Virtuaalkülaline: Jaak Tomberg

Täna usutleme kirjandusteadlast Jaak Tombergi, kelle peamisi uurimisteemasid on ulmekirjandus.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab? 
Uhkus- ja kindlustunnet. Et kui on püsima jäänud, siis küllap püsib edasi. Vahetab võib-olla funktsiooni, aga püsib edasi. Meil on võrdlemisi väike, aga väga elav kultuuriruum. Me ei peaks raamatu tuleviku pärast kartma. 

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas? 
Väga oluline. Raamatu, eriti ilukirjandusliku raamatu või luuleraamatu lugemine viib meid aktiivsesse kokkupuutesse keele süvakihtidega, kuhu me igapäevasuhtluses sugugi sattuda ei pruugi. Aga kokkupuude keele süvakihtidega on tarvilik keele üldiseks elujõuks ja arenguks: mida rohkem kokku puutume, seda mitmekesisem on igapäevane keel, seda rohkem loome inimsuhtluses ootamatuid seoseid, seda rohkem mõtleme kastist väljas, seda rohkem loome eeldusi probleemide lahendamiseks. Ja võime ju mõelda, et see võiks toimuda ükskõik mis keeles, aga need, kellele eesti keel on emakeel, ilma eestikeelse raamatuta ei saa: keele süvakiht on kättesaadav iseäranis emakeeles.   

Uurid ulmekirjandust, sealhulgas utoopiaid ja düstoopiaid. Juba Uku Masing on öelnud, et kõik tegelevad aiva halbade maailmade eest hoiatamisega, keegi ei tegele enama heade maailmade loomisega. Kui ajalugu on meile üldse midagi õpetanud, siis minu arvates seda, et düstoopiad saavad tihtipeale teoks, utoopiad aga mitte. Ja kui utoopiaid jõuga üles ehitama hakata, lõpeb see samuti düstoopiaga. Mida sina sellisest lähenemisest arvad? 
Mõisted on õiged, aga kokkuseade on vale. Kui utoopiat meelevaldselt ja kollektiivselt teostama hakkad, siis on suure tõenäosusega tulemuseks muidugi düstoopia. Kuid see ei tähenda, et utoopiaid ei peaks kujutlema – meil peaks olema alati kujutelmi paremast maailmast. Sest kui kujutelmi pole, siis ei lähe midagi paremaks. Düstoopial on praegu omad probleemid. Neid on nii palju ja nad on nii ühetaolised, et nad enam eriti ei hoiata meid millegi eest. Pigem valmistavad ette – ja see ei ole hea.

Soovita ühte eesti autori raamatut. 
Veiko Belialsi „Ashinari kroonikad“. Aus ja kiiresti progresseeruv fantaasiakirjandus üheksakümnendatest, mis vahepealsete aastakümnetega on tähenduskihte peale saanud. Just hiljuti lugesin ja mõtlesin – ei teagi, kas meil üldse on sellele edasist järglast?

Raamatuaasta tähestikunäitus: U nagu ulmekirjandus

Oleme oma tähestikunäitusega minu lemmikteema - ulme - juures.

Mis on ulme? Kasutan lõiku oma sissejuhatusest artiklikogumikule "Fändomi sünd" (Eesti Ulmeühing 2020):

Heinleini definitsiooni kohaselt on teadusulme realistlik spekulatsioon võimalikest tulevikusündmustest, mis põhineb piisaval teadmisel tegelikust maailmast, minevikust ja olevikust, ning looduse ja teadusliku meetodi tähtsuse põhjalikul mõistmisel. 

See äärmiselt normatiivne definitsioon välistab aga suurema osa teadusulmest, alates pulp’ist ja lõpetades „Pöidlaküüdi reisijuhiga“. Mina isiklikult eelistan Asimovi definitsiooni: ulmekirjandus tegeleb sellega, kuidas reageerib inimolend teaduse ja tehnoloogia arengule.

See teadus ise võib olla ka puhas väljamõeldis, näiteks ajarännud või valguskiirust ületav transport, aga mulle meeldib mõte, et žanr räägib sellest, kuidas mõjutab teadus teose tegelasi. Ehk siis Larry Niveni ütlemise järgi: „Hea ulmekirjanik mõtleb välja auto, väga hea ulmekirjanik mõtleb välja liiklusummiku“.

Strugatskid on omakorda öelnud: „Ulme on kirjandusvaldkond, mis allub kõigile üldkirjanduslikele reeglitele ja nõudmistele, tegeleb üldiste kirjanduslike probleemidega, kuid seda iseloomustab eriomane kirjanduslik võte – ebatavalise elemendi olemasolu.“

Ja veelgi hiljem: „Tõeline ulme – see on ime-saladus-tõepärasus.“

Verov ja Minakov sõnastavad selle nii: teadusulmet eristav tunnus on teadusfantastilise eelduse olemasolu tekstis, ilma milleta tekst kas „kukub kokku“ või ei ole enam ulmeks liigitatav.

