Lugemismängu soovitused: ajalooline romaan. Karl Ristikivi elulugude triloogia ("Mõrsjalinik", "Rõõmulaul", "Nõiduse õpilane")

Karl Ristikivi „Mõrsjalinik“ (Eesti Raamat 1992)

Minu jaoks oluliselt parem kui esimene triloogia. Lugu Siena pühakust Katarinast oli haarav ja ka ülesehituselt põnevalt lahendatud. See, kuidas lugu erinevatest vaatenurkadest edasi antakse, töötas minu jaoks hästi. Samuti olid omal kohal need väiksed maagilisevõitu hetked, seletamatud seigad, mis olid mõeldud Katarina pühaku-staatust ilmestama.

See on lugu ülimast pühendumusest, sisemisest kindlusest ja usust. Ajasturomaan, mille keskmes on inimene, sest kui väärtused me ümber murenevad, on just inimene see, kelle siseilmas need väärtused edasi saavad kesta. Vaim on tugevam kui võim. Ja Katarina vaim oli tugev. Tugevam kui miski muu teda ümbritsevas maailmas.

Ääretult hea ja huviga loetav raamat vaimu suurusest.

Karl Ristikivi „Rõõmulaul“ (Eesti Raamat 1993)

„Rõõmulaulu“ peategelane on rändmuusik David de Galles, raamat jälgib tema elukäiku poisipõlvest surmani. David on rahutu hing, kelle ainus armastus ja kinnismõte on muusika. Ta järgneb oma kutsumusele ka sõna otseses mõttes, ja rändab läbi 14. ja 15. sajandi Euroopa. Ka selles raamatus üritab Ristikivi veidike teist vaatenurka sisse pikkida, andes ajuti sõna Davidi sisehäälele, ent see toimub üsna harva ja väikese mahus, nii et romaani üldpilti see palju ei mõjuta (välja arvatud viimane, surmaeelne sisekõne. Põhimõtteliselt on kõik eelnevad ainult selleks, et see viimane saaks olemas olla). Vaatenurkade vaheldumise mõttes oli „Mõrsjalinik“ oluliselt huvitavamalt lahendatud.

Selle romaani lugemine ei edenenud kuigi kiiresti (sama tõdesin ma juba Ristikivi kroonikate triloogia puhul). Ma ei tea, milles asi, aga millegipärast ei suutnud ma kuigi palju järjest lugeda. Ometi peetakse seda üheks Ristikivi helgemaks ja elujaatavamaks romaaniks. Mind see noorema Davidi pidev rahutus pigem häiris. Ta ajab oma kutsumust, oma paleust taga nagu koer saba või nagu ütleb krahv Alain – seisab kogu elu teelahkmel, teadmata, kuhu minna. Ja katsumused, mis talle lõpuks osaks saavad, on kõike muud kui helged. Ja ikkagi, ja ikkagi ... See lõpp ... Mingis mõttes leiab laulik siiski rahu ja jõuab oma unistuseni.

„Kui tühised on kõik need asjad, mida inimesed püüavad! Kõik kaob, niisama nagu kaovad mänguriista helid, kui selle keeled enam ei värise. Ainult selles on vahe, et me ei tahagi muusikat kinni hoida, vaid naudime seda nii, nagu ta on, alati põgenev, alati kaduv, ja ometi alati uuesti sündiv. Kas pole sama lugu kõige muuga – ka elu enesega.“

Jah. Muusikud surevad. Muusika ei sure.

 

Karl Ristikivi „Nõiduse õpilane“ (Eesti Raamat 1994)

Erinevalt „Rõõmulaulust“ käivitus „Nõiduse õpilane“ minu jaoks kohe. Oli see siis temaatika, loo ülesehitus või stilistilised võtted, mida Ristikivi kasutab, aga lugemine läks „Rõõmulaulust“ hulga kiiremini. Kuigi taas elulugu, on see siiski üles ehitatud hoopis teisel moel. Peategelane, doktorikraadiga teadlane ja arst Johannes Faber, kes kolme päeva pärast nõiana tuleriidale saadetakse, jutustab oma elulugu ülekuulajale. Ja kuigi see elulugu kulgeb kronoloogiliselt, annavad ülekuulaja ja ülekuulatava vestlused jutustamise käigus sellele teise mõõtme. Ja minu arust rohkem kui teiste romaanide puhul paistab siin silma, miks Ristikivi teoste puhul räägitakse filosoofilisest ajalookirjandusest. Teraseid tähelepanekuid ja arutlusi leiab siin nii peategelase monoloogist kui vestlustest ülekuulajaga.

