnakandjaga. Meie rahva identiteet on keeles ja keel peab lisaks sellele, et teda räägitakse, olema ka kirjas, nii lihtne see ongi.  Kes loeb peamiselt mingis muus keeles, kaldub üha rohkem ka sinna muusse kultuuriruumi. Ega see ole paha. Vaevalt et maailm eestlaste kadumisega midagi olulist kaotaks, lihtsalt neil oleks kurb, kellel eestlusega mingi side.  Aga jah, eks eesti kultuur on killuke maailmakultuurist, miks seda vaesestada ja kaduda lasta.

Olete öelnud, et "lugemine võiks inspireerida, kirjutama või elama. Jube igav on, kui keegi on küll väga palju lugenud, kuid see ei ole temas tekitanud muud kui tohutu lademe tsitaate, mida ta igal võimalikul juhtumil kasutab. Sel juhul on kirjandus maailma sildistamise viis? Viis nähtusi näha, tõlgendada. Kirjandus kui pühakiri, mis annab võtme, kuidas midagi näha. Aga võiks anda pigem laiema valiku võimalusi, millest ja millelt mõtlemises lähtuda?"

Kas see teatud määral ei olegi üks ja seesama? Millestki mingil viisil mõtlemine algab ju tõlgendamisest. 

Millestki mingil viisil mõtlemine algab tõesti tõlgendamisest. Aga minu mõte oli, et kirjandus ei peaks andma ainult viisi, kuidas maailma mõista – näiteks näeme päikseloojangut ja meile meenuvad mõned luuleread, kus on loojangut ilusana kirjeldatud, ja need aitavad meil selle ilu näha. Sama kehtib ka igasugu väärtuste kohta – kirjandus annab võtme nendegi juurde, heal juhul kujundab neid ja meid. Aga see pole see, mida ma mõtlesin. Kirjandus võiks inspireerida elama, selle juurde jään ka praegu, aga seda ei saa ju teha maailmapildi kujundamise kaudu, vaid muutes meid vabamaks ja julgemaks. Ületades kohati meie kujutlusvõimet ja andes lootust.

Soovitage ühte eesti autori raamatut. 

Kindlasti mitte! Selleks on lugemisväärset liiga palju. Näiteks võtke ja lugege kõik viimasel viiel aastal ilmunud naisautorite teosed läbi.

Raamatuaasta tähestikunäitus: V-täht ehk väärtkirjandus

Kirjandus on väärt asi, väärtkirjandus seda enam. Raamatud, mille aeg ise klassikaks väärindanud, on igal juhul väärtkirjandus, uuema aja väärtkirjandusel on lootus kunagi klassikaks saada. Seni tuleb leppida kriitikute, kirjandusteadlaste ja muude asjatundjate kiidusõnadega.

Meie oleme oma raamatuaasta tähestikuga jõudnud V-täheni ja laotanud riiulisse klassikat ja muud väärtkirjandust.