Just see ebatavaline komponent seob kõiki ulme alamžanre - teadusulmet, fantaasiakirjandust ja õuduskirjandust.

Lugege ulmet, ulme avardab maailma!

Lõppu üks auhinnauudis ka - 2. jaanuaril, Henrik Visnapuu sünniaastapäeval kuulutas Eesti Rahvuskomitee koostöös Eesti Kirjanike Liidu ja Luunja vallavalitsusega välja luuletaja nimelise kultuuri- ja kirjandus auhinna laureaadid, kelleks on tänavu kirjandusteadlane Janika Kronberg (elutöö auhind) ja luuletaja Reijo Roos (väljapaistva noore autori auhind).

Palju õnne!

Lugemismängu soovitused: Nikolai Baturin "Sõnajalg kivis" ja "Delfiinide tee"

Tegelikult peaks alustama romaanist "Kentaur", mis kuulub mõtteliselt samasse maailma, sest "Sõnajalas" vihjatakse samuti naftaväljadele, aga see romaan on jube mahukas ja ma olen sellega alles alustanud, nii et ehk siis edaspidi. Seni aga ...

Nikolai Baturin „Sõnajalg kivis“ (Eesti Raamat 2006)

See on raske ja lohutu lugu. Nii peategelase isiklikus plaanis kui laiemalt – kogu inimkonna ja planeedi vaateski.

Me elame vanglas, mille oleme ise loonud. Ja pääsu ei ole. Ka peategelane, kes on massimõrvariks..., ei, liiga lahja sõna – inimkonnavastase sõjakuriteo toimepanijaks lavastatud ja nüüd viimsepäevavanglas koos kogu oma flotilliga kohut ootab, ning kes näiliselt  sellest vanglast on välja murdnud, taipab, et see vabadus on ajutine, kõik on ajutine; et ainus tee on sinna tagasi pöörduda ja oma saatus vastu võtta.

Tükk aega mõtlesin, miks on raamatu pealkiri „Sõnajalg kivis“? Jah, sellist pealkirja kannab raamat, mida peategelane, kaptenkomandör Nikolas Batrian (taas üks Nikolai Baturini kirjanduslikke teisikuid), loeb. See räägib temast endast. Ja esmapilgul näib, et muid seoseid ei olegi, kogu see liin on loodud nihestatuse loomiseks. Aga ei – Baturin teeb harva midagi sügavama tagamõtteta. Meiegi loeme seda raamatut lugedes iseendast. Oli üks esmapilgul absurdsevõitu koht, kus mainitakse otsekui möödaminnes, et inimesed on hakanud kivistuma – kellelgi murdus käsi küljest. Taas sümbolism, mis on laiema tähendusega kui esmapilgugl näib.

Me oleme kivistis, väljasurev liik, sõnajalg kivis. Ja karta on, et meist ei saa isegi naftat, seda õli, mis on maailma viinud sinna, kus ta on.

 

Nikolai Baturin „Delfiinide tee“ (Eesti Raamat 2009)

Seos „Sõnajalaga kivis“ on ilmne kohe alguses – delfiinikarjus ja võimatusevõimalus paigutavad need ühte maailma. Aga kui „Sõnajalg“ on karm, kuiv ja surnud, siis „Delfiinide tee“ on märg ja elus. Samavõrra, kui „Sõnajalg“ on lohutu, on „Delfiinid“ kurbusele vaatamata kummastaval moel helge. See on minu loetud Baturinitest kõige ebamaisem (ka sõna otseses mõttes, kuna tegevus toimub ookenil/saarel) ja muinasjutulisem.

Unustus on mineviku matmispaik. Seal ei ole elavaid lilli.

Sonora matab ühte oma minevikku. Ja avastab selle käigus teist. Ja iseennast. Aga tema unustus on elav, isegi surnud on seal elavamad kui elusad. Ja lõpuks ei saagi aru, mis on päris ja mis mitte. Nii et unusta lugedes ratio, selle raamatu tasand on emotio.

Minu jaoks oligi „Delfiinide tee“ omamoodi üleminek teiseks mõtteliseks triloogiaks – armastuse triloogiaks, mille teine ja kolmas raamat on „Lendav hollandlanna“ ja „Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse“.

