Lugemismängu soovitus: Mihkel Raud "Musta pori näkku"

Mihkel Raud „Musta pori näkku“. Tammerraamat 2008

Sobib lugemismängu rubriiki „Eesti elulooraamat“, kuigi ma pole päris kindel, kas see räägib rohkem Mihkel Raua värvikast nooruspõlvest või dokumenteerib ajastut ja Eesti muusikamaailma. Aga filmi, mida Jaak Kilmi selle põhjal praegu teeb, tahaks küll näha.

Mihkel Raud oskab kirjutada. Selles ei peaks küll enam keegi kahtlema, kes vähegi tema erinevate telesaadete kohtunikusõnavõtte on kuulanud. Mida on võimalik suuliselt teha, saab ka kirjalikus vormis veelgi paremal tasemel reprodutseerida. Ja seda ta teeb.

Mihkel Raud on irooniliselt sapine, kohati liigagi avameelne, enamasti ropu otseütlemisega, surub nii mõnegi tuntud molli mõnuga sita sisse, aga... aga... Mingites detailides suudab Mihkel Raud olla ka äärmiselt delikaatne ja tundlik. Need kohad tuleb lihtsalt üles leida ja ära tunda.

Ja teisal jätab üht-teist ütlemata, sest kes teab, see teab.

„Musta pori näkku“ on häbitult ja teadlikult üleelusuurune. Selles on pisut liiga palju epiteete. Ja nendes epiteetides on pisut liiga palju tunda hoiakut. Mida ta selle rõhutatult robustse ja ropu hoiakuga ikkagi varjab? Egas ometi haavatavust ja ebakindlust? Me ju teame, milline peab olema rokkarite kuvand. Või punkarite. Eriti punkarite. Niisiis... see raamat vastab igati nendele kuvanditele. Või siis loob neid juurdegi. Mitte et ma Mihkel Rauda liigses fantaasialennus kahtlustaks. Eks see elu oligi selline. Eriti muusikutel. Eriti punkaritel. Eriti Mihkel Raual, kes elas tollal mitmeaastases mäluaugus. Aga värve tõmbab ta sellele vaatamata laia pintsliga. Mõnuga. Ja mõnuga tuleb seda ka lugeda. Eriti neil, kes toda aega ei mäleta. Sellest raamatust saab aimu, kui lohutu ja ajuvaba, aga samas ka pöörane üks ajastu oli.

Ja eriti veel neil, kes toda aega mäletavad (st kes ise mäluaugus ei olnud). Puhas nooruse nostalgia. Põrgut, ma ju käisin neil Tartu levimuusikapäevadel! Ma ju olin sellel esimesel (ja kõigil järgmistel) Rock Summeritel! Ma käisin kõigil tollal Tartus toimunud Singer Vingeri kontsertidel!  Aga kuigi sellise elu raamatust lugemine võib tunduda lõbus, ei olnud sellise elu elamine seda ilmselt mitte. Me kõik ju teame, kui paljud suured staarid on end niimoodi surnuks joonud. Aga Mihkel Raud on õnneks elus, sest tegi oma geneetilisest pärandist  valiku kirjutamise kasuks. Muusikalegend on ta niikuinii. Ka padukainena.

Ja roppus... noh, pidage seda lihtsalt kirjaniku stilistiliseks võtteks.

Virtuaalkülalised: Ilona Martson ja Andrus Kivirähk

Et esmaspäevases postitusest jooksis läbi uudis lastekirjanduse tõlkeauhinnast Paabeli Torn, siis on vast paslik küsitleda täna kaasasid, kes tegelevad lastekirjandusega. Esmalt tõlkija ja lasteajakirja "Täheke" peatoimetaja Ilona Martson, kes on ka ise saanud selle Paabeli Torni auhinna aastal 2011.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab?