„Nii mõnigi kurjategija võib kindel olla, et teda võetakse lahkelt vastu, kui ta ainult kannab kärbinahaga palistatud mantlit.“

„Inimesed võivad veel kuidagi taluda võõrast välimust ja isegi erinevat nahavärvi, aga mitte kunagi arusaamatut keelt.“

„Ka tegematajätmine jätab oma jäljed.“

Rohkemgi kui ühe inimese elulugu, mõjub see ajastu loona, seda lihtsalt esitatakse ühe inimese elu kaudu. Ja kuigi seda kannab omamoodi fatalistlik suhtumine, et saatuse vastu ei saa, ei tundunud see mulle nii süngena kui „Rõõmulaul“.

Romaan on oskuslikult üles ehitatud ja peategelase elukäik meisterlikult komponeeritud. Ükskõik, mida ta ette ka ei võtaks, pole tal kuigi palju valikuruumi, mis selgitab ka tema saatusele alistumise mentaliteeti, mis küll peidetakse ajastule omase astroloogia ja tähekaartidesse uskumise varju. Isegi esmapilgul tühise seiga topeltristimisega on Ristikivi nutikalt välja mõelnud, ära põhjendanud ja siis alles kusagil romaani teises pooles loo teenistusse rakendanud. See on seotud Transilvaania krahv Drachenheimiga (ja ei ole vist tarvis selgitada, kellele on vihjatud). Selle liini olemasolu ja peategelase tõsimeelne kirjeldus oma ajutisest viibimisest Transilvaania krahvi teenistuses teeb „Nõiduse õpilasest“ ühe enim üleloomulikku ainest sisaldava teose Ristikivi loomingus, nii et seda võib ka juuspeent serva pidi ulme alla liigitada. „Hingede öö“ võib olla sümbolistlikum, allegoorilisem ja sürrealistlikum; „Viikingite jälgedes“, mida kiputakse alternatiivajalooliseks nimetama, ei oma minu hinnangul üldse mingit kokkupuudet ulmega, olles lihtsalt ajalooline seiklus. Võimalik, et „Imede saar“ on veel rohkem ulmeline, on ju selle žanrimääratlus „utoopia“, aga selle lugemine seisab mul veel ees.

„Elu on meile antud selleks, et oma tööd teha,“ tõdeb peategelane, pidades sellega silmas, et tuleb pühenduda oma kutsumusele, sellele, mis sind tõeliselt huvitab, ja mitte lasta end sellelt teelt kõrvale eksitada. Kõik selle triloogia raamatud räägivad kutsumusest ja otsingutest. Siena Katarina kutsumus oli usk, David de Galles´jaoks muusika, doktor Johannes Faberi jaoks teadus. Viimane aga eksib poliitikasse ja tulemus on fataalne.

„Rahu vajab, nagu sõdagi, alati uusi ohvreid. Vanasti ohverdati neid verejanulistele ebajumalatele, nüüd toimub see mõnel teisel ettekäändel...“

Ants Orase kriitikaauhind

Esmaspäeval anti kätte Ants Orase kriitikaauhind, mille pälvis kirjanduskriitik ja humanitaarteadlane Mihhail Trunin Triin Soometsa luulekogu "Kerge kogu jõust" arvustuse "Olemise filosoofia ridade vahel" eest. Arvustus ilmus ajakirja "Keel ja Kirjandus" seitsmendas numbris. 

Ants Orase kriitikaauhind määratakse ühe aasta jooksul (oktoobri lõpust oktoobri lõpuni) ilmunud algupärast ilukirjandust käsitleva parima arvustuse või tutvustuse eest.

Palju õnne!