Baturin on nagu mägi – suur, muljet avaldav, pisut erandlik (ja eraklik) tipp kusagi silmapiiril maailma otsas. Rikka ja omanäolise keele ning kujutlusvõimega. Kummalise omamütoloogiaga. Meie enda Marquez. Või Murakami. Mis tegelikult ei ütle ju midagi ja on seepärast vale. Baturin ei ole maagiline realism, ka see oleks lihtsustus. Baturin on Baturin, omaette alamžanr, pigem süvitsi sukelduv metafüüsiline müsteerium kui pinnapealne maagiline realism, eriti vahepealne periood alates „Ringi vangidest“ kuni „Delfiinide teeni“. Aga need, keda kõnetab selline pisut nihestatud süvatähenduslik reaalsus, need võiksid küll elamuste otsingul selle üksiku mäe juurde rännata, et oma silmaga kaeda, millised vaated sealt avanevad.

Head uut!

Head uut lugemisaastat kõigile!

Virtuaalkülaline: Jaan Tootsen

Täna on blogil külas ööülikooli- ja filmimees Jaan Tootsen.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab? 

See tekitab mõnusaid tundeid, et kirjasõna on ühe loomingulise atribuudina eestlastele käes juba nii kaua olnud. Kuigi pean väga lugu ka suulisest kultuurist, siis kirjasõna oma paraleelmaailmaga loob võimalusi juurde. On üks teine reaalsus, millega saab maailma luua, tähendusi talletada – me ei pea oma mõttelooga iga põlvkonnaga nullist alustama. Ja küllap on vana ja väärtusliku pärimuskultuuri pealt kukkunud pudemeid ka kirjakultuuri, need maailmad täiendavad üksteist.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas? 

Eesti keel on imeline. Mulle meeldib Uku Masingu mõte, et iga keelkond toob kaasa oma meelkonna. Olla meelemärkusel eesti keeles on ju suurepärane! 

Võib-olla just tänu raamatute levikule saab mõni mõnusalt kummaline "eesti mõte" vunki juurde. Mõtleme kasvõi Valdur Mikita tulekule – mees, kes kulgeb keele, kirja ja looduse ühistel maastikel. Või Jaan Kaplinski oma arutlustega keele-eelsest mõtlemisest. Ja ikkagi on vaja raamatuid, et eestlased pääseks oma mõtlejate ja selle läbi ka omaenda siseilma.

Oled öelnud, et äkki teeks vähem, aga teeks paremini, et kas on ikka tarvis sadat raamatut ja sadat filmi. Raamatuaastal pisut ehk ketserlik, aga on siis ikka vaja? 

No ikka on vaja, eks see suurem mass on vundamendiks eriti säravatele tippudele. Ei kujuta ette, et meil on vaid kümme kirjanikku ja kümme raamatut aastas. Väga raske on ilmselt ka tühja koha pealt hakata kuldmune munema. On vaja laiemat võrgustikku, võsa ja räsu ka, kust need suured tammed muidu tulevad. Ja mõni pealtnäha igerik raamat võib just suurimaks pärliks osutuda. Liigirikkus on oluline nii looduses kui kultuuris.

Soovita ühte eesti autori raamatut. 

Soovitan Tõnis Tootseni "Ahvid pasteeti". Euroopas märgatud, aga Eestis pisut radariekraanilt välja jäänud. Suurepärane kirjandus, omaelulooliste sugemetega fantaasia. See ei ole kindlasti klassikaline ulmekirjandus. Laia spektriga säravatest argidialoogidest mõnusalt filosoofiliste tõmmeteni. Nagu ütles ikka Jaak Johanson: "Universumis on kõik isiklik", nii ka siin – Tõnis Tootseni omamaaimast välja vupsanud teos mõjub väga universaalselt – lugeja kohtumine iseendaga.

Uued raamatud Luua Metsanduskooli raamatukogus: detsember 2025 + jõulukink

Luua Metsanduskool sai haruldase jõulukingi - folklorist Mall Hiiemäe kinkis meile tema perekonnale kuulunud ajakirja "Eesti Mets" kõik ennesõjaaegsed köidetud aastakäigud esimesest numbrist alates.

Aitäh, Mall!

Oma seos ajakirjaga on ka Luua Metsanduskoolil - meie vilistlane Kristiina Viiron oli ajakirja peatoimetaja aastatel 2016-2020. Ka on Kristiina koos Katrin Uurmaniga raamatu "Nutikas aed" (Pegasus 2015) autor.

Kui juba kooliga seotud raamatute tutvustamiseks läks, siis mõned autorid ja raamatud on veel.

Endise õpetaja Vello Kepparti raamatuid olen juba tutvustanud, aga üks ei sobitunud metsanduslike raamatute ritta: "Keskkonnakaitse. Jäätmekäitlus" (Argo 2011).

Kõige värskem üllitis on aga matkajuhi eriala vilistlase Klemens-Augustinus Kasemaa "Valmisolek vastupanuks. I osa" (MTÜ Vaiga Reservväelaste Laskespordiklubi 2025). 

Nagu näha, on sellele lisa oodata.

Raamatukokku jõudis ka viimane tänavune raamatutellimus. 