Minus tekitab see pigem kahjutunnet – kahju, et eestikeelne raamat ka vanem ei ole! Nii väga tahaksin, et omakeelseid kirjalikke allikaid Eesti elust oleks olnud ka varasemal perioodil. Ma imetlen ja jäängi imetlema Islandi saagasid. Kahju, et meie esivanematel ei olnud soovi või oskusi enda elust ülestähendusi teha. Elatud on ju Eestimaa pinnal aastatuhandeid.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Ma arvan, et sama oluline kui eesti keele olemasolu kirjakeelena. Digitaalse meedia eripäraks on ajalikkus, kuid raamat oma vanamoodsuses aitab säilitada kirjasõna aastateks, sajanditekski. Ja erinevalt arvutitekstist raamat mäletab, jääb mäletama nii autorit kui lugejat. Tihtipeale, lugedes üle mõnda nooruses vaimustanud raamatut, on mul tunne, nagu kohtuksin vana sõbraga, keda ammu ei ole kohanud, aga kes ikka kusagil ON. Tõlkijana tean, seda tunnet ei ole võimalik taasluua, kui tegu ei ole emakeelega.

Ja muidugi ei suuda digimeedia iial tekitada äsja trükitud raamatu lõhna ega rõõmsat ootusärevust selle avamisel. 

Milline on laste lugemishuvi tänapäeval? Kas eestikeelne kirjandus jääb kestma?

Kui me räägime ilukirjandusest, siis enamasti kesine ja pealiskaudne. See kajastub ka emakeele oskuses laiemalt – kui raamatuid ei loeta, siis on ka kirjutamise, lugemise ja loetust arusaamise oskus kehv. Minu meelest ei ole ühelgi eesti lapsevanemal põhjust tunda uhkust lapse üle, kes räägib soravalt inglise keelt, sest seda räägivad tänapäeval kõik. Küll aga on põhjust tunda uhkust rikka emakeelse sõnavaraga aruka lapse üle, kes on võimeline suhtlema nii, et iga teine sõna või väljend inglisekeelne ei ole.

Eks eestikeelne kirjandus kestab senikaua, kuni kestab eesti keel. Praegu näib küll, et eesti inimesed soovivad pigem raamatuid kirjutada kui lugeda. Igaüks tahab olla see ainulaadne ja isikupärane Autor, selle asemel, et ühineda lugejate nähtamatu massiga. Tulemuseks on paraku enamasti igav keskpärasus.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Kui ainult ühte ja kui eesti autorit, siis soovitan Aino Perviku raamatut "Arabella, mereröövli tütar". See teos on ajaproovile edukalt vastu pannud. Ja see on juba midagi, mida tasub hinnata. 

 ***

Ja vaatame, mida arvab Andrus Kivirähk.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab?

Ega eriti ei tekitagi, see on lihtsalt ajalooline fakt, mida mälumängudes küsida. Tundeid tekitavad ikka konkreetsed raamatud.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Laial maailmal pole sellest vist küll sooja ega külma, aga minu jaoks on see erakordselt oluline. Olen ju eestlane ja eestlane peab saama lugeda eesti keeles. Kui poleks eestikeelseid raamatuid, eestikeelset kirjandust, siis poleks ka eestlasi ja poleks Eesti riiki.

Oled öelnud, et oleks mõttetu, kui eesti kirjanik hakkaks kirjutama raamatut, mille tegevus toimub Hispaanias või "Kolmest musketärist" või midagi säärast. Ometi on näiteks Leo Metsar kirjutanud keiser Julianusest, Aleksejev ristisõdadest, Ristikivi Euroopa ajaloost jne. Ons see kõik siis mõttetu?

Ei, see pole mõttetu, sest igal inimesel on õigus tegeleda just sellega, mis tema südamele armas ja kirjutada nendel teemadel, mis tema peas keerlevad ja tema südant vaevavad. Lihtsalt selge on see, et ristisõdadest või Rooma impeeriumist on erinevates keeltes kirjutatud tuhandeid raamatuid ning küllap kirjutakse veel, aga eesti ajaloost, eesti elust on võimelised kirjutama ainult eesti autorid. Seda ei saa kellegi teise hooleks jätta. See on meie privileeg.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Võiks ju soovitada kümneid, aga olgu, hetkel tuleb pähe Viivi Luige "Seitsmes rahukevad".

Eestikeelse raamatu 500. juubeli raamat: Eesti raamatu lood + kaks kirjandusauhinda

Eestikeelse raamatu 500. juubeli tähistamisest ma juba kirjutasin, nüüd siis sellest eritellimusel sündinud raamatust endast ka.

