Lugemismängu raamatutuvustus: Raul Siniallik "Ohvrilaste armee" ja Paavo Kangur "12 rüütlit"

Seekordne lugemismängu raamat täitis minu jaoks kategooriat "Minu jaoks tundmatu autor". Raul Siniallik "Ohvrilaste armee" (Hea Lugu 2024). See raamat sobib kindlasti ka kategooriasse "Ajalooline romaan".

Kummaline, kui vähe mõtteid selle raamatu lugemine minus tekitas. Ometigi on see ju üle 400 lehekülje paks. Ja teine huvitav fenomen – selle raamatu lugemine võttis hullult kaua aega. Nojah, 400 lehekülge, nagu ma ütlesin, aga mis siis, see oleks pidanud minema oma kolm korda kiiremini. Ajastu ja tegevustik on ju huvitavad – Liivi sõda, Ivo Schenkenberg, Gabrielgi vilksatab läbi; Rakvere piiramine ja šotlase väeüksuse mahanottimine omade (ehk siis saksa landsknechtide) poolt. Noist šotlastest ja nende teekonnast Šotimaalt Rakvere alla raamat räägibki. Aga ei, närid ja närid ja ei edene...

Ja ei ole ju puine või kuidagi oskamatult tehtud. Vandenõud, reetmine, seiklused, sõprus, lahingud – kõik on olemas. Autor tunneb ajastut. Aga mingid pisiasjad segavad. Need lõputud ebaõnnestumised erinevates ettevõtmistes, kohati liiga kaasaegne keelepruuk ja autori läbinähtav soov aeg-ajalt lugejale nö silma teha, temaga flirtida. No ei sobi tänapäevaseid äratundmisi võimaldavaid killukesi tollasesse ajastusse kantida. Võimalik, et raamat oleks parem saanud, kui see oleks veidi tihedam. Praegu jääb mulje, et autor pole raatsinud millestki loobuda ja nii on tarbetut infot kandvaid liine liiga palju, jääb mulje, et kõik see vajub pisut laiali ja sumbub lõpuks korralikku lõpplahendust leidmata.

Minu jaoks pisut pettumust valmistav, sest lootsin enamat, samas järgmise ajaloolise raamatuga võrreldes siiski täitsa kobe tükk.

Paavo Kangur "12 rüütlit ehk Lembitu poja tagasitulek" (Inglisilla Produktsioon 2022).

Isegi eelmisega võrreldes tuim ja amatöörlik, tippudega ei ole mõtet võrreldagi. Stiil on kuidagi heietav, ajastut autor kahjuks ei taju, sõnakasutuses ja mõtteviisis on liiga palju 21. sajandit. Jätsin pooleli, muud kommentaari pole vist tarviski. 

 

Virtuaalkülaline: Mart Juur

Täna on meil mõtteliselt külas "kirjandusminister" Mart Juur. Ja muide - see, mis sealt tagant paistab, on raamatuaasta pannoo ERMis. Minge vaatama.

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis tundeid see tekitab?

Igapäevases elus 500-aastase eestikeelse raamatu ajaloo peale eriti ei mõtle. Aga tasub mõnikord mõelda ja selleks sobib raamatuaasta väga hästi. Et eesti keel kirjakeeleks sai ja kultuurkeeleks kujunes, on ühest küljest muidugi juhus, teisest küljest baltisaksa valgustajate teene, aga põhiliselt ikka eestlaste eneste tegude ja pealehakkamise tagajärg. Tublid oleme, mis muud. Laseme samas vaimus edasi!

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Eestikeelne raamat on oluline eeskätt meile enestele. Ainult kõnekeeleks jäädes keel ei püsi ega arene.

Kas Eestil oleks ka päriselt tarvis kultuuriministri kõrvale eraldi kirjandusministrit?

Ei ole. Jumala eest, kujuta nüüd ette poliitikut kirjanduseasjadega tegelemas. Küll aga oleks tore, kui meedias oleks rohkem kirjandust ja rohkem oleks erinevaid inimesi, kes kirjandust meedias kajastavad.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Viimase aja lugemiselamustest meeldib väga Ülo Tuuliku "Viiest kaheksakümne viieni". Nooremast kirjandusest Hanna Kangro "Klaaslagi" meeldib väga.

Blogi suvine graafik

Puhkuste aeg on kätte jõudnud. Uus kooliaasta algab alles sügisel, aga sest pole midagi. Blogi suvepuhkusele ei lähe. Küll aga tõmbame pisut tempot maha. Mida kindlasti lubada saan, on see, et virtuaalkülalise intervjuud ilmuvad igal kolmapäeval edasi. Raamatuaasta tähestikunäitus jääb suvel K-tähele pidama, nagu juba varasemaltki teada antud. Järgmise täheni jõuame arvatavasti augusti teises pooles.

Loetud raamatuid katsun jõudumööda edasi tutvustada. Järgnev pilt annab veidi aimu, mis mind suvel ees ootab:

Püsige liinil!

Uued raamatud Luua Metsanduskooli raamatukogus: juuni

Enne suvepuhkuseid veel viimane sats uusi raamatuid meie raamatukokku. Nagu ikka - veidi erialast, veidi ilukirjandust:

Anneli Banner „Eesti aia ajalugu“. Oluliselt täiendatud trükk

Marika Vartla „Floksid minu aias“

Jennifer Ackerman „Öökulli tarkus“  

Eesti Novell 2024

Eesti novell 2025

Mart Sander „Nimetu kannike“

Eva Koff „Sinine mägi“

K. L. Slater „Kustutatud sõnum“

Jo Nesbø „Nahkhiirmees“

Jo Nesbø „Päästja“

Virtuaalkülaline: Kaur Riismaa

Täna vastab küsimustele äsjane Kirjanike Liidu romaanivõistluse võitja Kaur Riismaa, kes sai palju tähelepanu, kui võitis Nora Maria Londoni varjunime all esikoha esseevõistlusel „Eesti kultuuri järgmised 100 aastat“.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab?

