Lugemismängu soovitused: Aasta Rosina auhinna saanud lasteraamat

Eile oli ülemaailmne lasteraamatupäev, mida tähistatakse H. C. Anderseni sünniaastapäeval. Sel puhul sobib anda lasteraamatusoovitusi, seekord siis täpsemalt kategooria Aasta Rosin saanute seast. Aasta Rosina aunimetuse omistab Eesti Lastekirjanduse Keskus kõige omanäolisemale või üllatavamale lasteraamatule. Hinnatakse kas kirjaniku- või kunstnikutööd või raamatut tervikuna. Vahva auhind, millega käib päriselt kaasa kotitäis rosinaid (

Neile, kes ei tea, mis raamatud Aasta Rosina auhinna saanute kategoorias üldse on, mida lugeda, siis nimekiri spikriks on siin. 

Ise lugesin praegu läbi kaks neist.

Ilmar Tomusk, Priit Pärn. "Kõrvalised isikud" (Tammerraamat 2019)

Lustlik ja mänguline, samas õpetlik. Just selline, mida lapsega koos lugeda ja siis selgitada, mida kõik need ütlemised ja sõnamängud tähendavad. Lustiga loetav ka täiskasvanule, eriti siis, kui lisaks Priit Pärna piltidesse süveneda. Pärn on auhinna saajana õigusega ära märgitud, sest raamatu kui terviku seisukohast on tema roll vaat et sama oluline.

Minule tõi see raamat meelde mu oma lapsepõlvest tuttava Eno Raua "Peep ja sõnad" (1970), millest Avita kirjastus õnneks juba mitmeidki kordustrükke teinud. Eks selliseid asju tulebki lastele loetavaks ja huvitavaks teha, muidu jäävadki arvama, et asjaarmastaja on inimene, kes armastab asju või et osavõtlik on see, kes paljudest üritustest osa võtab. 

Anti Saar, Urmas Viik. „Mina, Milda ja meister Michel“ (Eesti Kunstimuuseum, 2018).

Veel üks hariv lasteraamat, sedapuhku siis maalikunstnik Michel Sittowist. Jälle on kunstnikul oluline roll (no kuidas ühest kunstnikust kõneleva raamatuga saakski teisiti olla?). Piltide stiil on küll hoopist teistsugune, seekord pigem koomiksi stilistikaga, aga ikka mitmekihiline, väikeste vimkadega. 

Kui kellelgi on tarvis lastele või lapselastele midagi ettelugemiseks, mille üle siis koos arutada, siis soovitan soojalt! Ja kindlasti koos piltide ühisvaatamisega.

Virtuaalkülaline: Joonas Hellerma

Tänane virtuaalkülaline on kultuuriajakirjanik ja saate "Plekktrumm" saatejuht Joonas Hellerma.

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis tundeid see tekitab?

See on ilus asi. Eesti ajaloos ei ole just palju nii suuri ajaskaalasid nagu see. Muistse vabadusvõitluse müüt on küll veel vanem, aga edasi tuleb juba kauge arheoloogiline aeg. Riik ja ärkamisaeg ja muu n-ö positiivne ajalugu on ju nii palju lühem, need ajaskaalad on suurusjärgus sada-kakssada aastat – selles mõttes on see üks tore ja lahe sünnipäev ning väärib esiletoomist ja tähistamist küll.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Ma arvan, et väga oluline ja võiks veel palju olulisemgi olla. See esimene eestikeelne trükis ja üldse esimesed trükised on ju tegelikult tõlkeraamatud. Raamatuaastal võiks lisaks muule mõelda ka selles suunas, et võib-olla tuleks veel söakamalt tõlkida kõige paremaid ja olulisemaid tekste maailmakirjandusest ja mõtteloost. Niisugune tõlkimine on alati ka keele rikastamine. On oluline, et me saaksime lugeda kõiki mõjukaid tekste ja mõelda kõiki mõtteid just eesti keeles.

Oled oma saadetes kasutanud mõistet zeitgeist või ajavaim. Kes kannab praegu eesti luules või kirjanduses laiemalt ajavaimu? Või kas saab seda praegu niimoodi üldse eristada?