Eesti raamatu lood. Eesti Kirjanduse Selts 2025

Raamat, mis on kirjutatud nii-öelda tellimuse peale; raamat, mis tegeleb eestikeelse raamatu sünnilooga. Mõneti on sellist mosaiiki raske arvustada, seda enam, et viiest osisest üks on luuletus ja ülejäänu proosa.

Aga ... kuna emotsioone ja mõtteid ei saa vältida, siis osiste kaupa saab midagi ju ikka sõnastada.

Mulle väga meeldis Leelo mõte: „Keegi nüüdki avab kaane, süütab lambitule“. Sellest mõttest oli mõneti kantud ka presidendi kõne sõnum eestikeelse raamatu 500. sünnipäeval ja selle raamatu vabaõhuesitlusel Tartus 8. novembril, kus ta sedastas, et iga lugeja on ausammas eestikeelsele raamatule.

Urmas Vadi suutis mind üllatada. Ootamatu vaatenurk ja peategelane, pisut irooniline, mänguline, ses mõttes ju vadilik, miks ma imestan? Aga lugeda oli lahe.

Hargla kirjutab hästi. Profilt. Loed ja usud. Nii nad mõtlesidki. Nii nad rääkisidki. Noh, kui see tühistamise-sõna välja arvata, see mõjus küll pisut nagu sea seljas sadul. Paraku on Hargla kõige ... mitte igavam, nii ei saa kindlasti öelda. Aga kõige ettearvatavam, kuigi üritab lõpuks puändilaadse intriigi püsti panna. Friedenthal, kelle jutt on mõneti sarnane ja sündmustiku osas sama traditsioonilises võtmes välja peetud, mängib alltekstide ja viidetega julgemalt. Tema kompotis ei segaks vist ka see tühistamise-sõna kasutamine nii palju. Katsuge lugedes tal kannul püsida ja kõik vihjed ära tunda!

Ja siis Kristiina Ehin! Sa püha püss! Kust see äkki tuli?! Selline vaatenurk sellises ajaskaalas, millest ta kordagi välja ei lange. Väga põnev käsitlus, samas asjatundlik – loed ja saad aru, et Kristiina soontes ringlebki vere asemel regivärss, seda nõrgub ridade vahelt, see ei ürita sind ära uputada, aga seda ei saa ka vaka all hoida, see lihtsalt pressib välja.

Aitäh, Kristiina! See oli võimas, täiega punk, kui regilaulu kohta saab nii öelda. Aga miks ei saa?! Regipunk kõige ehedamal kujul! Sügav kummardus.

 ***

Lõppu kaks kiiret auhinnauudis ka. 13. novembril kuulutas Rahvusvahelise Noorsookirjanduse Nõukogu (IBBY) Eesti osakond välja Paabeli Torni tõlkeauhinna laureaadid. Auhinna eesmärk on tõsta esile häid tõlkeraamatuid lastele ning väärtustada tõlkijate ja kirjastuste tööd hea lastekirjanduse vahendamisel eesti lugejale. Valik tehti 91 teose hulgast, mis on ilmunud 2024. aasta oktoobrist kuni 2025. aasta septembri lõpuni. Auhind anti välja kahes kategoorias: parim pildiraamatu tõlge ning parim laste ja noorte juturaamatu tõlge.

Laste ja noorte juturaamatute kategoorias otsustas žürii laureaaditiitli anda Kristiina Kassi tõlgitud Nadja Sumaneni „Rambole“, mille andis välja kirjastus Päike ja Pilv. See südamlik lugu jutustab teismelisest poisist, kelle elu on kõike muud kui kerge, aga kes on otsustanud kõigest hoolimata olla hea inimene. Suvi depressiivse ema elukaaslase vanemate maakodus muudab tema jaoks paljutki. Ta hakkab teisi inimesi ja, mis peamine, iseennast paremini mõistma. Mitmed tema mured leiavad lahenduse.Keda huvitab, siis täisuudis on siin.

Ja täna kuulutati Eesti Lastekirjanduse Keskuses välja Põlvepikuraamatu konkursi võitjad. Konkursi võitis autori ja illustraatori Kristi Kangilaski raamatuprojekt "Mia muffinid". Teise koha pälvis Johanna-Iisebel Järvelille hoogsa teksti ja Epp Linke toredalt tihedate piltidega võistlustöö "Roosa T-särk". Kolmanda koha sai Triinu Laane lõbus luiskelugude käsikiri "Isa kipsilugu", millele tegi leidlikud pildimullidega illustratsioonid Tuulike Kivestu.