Nimekiri ka:

Martin Judanov "Üheotsapilet ei ole puhkus"

Jo Nesbø "Hunditund"

Kristi Küppar "Viimane lusikas"

"Nelja aastaaja aed"

Martin Algus "Midagi tõelist"

"Puidutöötlemise õpik"

Megan Ashley Smith "Sotsiaalsest ärevusest vabaks"

Jaan Aru "Aju vabadus"

"Uus maailma atlas"

Lugemismängu soovitused: ulme - Nelja Aastaaja Aed

Nelja Aastaaja Aed. Fantaasia 2025

Ulmesarja Kaarnakirjas kolmas raamat koosneb Eesti Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia korraldatava jutuvõistluse paremikust. Jutuvõistlus ise toimub üle aasta ja seekordne oli järjekorras juba kaheksas. Kuna olin seekord üle pika aja ka ise žüriis, siis on see raamat mul loetud enne, kui sellest üldse raamat sai. Ja et raamatut tutvustav tekst on ka minu sulest, siis kasutan seda siingi: kogumikus on lisaks muinasjutulisele mõtisklusele ajalikkusest, ilust ja täiuslikkuse ihalusest, mis võidutöös käsitlemist leiavad, ka hoogsaid põnevikke, folkloorset kõhedust ja urbanistlikku düstoopiat, humoorikat fantaasiat ning tehisintellekti ja inimaju sümbioose lahkavaid jutte. Soovitan lugeda nö tagant ettepoole, st  madalamatest kohtadest esikoha poole, nagu minu järgnev lühiülevaade.

Kaupo Sempelson „Raamatuvaras“ (raamatuaasta eripreemia) 
Üsna lihtne, puändile mängiv jutt varga uuest tööotsast, mis otse loomulikult ei lõpe nii, nagu peategelane arvab.

Eeva Jeletsky „Kösteraat“ 
Piisavalt hea stiil, üsna terviklik idee, kuigi tahaks ehk pikemat lahtikirjutust. Eesti külaoludes hargnev etnohorroriga flirtiv tondikas.

Seio Saks „Süvalinn“ 
Alternatiivne Tallinn, tehisaruga kavandatud linnaosa, mingid ruumiaugud... Ei kõnetanud mind absoluutselt.

Karri Tiigisoon „Zombi Business ehk headus võidab alati“ 
Jälle tehisaru, seekord aju-uurijate abilisena. Teadlased, kliinik, eetilised valikud, inimese täiustamine. Ei kõnetanud mind absoluutselt.

Timo Talvik „Legendaarne professor Jänespüks“

Lustlik, hoogne, huviga loetav, naljakas, aga näib pisut nagu ilma lõputa või osana millestki suuremast. See probleem paistis välja paljude võistlusele saadetud juttude juures. See siin oli aga terviklikum. Ladus lugemine.

Siim Veskimees „Kes meist ei tahaks inimene olla“ 
Tarbetult keeruliseks aetud krimiuurimise vormis mõistujutt poliitikutest ja androididest. Autorile omaselt liiga palju manifesti. Ei kõnetanud mind absoluutselt.

Mia Lisette Tamme „Must isand kõrvalkorterist“ 
Piisavalt põnev, hästi kirjutatud , usutava peategelasega, kuid mulle meenutas liiga palju V. E. Schwabi „Võlukunsti tumedamat poolt“.

Kristi Reisel „Tartu on MINU linn“ 
Ääretult omanäoline idee, mis on kenasti välja mängitud. Etno-vundamenile on ehitatud kaasaegne ja üsna irooniline needuse lugu.

Jaagup Mahkra „Callenori raudne rusikas“ 
Klassikaline märuliulme, mille käivitumine võttis veidi aega, aga tasapisi hakkas kerima. Käigud ja kontrakäigud oli hästi läbi mõeldud, oli hoogu ja kärtsu.

Kristi Reisel „Kuidas tappa bürokraati“ 
Väga hea näide, kuidas lihtne, aga allegooriline idee on rüütatud terviklikku ja eksootilisse settingusse, mis teeb jutu põnevusega loetavaks.

Kadri Umbleja „Nelja aastaaja aed“ 
Kõige terviklikum, kõige küpsem, kõige sügavam. Kirjanduslikult tasemel ja maaliline. Jutule on jõutud ette heita, et see ei ole ulme, vaid idamaine muinasjutt. Aga kui hästi kirjutatud!

Kokkuvõtteks – nagu ikka jutuvõistlustega kipub olema, jõuab kümne hulka lugusid, mida žüriiliikmed ühekaupa võttes oma esikümnesse ei valiks, samas kui tipud saavad reeglina kõrgeid punkte kõigilt. Mida sellest järeldada? Eks ikka seda, et sellised jutuvõistluse kogumikud ei saagi olla läbivalt ühtlase tasemega. Aga ka seda, et lõpuks leiab siit igaüks enda jaoks midagi.