Lugemismängu soovitused: Andrus Kivirähk "Eesti rahva uued jutud"

Andrus Kivirähk „Eesti rahva uued jutud“ (EKSA 2025).

Sobib kategooriatesse 2025. aastal välja antud raamat või raamat, mille pealkirjas on Eesti.

Me oleme harjunud, et Kivirähk on lobe, et Kivirähk on muhe. Loe ja itsita. Jah, ta ju lammutab seda va meie omamüüti – tuletage vaid meelde „Rehepappi“ või „Ussisõnu“, aga ma ei olnud valmis selleks, kui terav ja armutu Kivirähk võib olla.

Juba avapauk – „Puulased ja tohtlased“ – oli selline, et hirmuvärinad tulid peale. Paranoia sündi on jube jälgida. Ühed sõlmivad näiliselt õilsa eesmärgi nimel tehinguid saatanaga, teised pööravad ära. Naljast oli asi kaugel. Meie poliitmaastik ongi säärane, võta või jäta.

Ega edasi helgemaks lähe. Pedofiilia („Vaeslapse käsikivi“), keskkonnaprobleemid (mulla vaesustumine „Mullaketrjates“; suhtumine loodusesse „„Naljakas“ härjamüümises“), asjadeihalus („„Naljakas“ härjamüümine“, „Kuuvalgel vihtlevad neitsid“, „Vägev vähk ja luhtunud võimalus“).

„Härg jäi kadunuks. Pole põhjust arvata, et tal siiski hästi läks. Ei läinud. Tal läks halvasti. Nii nagu ikka läheb halvasti loomadel, kellel on tegemist inimeste maailmaga. Inimesi ei huvita härja saatus, neid huvitab rahapada kännu sees.“ („„Naljakas“ härjamüümine“).

Oma koosa saavad end kirjanikeks pidavad grafomaanid („Öised praamireisijad“) ja üha kiirenev elutempo („Tark mees taskus“).  Ja ma ei tea, miks, aga „Kuuvalgel vihtlevad neitsid“ tõi minu vaimusilma ette vandenõuteooriaid ja alternatiivseid fakte uskuva tüübi kohtumise radikaliseerumisguruga.

„Tegelikult maailm ainult tundub kirev ja keeruline, aga oma sügavas sisemuses on kõik asjad kohutavalt lihtsad. Kirevaks ja keeruliseks ajavad maailma need, kes ei viitsi süveneda ja vajalikul hetkel aru pidada.“ („Mullaketraja“).

„Lopi ja Lapi“ ongi seevastu lihtne, aga juttudest ehk isegi kõige sügavama mõttega. Masendav, kui selle esmapilgul totaka lõõbi taha tõsisemalt vaadata. Jah, inimesest lollimat looma ei ole olemas. Paraku.

Õnneks on selles raamatus ka „Udumäe kuningas“ – jutt, mis on ühtaegu muinasjutuline ja argine, kurb ja helge, lihtne ja keeruline.

Minu isiklikud lemmikud olidki „Puulased ja tohtlased“, „Lopi ja Lapi“ ning „Udumäe kuningas“.

Virtuaalkülaline: Ilmar Trull

Täna vastab küsimustele luuletaja ja karikaturist Ilmar Trull.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid või mõtteid see tekitab? 

Tekib tunne ja kohe seejärel ka mõte, et näh, meie raamat ongi nagu juba olnud siin mõne aja. Pole äsja Kuu pealt kukkunud.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas? 

Eesti keele jaoks ikka väga oluline. Ja sama hooga edasi – siis ka Eesti riigi ja eesti rahva jaoks.

Mind kõnetas väga su debüütkogu „Millest mõtled, seljaaju“, olin selle ilmumise ajal just keskkooli lõpetanud ja lugesin seda vene kroonust tagasi tulnud tudengina. Miks sa lasteluulele üle läksid?