Palju õnne!

Lugemismängu soovitus: reisiraamat. Marina Laikjõe "Kõige ilusamad jalutuskäigud Pariisis"

Marina Laikjõe "Kõige ilusamad jalutuskäigud Pariisis". Kirjastus Pilgrim 2021

Sobib lugemisbingo kategooriasse "Eesti autori reisiraamat" (meie raamatunäitusel on ju ka praegu R-täht nagu reisiraamat).

Esimene asi, mis mind selle raamatu juures kõnetas, oli kaanepilt - Le Maison Rose (ehk Roosa maja) Montmartre´il. Olen selles kohvikus isegi istunud, nautides kõnniteele tõstetud lauas ilusat suveilma. Raamat annab aimu selle maja taustast, seostest Pariisi kultuurielu ja ajalooga. Ja nii terve raamat.

Selle peamine väärtus ongi Pariisiga seotud aja- ja kultuurilugu, mida avatakse erinevate vaatamisväärsuste - tänavate, väljakute ja hoonete -  abil. Kuna iga peatüki juures on ka kaardid marsruutidega, siis kõige parem oleks seda raamatut lugedagi Pariisis, selles osas on see raamat sõna otseses mõttes reisijuht. Pealegi annab autor Pariisis elava ja Pariisi tutvustava elukutselise giidina soovitusi ka kohtadele, mis pole ehk tavapärased turistilõksud ja mille leidmine ei pruugi niisama lihtne ollagi. 

Kindlasti on raamatut tore lugeda neil, kes Pariisis käinud. Aga ka neil, kes planeerivad esmakordselt sinna minna, võiks selle lugemisest abi olla. Lihtsalt ei tohiks ära unustada, et Pariis ei ole ainult lõputu glamuur ja romantika. Raamatus meie ette rulluv kuningate ja kultuuriinimeste kavalkaad võib kergesti sellise tunde tekitada. Psühholoogias on tuntud lausa selline asi nagu "Pariisi sündroom", mis tähistab psühholoogilist stressi ja pettumust neil, kelle ootustele Pariis ei vasta. Selle all kannatavatele jaapanlastest turistidele olevat lausa ööpäevaringne abitelefon sisse seatud.

Mina selle sündroomi all ei kannata. Olen Pariisis käinud kaks korda ja vaatamata selle suurusele tundsin end seal ootamatult koduselt. Nii et selle raamatu lugemine tekitas tahtmise veelkord sinna sattuda. Andsin 2019. aastal endale lubaduse, et enne kui Jumalaema kirik pärast tules hävimist korda pole tehtud, ma sinna tagasi minna ei taha. Nüüd on ka see takistus kadunud ja selle raamatu arvukad kohviku-soovitused tekitasid küll tunde, et äkki oleks aeg...

Virtuaalkülalised: Øyvind Rangøy ja Mika Keränen

Raamatuaasta tähestiku reisiraamatute tuules vahendame seekord lausa kahe külalise mõtteid meie raamatuaastast. Ja sedapuhku on külas Eesti Kirjanike Liidu liikmed, kes kirjutavad küll eesti keeles, aga kelle emakeel on ühel siis norra ja teisel soome keel - Øyvind Rangøy ja Mika Keränen.

Øyvind on tõlkija ja luuletaja, kelle esimene luulekogu ilmuski mitte norra, vaid eesti keeles.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?

Ma mõtlen oma onu peale, kes on sündinud aastal 1954, aga mäletab 19. sajandi algust.
Ja siis mõtlen tagasi oma esimesele aastale Tartu Ülikoolis, kui ma esimest korda kuulsin eesti kirjakeele ajaloost ja sellistest asjadest nagu Wanradti ja Koelli katekismus, „Jörru, Jörru! Jooks ma tulen?”, Kristjan Jaak ja papa Jannsen.

See kõik oli uus ja põnev. Nüüd on see kuidagi minugi minevik. Olen Eestiga seotud juba 25 aastat – rohkem kui pool elu. Selle mõju ei piirdu oleviku ja tulevikuga.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva maailmas?