Virtuaalkülaline: Hasso Krull

Täna vastab küsimustele luuletaja, esseist ja tõlkija Hasso Krull. Tema 1986. aastal Max Harnooni nime all ilmunud luulekogu "Mustvalge" on juba vaat et kultuslik.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid või mõtteid see tekitab?

Eks ootame ära, kuni ta saab tuhandeaastaseks. Raamat on tehniline objekt, peamine tehnoloogia on seal kiri. See on märksa vanem, ilmselt sama vana kui Eesti asustus. Praegu on meil palju digitaalseid objekte, need sõltuvad digitaalsest kirjast. Kas mõni neist on alles ka poole tuhande aasta pärast? Vastust ei tea tuulgi. On väidetud, et kiri võiks olla kõnest vanem, sest tähistamine ja märgistamine on ürgsed. Kiri võib ka tulevikus läbi teha hulga teisenemisi. Kui inimestel  õnnestub veel mõnda aega planeedil vastu pidada, siis tuleb kirja muundumistes kindlasti ette üllatusi.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Raamatud käivad käest kätte. Nii muutuvad nad kultuslikeks sümboliteks. Mida haruldasem on raamat, seda tugevam on tema kultuslik aura. Kultus hoiab kogukondi koos, loob ühise kosmose. Eestikeelseid raamatuid on päris palju, nende hoidmise ja levitamisega on omajagu tegemist. Aga mis siis, kui neid ei oleks? Kas me tajuksime nende puudumist? Arvan, et see oleneb suulise traditsiooni mahust ja küllusest. Tänapäeval on suuline traditsioon märksa kasinam kui paarisaja aasta eest. Ilmselt tekitaks raamatute puudumine õõnsa tunde. Seda tühikut hakataks siis tasapisi täitma, aga tõenäoliselt oleks see mitme põlvkonna töö. 

Oled öelnud, et lugemine on labürint. Ta pakub varju ja annab kaitset. Labürindi eesmärk võib ju aga olla ka väljakutse, proovilepanek. Või siis inimese juhtimine eesmärgini mööda ühte kindlat teed. Kas lugemisel võiks olla ka selliseid labürindi omadusi?

Lugemine on teatava tehnika valdamine, umbes nagu ujumine või mägironimine. Lugemisel on palju astmeid. Tänapäeval loevad lapsed tihti tähtedest sõnu kokku ja leiavad, et lugemine on igav. Info saab nii siiski kätte. Järgmisena jõutakse tähenduseni, millegi uue taipamiseni. Aga see pole veel kõik. Siitki saab edasi minna mööda kujutluse treppi. Algab käänuline teekond, mis viimaks mähib täielikult endasse. Tekib lugemise kookon. Kookonis püsides jõutakse metamorfoosini. See on omaette müsteerium, mille sümboliks on labürint.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Nikolai Baturini "Leiud kajast". See ongi labürindina kirjutatud teos. Tegelase identiteet muutub kogu aeg. Iga käänaku taga algab uus rada. Lihtne seda lugeda ei ole, aga proovida tasub.

Raamatuaasta tähestikunäitus: T - nagu tõlkekirjandus

Vahetasime täna jälle näitust ja nüüd on meil siis T-täht ja sellega seoses tõlkekirjandus. 

Kuna me otsustasime tõlkekirjandusest keskenduda just ilukirjandusele, siis ka seekordsel kooli ja raamatu seoste kajastamisel vaatame kooli töötajaid ja vilistlasi, kes on kätt proovinud ilukirjandusega. 

Kõige loogilisem on alustada luulega. Antti Kirbi (1965. aasta vilistlane Tiit Birkan) on avaldanud luulekogud "Teri aja liivakellast" (2003) ja "Siinpool Soome lahte" (2017)

Ka on tema sulest ilmunud proosakogumik "Rahutud laaned" (Hotpress 2009).

Luual on õppinud luuletaja Ivar Sild, kellel jäi paraku lõpuks kool ikkagi lõpetamata, tema esimene luulekogu "Valimata luulet" ilmus Jõgevamaa Metsaseltsi kirjastamisel 1996, kui Ivar oli Luua õpilane.