Sellele on raske niimoodi vastata. Kaasaegset luulet ilmub palju ja selleks, et seda lugeda mingis kontekstis, meeldib minule aeg-ajalt vaadata eesti luule ajalukku ja teha seal avastusi; siis hakkad nägema erinevaid kihistusi. Nii et ma ise olen veidi meie luule algusaegade poole kaldu, kui nii võib öelda. Tooksin välja Uku Masingu luulekogu „Neemed vihmade lahte“, mille pealkirigi on nii ilus, et see on juba ise nagu luuletus. Selles vihmade lahe kauges kajas sirvin meie kaasaegset luulet ja jään vahel pikemalt mõnd luuletust uurima. Viimati oli selline luuletus Livia Viitoli „Suleaeg“ – see on imeline luuletus. Sellegi pealkiri võiks olla omaette väike luuletus, moto kogu eesti raamatu aastale.

Mõneti vastasid sa sellega juba ära ka viimase küsimuse: soovita ühte eesti autori raamatut.

Aga neid võib alati veel soovitada! Ma teeks siis lisaks ühe topeltsoovituse: üks on tõlge, teine originaaltekst, kusjuures originaalteksti autor on ka tõlkija. Ehk siis ühe eesti kirjaniku tõlge ja tema enda raamat. Tõlge on Stefan Zweigi „Eilne maailm“, mille tõlkija on Jaan Kross, kelle romaan „Paigallend“ on mingis mõttes loetav „Eilse maailma“ omamoodi Eesti versioonina. Neid võikski koos lugeda. Ja mõelda sellest, miks ajalugu aina kordub.

 

Raamatuaasta tähestik (graafiline romaan) ja mõned auhinnad

 Kõigepealt siis paar vahepeal välja kuulutatud auhinda.

14. märtsil kuulutati välja Emakeele Seltsi aasta keeleteo auhinnad. Peaauhinna pälvis Paul-Eerik Rummo James Joyce´i „Ulyssese“ tõlkimise eest.

Aleksander Kurtna nimelise tõlkijaauhinna pälvis 27. märtsil Indrek Koff väga erisuguse stiili ja poeetikaga näitekirjanike loomingu vaimu tabamise ning selle kongeniaalse eestindamise eest prantsuse ja portugali keelest.

Palju õnne!

Ja nüüd siis tähestiku järgmise tähe juurde. Eelmise nädala lõpust on kooli fuajees olev tähestikuriiul saanud uue sisu - sedapuhku siis G-täht ja sõna graafiline romaan.

Alustuseks tuleb ilmselt paari sõnaga selgitada, mis see üldse on. Kõige lihtsam olekski öelda, et see on piltromaan, ehk romaan piltides. Kõik graafilised romaanid mahuvad kõikehõlmava koomiski nimetuse alla, aga mitte kõik koomiksid ei ole graafilised romaanid. Eestis kultuslikuks kujunenud "Piilupart, Miki ja teised" ei ole oma paksusele vaatamata graafiline romaan, vaid lihtsalt koomiksiraamat. Eesti ehk tuntumad oma graafilise romaani näited on Joonas Sildre "Kahe heli vahel" ja "Värviline Mägi" (esimene siis Arvo Pärdi ja teine Konrad Mägi elulugu).  Meil on riiulis Veiko Tammjärve "Hukkunud Alpinisti hotell" (Strugatskite põhjal), kaks sama kunstniku "Rehepappi" (algmaterjal Kivirähk) ja Anne Muhoneni "Ära unusta mind". Lisaks Amanda Orava ja Urmas Nimetu "Maa varjatud pool", mida võiks siis mahu tõttu pigem graafiliseks novelliks nimetada.

Lugemismängu soovitused: Noorteromaan. Meelis Kraft "Tiuhkamäe" I ja II

Meelis Kraft „Tiuhkamäe“, „Tiuhkamäe. Teine raamat“ (Sooroheline 2022 ja 2024)

Sobib täitma lugemismängu kategooriaid eesti autori noorteraamat või eesti autori ulmeraamat.

Kraft on ses mõttes põnev autor, et mul on huvitav jälgida, kuidas ta kirjutab. Ulme. Naistekas. Noortekas. Krimka. Huvitav, mida ta järgmisena ette võtab? Ajaloolise romaani? Lasteraamatu?

Mulle näib, et selles, mida ja kuidas ta teeb, pole midagi juhuslikku. Võttestik on hästi omandatud ja ta kasutab seda kindla käega. Ja see ei tähenda, et lugedes see kuidagi häirima jääks. Ei, see ongi märk, et võtteid kasutab proff – miski ei mõju kunstlikuna ega jää torkima. Tõsi küll, kahe Tiuhkamäe osa peale leidsin ühe koha, mis polnud loogiline, aga las ta olla, üldpilti see väga ei häirinud.