Eestikeelne raamat on nagu vastupanuliikumine, nagu järjepidevuse hoidja ja nagu õigus olla see, kes ma olen. See tähendab: väga oluline – ja alati ohus.

Miks sina, norralane, kirjutad eesti keeles?

Sest Eestis võttis mu omaks – ja küllap ma siis olengi kuidagi kaks inimest ühes. Kui ma kirjutan eesti keeles, on mul näiteks võimalik kirjutada Norrast viisil, mis oleks puhtalt norrakeelse autorina võimatu. See rikastab mõlemat pidi.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Mind vaimustas Meelis Friendthali "Punkti ümber"!

 ***

Mikat teavad tänu tema "Supilinna salaseltsile" vist küll kõik.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?

Väga uhke on olla osa Eesti kirjandusloost. See juubel on tore! Kirjanikuna väljendan tundeid, nii enda kui teiste omasid, raamatutes, mida ma kirjutan. Kirjutasin eelmise aasta suvel loo sellest samast esimesest eestikeelsest raamatust. Proloog toimub 500 aasta taguses Tartus. Kirikuõpetaja Herbert Stahl annab oma sõbra, luuletaja Werner Volkonski kätte ühe eestikeelse raamatu, mis kaob. Esimeses peatükis sõidab Supilinna Olav jalgrattaga Tartu linnas ühe soome neiuga, kelle pilk jääb peatuma Jaani kiriku skulptuuridele. Rohkem ma raamatust ei söanda rääkida. Selle käsikiri valmis tõesti ammu. Raamat ise peaks ilmuma emakeelepäeval 2026, kui raamatuaasta saab läbi. 

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva maailmas?

Oluline? Ma ei tea, millega võrrelda, sest minu jaoks on ta sama oluline nagu vihm. Või rukileib. Sprotid. Sibul. Armastus.

Ma tean, et mind loetakse ja minu teoseid armastatakse väga. Ma olen õnnelik oma lugejaskonna üle. Annan endast parima, et minu kirjutatud raamatud aitavad noortel armuda ka tulevikus eesti keelde. Eesti keele ja eestluse tulevik sõltub meist endist, igaühest.

Ma olen väga mures, mis eesti keelest saab, aga intervjuudes nagu seesama, ma seda teemat ei sooviks pikemalt lahata, sest soigumine ei aita midagi. Ma ei taha ka kritiseerida kedagi. Inimestel on vabadus teha oma otsusi. Minu viis eesti keele säilimise nimel võidelda ongi minu kirjutatud raamatud.

Oled rahvuselt soomlane, aga kirjutad eesti keeles. Oled sa eesti või soome kirjanik? 

Pass on mul Soome oma, aga juurikas on Karjala oma. Sündinud olen Helsingis, ka seal on mul juured.

Soome pealinna kõnekeel 1970-1980ndatest on minu esimene keel. Eestisse tulin kahekümneaastaselt 30 aastat tagasi. Siin on mu juured vast tugevamalt mullas.

Kas ma olen eesti või soome kirjanik? Ma ei soovi vastandada neid. Sõna "või" ei istu minule. Ma olen sada protsenti nii eesti kui ka soome kirjanik, minu jaoks see matemaatiline võrrand töötab. Kõigele lisaks kirjutan oma kodumurdes, salanimega Tommi Turunen. Jätan teadlikult ütlemata, mis keel see on, ise mõtlen, et ta on mu kodumurre. Eesti kirjandusmaastikul tuntakse mind küll paremini kui Soomes, aga päris tundmatu ma pole ka seal, seda on näha Soome raamatukogude laenutushüvitistest. Soome lugejatega ma väga tihti otse ei suhtle.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Varalahkunud Afa (Vahur Afanasjev) luule ja proosa meeldisid mulle väga ja vahel mõtlen tema peale, et liiga vara lahkusid. Soovitan tutvuda tema kirjandusliku pärandiga, näiteks "Tünsamäe tigu" on väärt luulekogu.

Raamatuaasta tähestik: R - Reisikiri

Meie raamatuaasta tähesti on jõudnud R-täheni, ehk siis väljapanekus on reisikirjad.