Heino Viik, kes lõpetas matkajuhi eriala 2023. aastal on avaldanud raamatud "Kuidas mitte olla loll" (Pegasus 2021) ja "Kõik võib veel hästi minna" (Varrak 2021).

Ka Pille Maffucci on värselt lõpetanud matkajuhi eriala. Temalgi on ette näidata mitu raamatut, mis eriti hästi passivad just tõlke kategooriasse. Pille tegeleb nimelt kakskeelsete raamatutega, eesti keele kui võõrkeele õpetamisega. Tema tõlkimisel on ilmunud Julia Kalenda kakskeelsete lasteluuletuste kogu "Lasteaia saladused" (Eesti keele maja 2021) ja koos Marta Dolgaševiga "Lõpuks leidsin sind" (Integratsiooni sihtasutus 2024).

Ja eks tuleb tunnistada, et ka mina olen lisaks õpetajaametile nii tõlkija kui luuletaja ja kirjanik. Lühiduse huvides ei hakka pilte ja nimekirju lisama, piisab numbritest: 8 luulekogu; 2 lasteraamatut; 7 ulmeraamatut, 10 tõlkeraamatut. 

Auhinnaraamatud ootavad omanikke

Nagu lubatud, kirjutan nüüd lähemalt meie lugemismängust. Kes tahab mälu värskendada, siis siin on lugemismängu välja kuulutav postitus.

Nagu juba öeldud, loosime raamatuaasta lõpuks märtsis 2026 kõigi osalejate vahel kõigis kategooriates välja auhinnaraamatud. Kes koolipere liikmetest auhindade loosimises tahab osaleda, käib ja näitab oma täidetud bingo-lehe kooli raamatukogus ette. Osaleda saavad ka väljastpoolt kooli saadetud mängud, nii et kes tahavad osaleda, postitage oma loetud raamatute nimekiri koos oma kontaktidega hiljemalt 9. märtsiks 2026 kooli raamatukogu aadressile aile.sessman@luua.ee. 

Loosimine ise on plaanis salvestada ja emakeelepäeval raamatuaasta lõpetuseks blogisse üles panna, et tulemus oleks avalik. Ma ise korraldajana loomulikult ei osale, kuigi mäng kuhjaga tehtud ja lugemine jätkub.

Kõik auhinnaraamatud on autogrammidega (ainus erand on Paavo Matsini "Lenini tango", mille autor on märgistanud oma templiga).

Süsteem saab olema lihtne. On neli kategooriat:

Nurkade mäng (neli raamatut, üks igast bingo nurgast). Auhinnaraamatud:

Valdur Mikita "Kodukäija koodeks"

Joel Jans "Rõngu roimad"

Rida, veerg või üks diagonaal (5 raamatut reas, veerus või diagonaalis). Auhinnaraamatud:

Veiko Belials "Surnud mehe käsi"

Indrek Hargla "Mõisa köis"

Paavo Matsin "Lenini valss"

Mõlemad diagonaalid (9 loetud raamatut). Auhinnaraamatud:

Lilli Luuk "Ööema"

Siia loodetavasti lisandub auhindu (loodetavasti Meelis Friedenthali "Punkti ümber").

Ja täismäng (kõik 25 kategooriat). Auhinnaraamatud:

Arne Merilaid "Puuinimesed"

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

Urmas Vadi "Kuu teine pool"

Veiko Belials "Tiigri aasta"

"Eesti raamatu lood"

Loosimise kord:

Kui kategoorias osalejaid on rohkem kui raamatuid, lähevad loosikorvi osalejate nimed, mille hulgast loositakse raamatule võitja. Kui osalejaid kategoorias on vähem kui auhinnaraamatuid, lähevad loosikorvi raamatud ja osalejale loostakse raamat. Sel juhul lisanduvad üle jäänud auhinnaraamatud järgmise katogooria auhindale ja süsteem kordub.

Head lugemist!

Ja saatke oma lugemisnimekirju!

Virtuaalkülaline: Urmas Vadi

Nagu eelmisel nädalal välja lubatud, on tänane külaline kirjanik Urmas Vadi.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab? 