Põnev on omamütoloogia, mis on talutav ka neile, kes ulmet pelgavad (alapealkirjaks on õigusega paranormaalne põnevik, sest seda see ongi, kuigi on loetav ju ka ulmena). Tegevustik hoiab pinget, lugeda on ladus, igav ei hakka.

Mind hakkas huvitama, kuidas autor loo lõpuks lahendab ja otsad kokku tõmbab, sest praegu on lugu ikka veel ilma selge lõputa. See ongi ehk peamine etteheide – neid raamatuid tuleb lugeda järjest ja siis kui viimane/viimased osa(d) ka ilmunud on.

Mina kavatsen küll lõpu ka ära lugeda.

Hea töö!

Virtuaalkülaline: Tiit Aleksejev

Täna on meil virtuaalselt külas kirjanik Tiit Aleksejev, kes pidanud ka Eesti Kirjanike Liidu esimehe ametit.

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis tundeid või mõtteid see tekitab?

“Rõõm” ja “imetlus” on ilmselt õiged sõnad. Lisaks tunne imelise kohalolust. See, et eesti rahvas on läbi kõigi nende sõdade ja katkude kestma jäänud ja omakeelse kirjanduse loonud, ei ole üldsegi tavaline. Samas on mul kõiksugu dekaadide, plenaaride ja juubeliaastate osas teatav tõrge. Nendega kaasneb omajagu kahepalgelisust. Kõige puhtamad pühad ja tähistamised ongi need, mida me oma hinges tähistame.  

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Maailmale pole eestikeelsest raamatust ilmselt sooja ega külma, mõned üksikud estofiilid välja arvatud. Meile endile peab oluline olema. Tundub, et ongi.   

Lugesin kusagilt , et uurid loovuse ja TI suhet. Millal masin kirjutab auhinnaväärilise romaani? Ja kas siis on masinast saanud inimene?

Võimalik, et inimväärset romaani ei suuda programm kunagi kirjutada, oluline osa kirjandusest on kehaline ja tekstiväline. Kõik need meie ekstaasid ja läbielamised, mis moodustavad olulise osa romaanikunstist ja täpsemalt stiilist. Küll suudab tehisintellekt edukalt ära petta, luua illusiooni, et ta on ise midagi loonud. Just seda ärapetmise aspekti tuleb silmas pidada, kogu õhina ja vaimustuse taustal, mis tehisintellektiga kaasneb. Samuti ei kao eesti keel kuhugi kui temaga suurkorporatsioonide andmebaase ei nuumata. Tõeline on alati tugevam kui näiline ja tehisintellektis on omajagu valet. Kirjanduse kontekstis eriti. Ma ei ole tehisintellekti kui säärase vastu, aga tasub veidi mõelda, mida inimsus tähendab ja millest me ei tohiks kiiruse või efektiivsuse nimel loobuda.  

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Ain Kalmuse „Juudas“. Eesti ajalooromaani puhul räägitakse peamiselt kahest autorist: Jaan Krossist ja Karl Ristikivist, mõlemad ongi meisterlikud. Kross valis eesti ainese ja Ristikivi maailmaajaloo. Ain Kalmus ühendas oma loomingus mõlemad mõõtmed. „Juudas“ on üks kaunemaid püha maa romaane ja lunastusloo peegeldusi, mida ma olen lugenud.    

Lugemismängu soovitused: 2024. aasta raamat. Tõnu Õnnepalu "Õhtupäike väikestel majadel"

Tõnu Õnnepalu „Õhtupäike väikestel majadel“ (Paradiis 2024)

„Juba lapsena oskasin ma mõelda süngeid mõtteid“ (lk 23). See lause võiks vist olla selle raamatu moto. Need on eksistentsiaalsed mõtisklused. Et mitte öelda – eksistentsiaalne äng. Jah, ängi kumab sellest korralikult. Aga mitte ainult. Vähemasti raamatu esimeses pooles. On ka eksistentsiaalset rõõmu. Kuigi ka see kipub olema selline kergelt nukra alatooniga. Rõõmu kurvastused, nagu Tõnu ise ütleb.

Õnnepalu on fenomen. Ka selles raamatu ta nagu ei räägikski ju millestki. Ja samas räägib ta ... kõigest! Doseerib oma helgust ja süngust grammi täpsusega, nii et kaalud ei kõigugi, jäädes täpselt tasakaalu.