Noorena peale keskkooli lõpetamist proovisin pisut luuletamist. Oli selline noore inimese uudishimu, et kas tuleb välja. No midagi nagu tuli. Mihkel Mutt kiitis ja avaldas neid kogumikus „Sõna 2“. Luulekogu sai ka välja antud. Kaunis õhuke kogu, millest neljandik tsensuurile hambusse jäi ja välja praagiti. Selle üle siiani hea meel, et ei olnud tollal piisavalt koššer. Aga ega ma pärast enam pikemalt luuletamisega tegelenudki. Uudishimu oli rahuldatud. Aeg-ajalt midagi veel  kirjutasin, aga klassifitseerisin ise selle jamaks ja sinnapaika see jäi. Nii et jätsin järele. Mõned hajameelsed lasteluuletused said siis küll paberile pandud, arvan et sõber Ott Arderi mõjul. Jaan Rannapile nad ka meeldisid ja ta tellis mult vahel luuletusi tollasesse „Tähekesse“. Mõned said siis tehtudki.  Aga kui nüüd rääkida lasteluulele üleminekust, siis selle põhjustas küll Eesti Ekspressi leht. 1996. aasta suvel tegid nad ettepaneku avaldada iga nädal üks luuletus telekava lasteleheküljel. Tekkis huvi, et kas saan hakkama ja kaua ma seda tempot jaksaks hoida. Nojah, ja siin ma nüüd siis olen. Keel vesti peal.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Pole viimasel ajal palju jõudnud lugeda. Äsja leidsin kaks toredat asja – Brigitta Davidjantsi „Plahvatus nätsuputkas“ ja Kairi Looki „Tantsi tolm põrandast“. Neid soovitan soojalt. Mulle viimasel ajal ikka need õhukesed raamatud meeldivad. Aja vaim vist. Hea, et Loomingu Raamatukogu usinasti tegutseb. Aga kuna rügan ise rohkem  lastekirjanduse põllul, siis kasutaksin juhust ja kiidaksin üht oma lapsepõlve paljudest lemmikraamatutest. Iko Marani „Lauri ja Kaie kummaline matk“ on üks väga tore lugemine, seiklused mikromaailmas, lapsele põnev ja vahepeal naljakas ka.

Lugemismängu soovitused: David Vseviov "Onu Moritza sõnaraamat"

David Vseviov „Onu Moritza sõnaraamat“ (Varrak 2021)

Algus

Esimene reaktsioon - oi, see on üks lustlik lugemine!

Täis ootamatuid seoseid, üllatavaid mõttekäike, lõbustavaid, elulisi ja samas ka teraseid tähelepanekuid.

Mõned sõnaraamatu märksõnade kirjeldused on novellimõõtu ja vastavad ka novelli tunnustele („Alaväärsuskompleks“). Mõned moodustavad aga omavahel humoorika komplekti, mille nautimiseks on neid tarvis koos lugeda („Initsiatiiv“, „Alagatusvõime“ ja „Apaatne“).

Täiesti vaimustaval moel ei ole märksõnu iseloomustavad pikemad lood enamasti vähimalgi määral märksõna endaga seotud, mis tekitab loo lõppu pea alati lõbusa nihestatuse („Asümmeetriline“, „Abažuur“, „Fiting“, „Insekt“, „Kediiv“, „Lihhenoloogia“ jne).

Keskpaik

Mõtlen juba tükimat aega, mis asi see siiski on, mida ma praegu loen? Sõnaraamat on see muidugi kõige vähem, ärge laske end nende märksõnade olemasolust eksitada. Õige jutu- või novellikogu ju ka mitte. Mälestused? Miniatuurid? Följetonid? Küllap see pole ükski neist ja on samas kõike seda korraga. Tagakaanetekst lubab ilukirjanduslik-dokumentaalset fiktsiooni ja küllap see siis see ongi. Igal juhul on see muhe, sellise pisut nihkes huumoriga ja meenutab mulle mingil tabamatul moel Urmas Vadi „Kuu teist poolt“. Samalaadsed pisut totakavõitu tegelased oma kentsakate probleemidega, tõsi, ajastu on varasem, aga mingi veider hingesugulus tundub sees olevat.

Lõpp

Raamatu lõpuks hakkab tekkima tunne, et kõik see polegi nii naljakas. Ja et see on mingil moel siiski eluloo- või ajastulooline raamat. Suur osa tegelastest kannab vene nimesid, ajastu on sõjajärgne, enamik tegelasi on kimpus isikliku eluga, joomisega, mingite imelike kiiksudega, nõuka-aja olmega. Nihestatus muidugi säilub, kuigi osa selle kompositsioonilisest uudsusest on juba kadunud, santehnikud valdavad peeni võõrsõnu, onu Moritz on endast ülikõrgel arvamusel ja oma vennast, vastupidi, ei pea suurt midagi.

Vägisi tekib tunne, et veidi lühemana oleks see raamat paremini töötanud. Praegu sai seda kõike vist liiga palju, peamiselt selle rusuva sovetliku taustsüsteemi tõttu.