See tekitab minus vastakaid tundeid. Ühelt poolt on muidugi tore, et meil on omakeelsel raamatul suur number ees ja see kõik on uhke. Aga samas kui mõelda, mis see esimene eestikeelne raamat oli, siis esiteks oli see tõlge eesti keelde ja usutavasti oli see siis luterlaste ristimiskombestiku raamat. Kui nüüd mõelda tollasele eestlasele, sellele Antsule, kes oli vastu võtnud võõra usu ja kombestiku, siis ilmselt tema jaoks see raamat ei olnud selline uhke ja liigutav sündmus, mine tea, äkki oleks kohalikud selle kah põlema pannud? Aga ma muidugi ei hakka rääkima, et otsime selle kõige parema eestlase emakeeles kirjutatud raamatu ja hakkame sellest oma ajaarvamist pidama.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Äkki ikka on. Ise selle sees elades see võibolla ei tundu nii oluline, ja ma ei mõtlegi siin kirjanikke ja toimetajaid, vaid see mõju on ehk kuidagi üldisem. Nii nagu kusagil Eestist eemal viibides tekib suur igatsus hapukoore ja musta leiva või Sulev Nõmmiku komöödiate järele. Teistele ei ütle see midagi, aga meil endal on seda vaja, ja ehk see on ka omakeelse kirjandusega nii. Ja mis ehk sama oluline, et me ikka suudame väljendada end kõige paremini omas keeles ja see on hoopis teistsugune tunnetus kui lugeda keeles, mida sa lihtsalt väga hästi oskad.

Oled öelnud, et kaotajad need inimesed, kes ei loe. Loevad targad ja maailmast huvituvad inimesed. Ja kui kõik seda ei ole, siis see on iga inimese enda asi. Aga kas sulle ei tundu, et kui neid mittelugejaid liiga palju saab, siis ei ole see ainult nende enda asi, et siis kaotame lõpuks kõik?

Ilmselt muidugi, ma ütlesin seda kunagi pool-irooniliselt. Aga mis siin siis teha, ega inimeste käsi väänama kah ei saa hakata. Või siis saab, võiks olla sellised sundlugemised, et kui inimene on mingi väärteoga hakkama saanud, ületanud kiirust või parkinud haljasalale või midagi sellist kergemat jama korraldanud, siis võiks nad panna kuhugi kinnisesse ruumi  lugema ja enne välja ei saa, kui on vähemasti kolm Ernst Enno luuletust peas. Äkki need luuletused saavad nende jaoks määravaks ja nad on paremad inimesed tänu sellele, ehk need tekstid isegi juhiks neid kiiruseületajaid nende eluteel. Kes on aga suurema väärteoga hakama saanud, maksupetturid näiteks, need peaks jääma sinna lugemise ruumi pikemaks ja saavad välja alles siis, kui on Tuglase kogutud teosed läbi lugenud. Kirjandus muudab inimesi ja maailma paremaks kohaks küll, sest juba sel ajal, kui inimene loeb, ei saa ta mingit jama korda saata.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Ma soovitan Katrin Ruusi novellikogu „Prügimaja Dionysos“, väga meeldivad ja ägedad jutud!

Lugemismängu vahekokkuvõte

Raamatuaasta lõpuni on jäänud napilt alla kolme ja poole kuu ning veel on aega oma bingo täis saada. Minu oma sai täidetud ja innustuseks kõigile, kes veel loevad, panen oma nimekirjad üles (kui mõni üksik erand välja arvata, peaks kõik need raamatud olema ka siinses blogis arvustatud-tutvustatud). Kuigi on raamatuid, mis täidaksid korraga mitut kategooriat, tegin siiski valiku ja üksi raamat ei ole mitmes kategoorias korraga.