Tung reisida on inimesi alati saatnud. Kas see kihk tuikab me veres ajast, mil me kõik veel nomaadidena mööda maailma rändasime? Kes teab? Aga reisiraamatuid on ikka loetud, et kasvõi mõttes sattuda sinna, kuhu päriselt ei pääse. Juba 1848-49 ilmus Kreutzwaldi toimetatud ajakirjana "Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on", millelt laenas omakorda nime nõuka-ajal populaarne sari "Maailm ja mõnda". Praegu naudib lugejamenu Epp Petrone kirjastuse "Minu"-sari. Ka meie kirjanikud on olnud kõvad reisijad (Friedebert Tuglas "Reisikirjad"; Johannes Semper "Reisikirjad"; Eduard Vilde "Reisikirjeldused", "Mööda maad ja merd"; Lennart Meri "Kobrade ja karakurtide jälgedes", "Laevapoisid rohelisel ookeanil", "Tulemägede maale", "Virmaliste väraval"). Reisimine võib olla ka ilukirjanduse kandev telg (Arvo Valton "Arvid Silberi maailmareis").

Ja nagu ikka koos uue tähega meie raamatutähestikus, tutvustame temaatikaga rohkem või vähem haakuvaid raamatuid, mis on ilmunud Luua Metsanduskooliga seotud inimeste sulest. Kuna meil on terve erilala, mis kaudselt kuulub samasse valdkonda - endise nimega loodusretke juht, nüüd matkajuht, siis alustamegi selle eriala vilistlastega. 2017 lõpetas Susan Luitsalu, kelle sulest on ilmunud kaks "Minu"-sarja raamatut. "Minu Dubai. Klaasist linna kuldne sära".

Ja "Minu maailm. Seiklused ei hüüa tulles".

Lisaks on Susan kirjutanud ka raamatud "Ka naabrid nutavad" ja "Küsimused kõikidele vastustele".

Tänavune vilistlane Ena Mets on kirjutanud raamatu "Ülestähendusi Montmartre´i mäelt. Elu ja imede pandeemia".

Veel on ta avaldanud raamatu "Naeratava kuu inimesed".

Ma ise olen Luua Metsanduskooli õpetajana pannud kokku "Loodusretke juhi ABC".

Niipalju siis praegu reisimisest.

***

Vahepeal on omaniku leidnud ka üks kirjandusauhind. Alates 2007. aastast annab hõimurahvaste programmi juhtkomisjon välja kirjandusauhinda, et tunnustada omariikluseta hõimurahvaste omakeelsete kirjandusteoste autoreid ja tõlkijaid. Tänavu pälvis hõimurahvaste kirjanduspreemia dramaturg ja lavastaja Aare Toikka lavateose "Kullervo" eest.

Hõimurahvaste programmi juhtkomisjon kuulutas kirjandusauhinna laureaadid välja 1. novembril, mis on udmurdi kirjaniku ja ühiskonnategelase Kuzebai Gerdi mälestuspäev. 

Täna on eestikeelse raamatu 500. sünnipäev

Jah, just täna, 8. novembril 1525, arestis Lübecki raad vaadi trükistega, mille hulgas olid ka eestikeelsed raamatud. Raamatud põletati, need pole säilinud, aga dateering ajalooannaalides küll. Selle tähistamiseks kirjutasid Urmas Vadi, Meelis Friendenthal, Indrek Hargla, Kristiina Ehin ja Leelo Tungal oma nägemuse tollastest sündmustest. Üks autogrammidega eksemplar sellest raamatust saab olema ka meie lugemismängu üks auhindadest.

Täna toimus Tartus eestikeelse raamatu 500 sünnipäeva tähistamine, kus ühtlasi esitleti ka seda raamatut (salvestus). President pidas kõne, autorid lugesid katkendeid oma juttudest ja toimus tule-etendus. Kuna keset raekoja platsi seisis vaat, siis oli ju ette aimatav, millega tule-etendus lõppes.

Tundub barbaarbne? Aga ei! Kui vaat oli põlenud, kerkis tuhast sümbol, mille nimel seda tehti - raamatud ju ei põle!

See mälestustähis ei jää küll seisma raekoja platsile, aga seda saab käia vaatamas Kirjandusmuuseumis.

Tähistagem siis eestikeelse raamatu suurt sünnipäeva. Palju õnne!