Lugemismängu soovitused: ajalooline romaan. Karl Ristikivi elulugude triloogia ("Mõrsjalinik", "Rõõmulaul", "Nõiduse õpilane")

Karl Ristikivi „Mõrsjalinik“ (Eesti Raamat 1992)

Minu jaoks oluliselt parem kui esimene triloogia. Lugu Siena pühakust Katarinast oli haarav ja ka ülesehituselt põnevalt lahendatud. See, kuidas lugu erinevatest vaatenurkadest edasi antakse, töötas minu jaoks hästi. Samuti olid omal kohal need väiksed maagilisevõitu hetked, seletamatud seigad, mis olid mõeldud Katarina pühaku-staatust ilmestama.

See on lugu ülimast pühendumusest, sisemisest kindlusest ja usust. Ajasturomaan, mille keskmes on inimene, sest kui väärtused me ümber murenevad, on just inimene see, kelle siseilmas need väärtused edasi saavad kesta. Vaim on tugevam kui võim. Ja Katarina vaim oli tugev. Tugevam kui miski muu teda ümbritsevas maailmas.

Ääretult hea ja huviga loetav raamat vaimu suurusest.

Karl Ristikivi „Rõõmulaul“ (Eesti Raamat 1993)

„Rõõmulaulu“ peategelane on rändmuusik David de Galles, raamat jälgib tema elukäiku poisipõlvest surmani. David on rahutu hing, kelle ainus armastus ja kinnismõte on muusika. Ta järgneb oma kutsumusele ka sõna otseses mõttes, ja rändab läbi 14. ja 15. sajandi Euroopa. Ka selles raamatus üritab Ristikivi veidike teist vaatenurka sisse pikkida, andes ajuti sõna Davidi sisehäälele, ent see toimub üsna harva ja väikese mahus, nii et romaani üldpilti see palju ei mõjuta (välja arvatud viimane, surmaeelne sisekõne. Põhimõtteliselt on kõik eelnevad ainult selleks, et see viimane saaks olemas olla). Vaatenurkade vaheldumise mõttes oli „Mõrsjalinik“ oluliselt huvitavamalt lahendatud.

Selle romaani lugemine ei edenenud kuigi kiiresti (sama tõdesin ma juba Ristikivi kroonikate triloogia puhul). Ma ei tea, milles asi, aga millegipärast ei suutnud ma kuigi palju järjest lugeda. Ometi peetakse seda üheks Ristikivi helgemaks ja elujaatavamaks romaaniks. Mind see noorema Davidi pidev rahutus pigem häiris. Ta ajab oma kutsumust, oma paleust taga nagu koer saba või nagu ütleb krahv Alain – seisab kogu elu teelahkmel, teadmata, kuhu minna. Ja katsumused, mis talle lõpuks osaks saavad, on kõike muud kui helged. Ja ikkagi, ja ikkagi ... See lõpp ... Mingis mõttes leiab laulik siiski rahu ja jõuab oma unistuseni.

„Kui tühised on kõik need asjad, mida inimesed püüavad! Kõik kaob, niisama nagu kaovad mänguriista helid, kui selle keeled enam ei värise. Ainult selles on vahe, et me ei tahagi muusikat kinni hoida, vaid naudime seda nii, nagu ta on, alati põgenev, alati kaduv, ja ometi alati uuesti sündiv. Kas pole sama lugu kõige muuga – ka elu enesega.“

Jah. Muusikud surevad. Muusika ei sure.

 

Karl Ristikivi „Nõiduse õpilane“ (Eesti Raamat 1994)

Erinevalt „Rõõmulaulust“ käivitus „Nõiduse õpilane“ minu jaoks kohe. Oli see siis temaatika, loo ülesehitus või stilistilised võtted, mida Ristikivi kasutab, aga lugemine läks „Rõõmulaulust“ hulga kiiremini. Kuigi taas elulugu, on see siiski üles ehitatud hoopis teisel moel. Peategelane, doktorikraadiga teadlane ja arst Johannes Faber, kes kolme päeva pärast nõiana tuleriidale saadetakse, jutustab oma elulugu ülekuulajale. Ja kuigi see elulugu kulgeb kronoloogiliselt, annavad ülekuulaja ja ülekuulatava vestlused jutustamise käigus sellele teise mõõtme. Ja minu arust rohkem kui teiste romaanide puhul paistab siin silma, miks Ristikivi teoste puhul räägitakse filosoofilisest ajalookirjandusest. Teraseid tähelepanekuid ja arutlusi leiab siin nii peategelase monoloogist kui vestlustest ülekuulajaga.