Ma tegelikult ei tea, kellele Tõnu kirjutab. Küllap iseendale. Ja see annab kõigile võimaluse kellegi teise sisse vaadata. See vist ongi põhjus, miks ta inimestele nii meeldib. Meile ju meeldib teiste ellu piiluda. Pealegi on suur osa sellest nii tuttav, nii oma. Sellega on kerge samastuda. Ja kuigi see, millest Õnnepalu kirjutab, on lihtne, on see, kuidas ta seda teeb, lihtsusest kaugel. Mõttekäigud on huvitavad, kohati ootamatudki, sõnakasutus nauditav ja rikas (võtame või näiteks selle: „Elu suurim trauma ongi argipäeva trauma. Kõik muu saab mööda, agipäev on surematu“).

Raamat on päeviku vormis ja pärast aastavahetust tekib korraga tunne, nagu oleksin lugenud kahte erinevat raamatut. Ma ei tea, kas käis vedru maha ja pimedus sai võimust, aga depresiivsus suureneb ja tasakaal tekstist kaob. Domineerima jääb äng.

Ma ütlesin, et ei tea, kellele Õnnepalu kirjutab. Aga raamatu lõpu poole hakkab tunduma, et ma saan aru miks ta kirjutab. Ta üritab ängi endast välja kirjutada. Seda elamise vaeva. Sest kui ta seda ei teeks, tuleks otsustama hakata. Need otsused aga ei peaks olema inimese teha.

Tõrjemaagia, öeldi vanasti.

Ajalikkus painab teda. Aeg ise painab teda. Elu tuleb kuidagi üle elada.

Selle raamatu lugemist julgen soovitada ligikaudu aastavahetuse daatumini. Sealt edasi – omal vastutusel.

Sobib kategooriatesse "Vabalt valitud eesti autori raamat" või "2024. aastal ilmunud eesti autori raamat". 

Luule minu elus. Ülemaailmse luulepäeva puhul

Tänase ülemaailmse luulepäeva puhul kirjutan sellest, kuidas mina luule juurde jõudsin. Olen seda küll korduvalt erinevatel kohtumistel pidanud rääkima, kui küsitakse, kuidas minust sai kirjanik, aga olgu siis veel üks kord.

Olen eluaeg olnud suur lugeja, aga see oli proosa, mitte luule, mida ma lugesin. Koolis oli luule lugemine sundus ja ega see mulle eriti meeldinud - enamasti seostus luule millegi sünge ja morbiidsega. Teate ju küll - "must lagi on meie toal" ja "hall on taevas ja must on maa".

Kuniks ... sattusin vene kroonus olles lugema luuletust, mis sööbis mu mällu, nii et kirjutasin selle sõjaväest tagasi tulnuna tudengipõlve alguses mälu järgi märkmikku üles. Autorit ma ei mäletanud, kust lugesin, samuti mitte. Arvasin, et see võis olla huumoriajakiri "Pikker", aga samahästi võis see ka olla ka hoopis ajalehe "Edasi" luuleveerg. Tegu oli vemmalvärsilikult lõbusa luuletusega ja see oli silmiavav kogemus. Saab ka nii! Saab naljakalt ja teravmeelselt! Mul polnud kunagi olnud tõmmet kirjutada, aga siis äkki tekkis soov proovida ka ise mingeid vemmalvärsse treida (ja kroonus postil seistes polnud ju niikuinii midagi teha). Nii ta läks.

Aastakümneid ei teadnud ma, kellele ma tänu võlgnen, et minust lõpuks kirjanik sai. Kuni eelmisel aastal ühel lugejatega kohtumisel, kus sellest juttu tuli, tsiteerisin taas mälu järgi seda luuletust. Ja ennäe imet, paar päeva hiljem sain kirja, kus tähelepanelik kuulaja andis teada: see on Hando Runneli luuletus kogumikust "Kiikajon ja kaalepuu". Kontrollisin üle ja nii oligi - leheküljel 123 on luuletus KONSTANTIN (Tiibuse Mari ajalikkude laulude koherentsil)

             Siis tuli onu Konstantin 
             ja palus heita loosi, 
             et mida sööma hakata,
             tal oli palju moosi.

             Loos langes õunamoosile,
             see oli kõige parem,
             ma mõtlesin, miks Konstantin
             ei tulnud juba varem?

             Ta oli väga vana mees,
             tal oli mõistus segi.
             Kust sai need moosid Konstantin,
             kas tõesti ise tegi?

Jah, mina mäletasin vaid kahte esimest salmi ja sõnastus oli minu mälus pisut teine, aga ilmselgelt oli tegu sama luuletusega. Olin endale lubanud, et kui autori teada saan, siis tänan teda. Olen seda erakirjavahetuses juba teinud, aga ega küll küllale liiga tee! Nii et tänase luulepäeva puhul veelkord:

Aitäh, Hando!