Laur Lomper/ Tõnu Oja „Vahi kuue paiku vahi kuue paiku/Vaata umbes kell kuus valvuri pintsaku paranduslappe“

Ene Mihkelson „Torn“

Piret Põldver „Tõmme“

Tõnu Õnnepalu „Kevaded ja aastad“

Albert Kivikas „Nimed marmortahvlil“

Paul Kuusberg „Enn Kalmu kaks mina“

Tiit Aleksejev „Palveränd“

Tiit Aleksejev „Kindel linn“

Tiit Aleksejev „Müürideta aed“

Tiit Aleksejev „Taevaminejad“

Paavo Kangur „12 rüütlit“

Juhan Peegel „Ma langesin esimesel sõjasuvel“

Karl Ristikivi „Põlev lipp“

Karl Ristikivi „Viimne linn“

Karl Ristikivi „Surma ratsanikud“

Karl Ristikivi „Rõõmulaul“

Karl Ristikivi „Mõrsjalinik“

Karl Ristikivi „Viikingite jälgedes“

Mihkel Raud „Musta pori näkku“

Ene Rämmeld „C´est la vie. Elu on selline“

Ene Rämmeld „Bonjour de paris! Tervitus Pariisist!“

Ene Rämmeld „Ühel olematul suvel“

Indrek Hargla „Mõisa köis“

Gert Kiiler „Eranuhke ei armasta keegi“

Gert Kiiler „Saatus koosneb juhustest“

Ain Kütt „Risti soldati mõistatus“

Ain Kütt „Kuldse medaljoni mõistatus“

Ain Kütt „Musta paguni mõistatus“

Ain Kütt „Kolme kaardi mõistatus“

Ain Kütt „Kadunud sõrmuse mõistatus“

Katrin Pauts „Valge aiaga maja“

Paavo Matsin „Lenini valss“

Meelis Kraft „Tiuhkamäe“

Meelis Kraft „Tiuhkamäe. Teine raamat“

Robert Kurvitz „Püha ja õudne lõhn“ (2008 ergutusauhind)

Sven Mikser „Vareda“ (2023 võidutöö)

Margus Müür „Seitsmes kohtunik“ (2019 esile tõstmine)

Paul Raud „Kellata torn“ (2019 Eesti Keele Instituudi ja Emakeele Sihtasutuse auhind)

Fred Jüssi „Olemise mõnu“

Tõnu Õnnepalu „Eesti loodus“

Karl Ristikivi „Hingede öö“

Eno Raud „Etturid“

Ervin Õunapuu „Eesti gootika“

Hando Runnel „Mõru ning mööduja“

Arne Merilaid „Puuinimesed“

Piret Jaaks „Linnalegend“

Urmas Vadi „Kuu teine pool“

Nikolai Baturin „Lendav hollandlanna“

Nikolai Baturin „Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse“

Eesti raamatu lood

Rein Raud „Katkurong“

Mart Sander „Värvide sosinad“

Peeter Urm „Päike tules“

Liisi Õunapuu „Le Rhino 2“

Anti Saar „Mina, Milda ja meister Michel“

Ilmar Tomusk „Kõrvalised isikud“

Joel Jans „Rõngu roimad“

Joel Jans „Rõngu roimad 2: Põrgutõld“

Marina Laikjõe „Kõige ilusamad jalutuskäigud Pariisis“

Manfred Kalmsten ja Lüüli Suuk „Elekter meie vahel“

Meelis Kraft „Veealused“

Triinu Meres „Teistmoodi tavaline“

Timo Talvik „Sulid ja sulased“

Kristiina Ehin „Südametammide taga“

Piret Jaaks „Põdravalgus“

Kairi Look „Tantsi tolm põrandast“

Lilli Luuk „Ööema“

Mart Sander „Roosivõti“

Tõnu Õnnepalu „Õhtupäike väikestel majadel“

Gert Helbemäe “Ohvrilaev“

Ain Kalmus „Juudas“

Raul Siniallik „Ohvrilaste armee“

Triinu Laan „Poiss ja papa“

Imbi Paju „Kadrioru aednik“

***

Eks mul korjub siia veel, ma ju loen ja tutvustan ka ise edasi. Aga kõigile, kes nüüd uut hoogu said - reedel, kui ma tavaliselt loetud raamatuid olen tutvustanud, panen üles auhinnaraamatute info ja kirjutan natuke lähemalt, millal ja kuidas me neid mängus osalejate vahel välja hakkame loosima. 

Püsige liinil!