„Nii mõnigi kurjategija võib kindel olla, et teda võetakse lahkelt vastu, kui ta ainult kannab kärbinahaga palistatud mantlit.“

„Inimesed võivad veel kuidagi taluda võõrast välimust ja isegi erinevat nahavärvi, aga mitte kunagi arusaamatut keelt.“

„Ka tegematajätmine jätab oma jäljed.“

Rohkemgi kui ühe inimese elulugu, mõjub see ajastu loona, seda lihtsalt esitatakse ühe inimese elu kaudu. Ja kuigi seda kannab omamoodi fatalistlik suhtumine, et saatuse vastu ei saa, ei tundunud see mulle nii süngena kui „Rõõmulaul“.

Romaan on oskuslikult üles ehitatud ja peategelase elukäik meisterlikult komponeeritud. Ükskõik, mida ta ette ka ei võtaks, pole tal kuigi palju valikuruumi, mis selgitab ka tema saatusele alistumise mentaliteeti, mis küll peidetakse ajastule omase astroloogia ja tähekaartidesse uskumise varju. Isegi esmapilgul tühise seiga topeltristimisega on Ristikivi nutikalt välja mõelnud, ära põhjendanud ja siis alles kusagil romaani teises pooles loo teenistusse rakendanud. See on seotud Transilvaania krahv Drachenheimiga (ja ei ole vist tarvis selgitada, kellele on vihjatud). Selle liini olemasolu ja peategelase tõsimeelne kirjeldus oma ajutisest viibimisest Transilvaania krahvi teenistuses teeb „Nõiduse õpilasest“ ühe enim üleloomulikku ainest sisaldava teose Ristikivi loomingus, nii et seda võib ka juuspeent serva pidi ulme alla liigitada. „Hingede öö“ võib olla sümbolistlikum, allegoorilisem ja sürrealistlikum; „Viikingite jälgedes“, mida kiputakse alternatiivajalooliseks nimetama, ei oma minu hinnangul üldse mingit kokkupuudet ulmega, olles lihtsalt ajalooline seiklus. Võimalik, et „Imede saar“ on veel rohkem ulmeline, on ju selle žanrimääratlus „utoopia“, aga selle lugemine seisab mul veel ees.

„Elu on meile antud selleks, et oma tööd teha,“ tõdeb peategelane, pidades sellega silmas, et tuleb pühenduda oma kutsumusele, sellele, mis sind tõeliselt huvitab, ja mitte lasta end sellelt teelt kõrvale eksitada. Kõik selle triloogia raamatud räägivad kutsumusest ja otsingutest. Siena Katarina kutsumus oli usk, David de Galles´jaoks muusika, doktor Johannes Faberi jaoks teadus. Viimane aga eksib poliitikasse ja tulemus on fataalne.

„Rahu vajab, nagu sõdagi, alati uusi ohvreid. Vanasti ohverdati neid verejanulistele ebajumalatele, nüüd toimub see mõnel teisel ettekäändel...“

Ants Orase kriitikaauhind

Esmaspäeval anti kätte Ants Orase kriitikaauhind, mille pälvis kirjanduskriitik ja humanitaarteadlane Mihhail Trunin Triin Soometsa luulekogu "Kerge kogu jõust" arvustuse "Olemise filosoofia ridade vahel" eest. Arvustus ilmus ajakirja "Keel ja Kirjandus" seitsmendas numbris. 

Ants Orase kriitikaauhind määratakse ühe aasta jooksul (oktoobri lõpust oktoobri lõpuni) ilmunud algupärast ilukirjandust käsitleva parima arvustuse või tutvustuse eest.

Palju õnne!

Virtuaalkülaline: Hasso Krull

Täna vastab küsimustele luuletaja, esseist ja tõlkija Hasso Krull. Tema 1986. aastal Max Harnooni nime all ilmunud luulekogu "Mustvalge" on juba vaat et kultuslik.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid või mõtteid see tekitab?