500 aastat tagasi põletati Lübeckis n.ö ideoloogiliselt vale raamat, et see ei risustaks siinsete põliselanike hingi ja südameid. Kui ma nüüd ei eksi, siis me teamegi sellest eesti- ja alamsaksakeelsest missaraamatust ainuüksi Lübecki toomhärra Brandese päevikusissekande tõttu. Ühest küljest, jah, piduaasta on pidupäev, teisest küljest peaks praegu kiiresti ja ohtlikult muutuvas ilmas meeles hoidma selle pidupäeva hoiatavat varjupoolt.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Sõltub, mis suunas see maailm muutub. Praegu tundub, et maailm muutub kitsamaks, sajandi esimese veerandiga võrreldes mustvalgemaks. Õnneks on eesti kirjandus võrreldes Venemaa või USAga, Hiinast rääkimatagi, suhteliselt vanajumala selja taga, keegi ei hakka siin midagi ära keelama. Eestikeelne raamat on pelgupaik.

Sa pole vist nii palju tähelepanu oma nime all saanudki kui Nora Maria Londonina esseekonkurssi võites. Olid ajad, kus naiskirjanikud kirjutasid mehe pseudonüümi all, et neid tõsiselt võetaks. Kas nüüd oleme jõudnud maailma, kus keskealine mees peab kirjutama noore naise pseudonüümi all, et tähelepanu saada?

Ei ole. Küll aga oleme jõudnud maailma, milles järjest vähem määrab inimese kehalisus. Nora Maria kui tegelase autor tuli välja ning näitas, milline keha tal on, aga ühel päeval on meil ka autorid, kellel pole keha. Kelle tekstid võivad olla originaalsed ja viia kirjandust edasi, kuid need ei pärine ühest tsentraalsest hallollusest. „Kuidas me tapsime püha“ on Nora Maria monoloog ning lavastus tervikuna juhib tähelepanu eesti kultuuri võimalustele ning ohtudele järgmiste aastakümnete jooksul. Kui me aina tegeleme sellega, mis autoril püksis on, siis me laseme tehisarukirjanduse lahtisest uksest sisse.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Kasutan juhust ja soovitan hoopis Juhan Jaigi ja Bernard Kangro kirju, need on kokku kogunud ja kommenteerinud juba ilmammusel ajal Kristi Metste:

„Kevad on siin jahe ja maituled olid haledavõitu, ei oska need pärismaalased ka laulda ega midagi.“

 

 

 

Lugemismängu soovitused: Margus Müür "Seitsmes kohtunik"

Margus Müür „Seitsmes kohtunik“ (Majaan OÜ 2019)

2019. aasta romaanivõistlusel esile tõstetud käsikiri

 

Lugemismängus sobib nii romaanivõistlusel esile tõstetud raamatu kategooriasse, paljude jaoks ilmselt ka kategooriasse: autor, kellest ma midagi kuulnud ei ole. Ja olenevalt personaalsest sinise-rohelise nüansside tajumisest võib see mõnedele inimestele sobida ka rohelise kaanega raamatuks :)

Algus polnud eriti veenev, nii et kohati tekkis tunne, et miks esile tõstmine? Noortekas, mis esiotsa eriti ei kõnetanud, liigagi suvalist superkangelaste filmi meenutav (halvas mõttes). Maneerlik, pisut ehk punnitatudki. Aga edasi lugedes hakkas kuidagi tööle. Autor suutis süžeepöörded teha õigetel hetkedel, kogu see mitmekihiline mäng näis olevat täitsa kenasti läbi mõeldud, ainus, mis lõpuni häirima jäi, oli teatud asjadest üle libisemine, autor ei jaganud  lugejaga kogu sisemist loogikat ja mingid asjad lihtsalt tulid kusagilt. Jah, teades, mida kõike romaanivõistlusele kokku saadetakse, on esile tõstmine ilmselt õigustatud, teisalt on ka selge, miks see käsikiri enamat ei pälvinud. Kui algusest üle saab, siis on põnevust, intriigi ja seiklust küllaga, mäng käib ikka väga mitmel tasandil, aga kõigile ei pruugi sobida, sest pole mitte lihtsalt noortekas, vaid ulme (tegevus jõuab kosmosessegi).

Surematu šedööver ei ole, aga tarbida kannatab.

Kirjanike Liidu romaanivõistlus

Kirjanike Liidu romaanivõistluse võitis Kaur Riismaa romaaniga "Väsinud valguse teooria".

Teise preemia võitis Mario Pulveri "Theseuse laev" ning kolmandat kohta jagasid Anu Allas romaaniga "Allaandmine algajatele" ja Jaagup Mahkra romaaniga "Mõrv Karlovas".

Lisaks anti välja mitu eriauhinda.

Tallinna linna auhind – Martin Varvas, "Sitt päev".

Jaan Tõnissoni Postimehe fondi preemia – Kristi Küppar, "Nadinunnadi-nadinaa".

Margus Karu Sihtasutuse eripreemia – Laura Evisalu, "Andersi hoidja".

Ära märgiti Miina Piiri "Noviits" ja Liia Kikase "Väikelinna biit".

Romaanivõistlusele laekus 80 märgusõnaga varustatud käsikirja, neid hindas žürii koosseisus Rein Raud (esimees), Heidi Aadma, Tiit Aleksejev, Reeli Reinaus ja Karl-Martin Sinijärv.

Palju õnne!