Eks ootame ära, kuni ta saab tuhandeaastaseks. Raamat on tehniline objekt, peamine tehnoloogia on seal kiri. See on märksa vanem, ilmselt sama vana kui Eesti asustus. Praegu on meil palju digitaalseid objekte, need sõltuvad digitaalsest kirjast. Kas mõni neist on alles ka poole tuhande aasta pärast? Vastust ei tea tuulgi. On väidetud, et kiri võiks olla kõnest vanem, sest tähistamine ja märgistamine on ürgsed. Kiri võib ka tulevikus läbi teha hulga teisenemisi. Kui inimestel  õnnestub veel mõnda aega planeedil vastu pidada, siis tuleb kirja muundumistes kindlasti ette üllatusi.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Raamatud käivad käest kätte. Nii muutuvad nad kultuslikeks sümboliteks. Mida haruldasem on raamat, seda tugevam on tema kultuslik aura. Kultus hoiab kogukondi koos, loob ühise kosmose. Eestikeelseid raamatuid on päris palju, nende hoidmise ja levitamisega on omajagu tegemist. Aga mis siis, kui neid ei oleks? Kas me tajuksime nende puudumist? Arvan, et see oleneb suulise traditsiooni mahust ja küllusest. Tänapäeval on suuline traditsioon märksa kasinam kui paarisaja aasta eest. Ilmselt tekitaks raamatute puudumine õõnsa tunde. Seda tühikut hakataks siis tasapisi täitma, aga tõenäoliselt oleks see mitme põlvkonna töö. 

Oled öelnud, et lugemine on labürint. Ta pakub varju ja annab kaitset. Labürindi eesmärk võib ju aga olla ka väljakutse, proovilepanek. Või siis inimese juhtimine eesmärgini mööda ühte kindlat teed. Kas lugemisel võiks olla ka selliseid labürindi omadusi?

Lugemine on teatava tehnika valdamine, umbes nagu ujumine või mägironimine. Lugemisel on palju astmeid. Tänapäeval loevad lapsed tihti tähtedest sõnu kokku ja leiavad, et lugemine on igav. Info saab nii siiski kätte. Järgmisena jõutakse tähenduseni, millegi uue taipamiseni. Aga see pole veel kõik. Siitki saab edasi minna mööda kujutluse treppi. Algab käänuline teekond, mis viimaks mähib täielikult endasse. Tekib lugemise kookon. Kookonis püsides jõutakse metamorfoosini. See on omaette müsteerium, mille sümboliks on labürint.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Nikolai Baturini "Leiud kajast". See ongi labürindina kirjutatud teos. Tegelase identiteet muutub kogu aeg. Iga käänaku taga algab uus rada. Lihtne seda lugeda ei ole, aga proovida tasub.

Raamatuaasta tähestikunäitus: T - nagu tõlkekirjandus

Vahetasime täna jälle näitust ja nüüd on meil siis T-täht ja sellega seoses tõlkekirjandus. 

Kuna me otsustasime tõlkekirjandusest keskenduda just ilukirjandusele, siis ka seekordsel kooli ja raamatu seoste kajastamisel vaatame kooli töötajaid ja vilistlasi, kes on kätt proovinud ilukirjandusega. 

Kõige loogilisem on alustada luulega. Antti Kirbi (1965. aasta vilistlane Tiit Birkan) on avaldanud luulekogud "Teri aja liivakellast" (2003) ja "Siinpool Soome lahte" (2017)

Ka on tema sulest ilmunud proosakogumik "Rahutud laaned" (Hotpress 2009).

Luual on õppinud luuletaja Ivar Sild, kellel jäi paraku lõpuks kool ikkagi lõpetamata, tema esimene luulekogu "Valimata luulet" ilmus Jõgevamaa Metsaseltsi kirjastamisel 1996, kui Ivar oli Luua õpilane.

Heino Viik, kes lõpetas matkajuhi eriala 2023. aastal on avaldanud raamatud "Kuidas mitte olla loll" (Pegasus 2021) ja "Kõik võib veel hästi minna" (Varrak 2021).

Ka Pille Maffucci on värselt lõpetanud matkajuhi eriala. Temalgi on ette näidata mitu raamatut, mis eriti hästi passivad just tõlke kategooriasse. Pille tegeleb nimelt kakskeelsete raamatutega, eesti keele kui võõrkeele õpetamisega. Tema tõlkimisel on ilmunud Julia Kalenda kakskeelsete lasteluuletuste kogu "Lasteaia saladused" (Eesti keele maja 2021) ja koos Marta Dolgaševiga "Lõpuks leidsin sind" (Integratsiooni sihtasutus 2024).

Ja eks tuleb tunnistada, et ka mina olen lisaks õpetajaametile nii tõlkija kui luuletaja ja kirjanik. Lühiduse huvides ei hakka pilte ja nimekirju lisama, piisab numbritest: 8 luulekogu; 2 lasteraamatut; 7 ulmeraamatut, 10 tõlkeraamatut.