Raamatuaasta tähestik: M nagu mets. Kool ja raamat - metsandusraamatud.

Meie raamatuaasta on jõudnud M-täheni. Ja pole valikutki - metsanduskoolis tähistab see täht metsa. 

Vaatamegi sel puhul metsandusraamatuid, mis on kirjutatud koolis töötanud inimeste poolt.

Vello Keppart, Maila Talve ja Uuno Kask on kirjutanud noortele raamatu "Kodumets" (Noortekogu Uus Eesti 1994). Vello õpetas ökoloogia ja keskkonnaga seotud teemasid aastatel 1992-2020. Maila  õpetas eelkõige dendroloogiat ja puuliike 1961-2011 ja Uuno  metsakaitset ja metsakasvatust 1974-2007, oli paar aastat ka õppedirektor.

Vello Keppart on ka "Luua metsa tüpoloogilise õpperaja. Teejuht" (Eesti NSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeerium 1981) ja "Luua Metsandusliku õpperaja" (Luua 2004) autor.

Minu sulest on ilmunud samuti eelkõige noortele suunatud raamatud "Metsasõbra käsiraamat" nii eesti kui vene keeles (Halo kirjastus 2006, kordustrükk 2008; vene keeles Halo kirjastus 2007) ja "Tööohutus raietöödel" (Halo kirjastus 2006). 

Jaan Velström (õpetas 1985-2002, oli ka praktikajuhataja ja õppedirektor, lisaks õpetas metsanduslikku seadusandlust) kirjutas raamatu "Metsaomanikule metsandusest" (Työtehoseura 2001) ja koostas raamatu "Metsanduslikud õigusaktid I. Metsavarumine." (Metsatark 1996).

Metsakultuuride õpetaja Aime Oole (õpetas 1974-1999) sulest ilmus "Metsaseemnemajandus ja istutusmaterjalide kasvatamine" (Eesti NSV Agrotööstuskoondise Info- ja Juurutusvalitsus 1983) ja "Metsakultuurid ja metsaselektsioon" (Eesti NSV Agrotööstuskoondise Info- ja Juurutusvalitsus 1985).

Osvald Pogen (töötas Luual aastatel 1951-1960) kirjutas raamatu "Kuivendatud maade metsastamine" (Eesti NSV Metsanduse ja Looduskaitse Peavalitsus 1963) ja seekordse nimekirja lõpetab Jüri Laasimeri (töötas aastatel 1957-1965) Viktor Masinguga kahasse kirjutatud "Pesitsusvõimaluste loomine kasulikele lindudele" (Eesti NSV Teaduste Akadeemia Eesti Loodusuurijate Selts 1958).

Muljeid Kirjandustänava festivalilt ja köitenäituselt

Nonii, käidud. Esmalt köitenäitusest. 

Täitsa põnev oli vaadata, kuidas kunstnikud on raamatule lähenenud ja asja lahendanud. Näiteks Karl Ristikivi "Inimese tee" kaanel tähistasid teed sellised tikandi moodi pistetest jooned, mille ristumiskohta (risti) oli köidetud väike kivi. Üks efektsemaid köiteid aga ei haakunud teose endaga, vaid hoopis autoriga:

Arvasite ära? Jah, loomulikult oli tegu Tõnu Trubetsky koguga.

Otsisin üle ka enda luulekogu. Siin see on:

Köite on teinud Riina Kermik ja kirjas oli, et aniliin- ja akrüülvärvidega värvitud taimparknahk. Igal juhul nägi uhke välja.

Kirjandustänava festival oli ka tore. Ilm oli õnneks ka üsna ilus, ainult korraks tuli vihmavari lahti teha. Kirjanikud, esitlused, vestlusringid, raamatute müük, kontserdid, kus lauldi eesti luuletajate tekstidele loodud laule. Ka president käis läbi. 

Laulab Hedvig Hanson

Laulab Helin-Mari Arder

Pimeduse varjus liikus ringi ka muinasjutulisi tegelasi:

Ja õhtu lõpetas presidendilossi trepil Vaiko Eplik.

Kes pole käinud, minge. Järgmisel aastal toimub ju jälle.

Lugemismängu soovitused: Juhan Peegel "Ma langesin esimesel sõjasuvel"

Juhan Peegel "Ma langesin esimesel sõjasuvel". Eesti Päevaleht 2009. Sari "Eesti lugu".
Sobib kategooriasse Eesti ajalooline romaan.

Oli paar kohta selles raamatus, mis mind tõsiselt mõtlema panid: peategelane arutleb, kuidas eluaeg on kuuldud, et just sakslane on meie elupõline vaenlane. Ja teisal: sakslasi ta vihkas nagu kõik need, kellel oli juhtunud olema korralik ajalooõpetaja. Asi, millele me praegu, sajand hiljem, ei mõtle – tollal ei osanud keegi mõelda, et suuresti tänu baltisaksa kirikuõpetajatele ja mõisnikele on meil omakeelne kirjasõna ja haritud rahvas. Liiga värsked olid mälestused mõisatallis peksa saamisest, esimesest maailmasõjast ja Landeswehri sõjast. Seitsesada aastat orjaaega oli ju kõik sakste kaelas (mõelge või sõna „saks“ päritolule). Ja ilmselt just värske Landeswehri sõda Vabadussõja osana oli see, mis tõi kaasa mainitud suhtumise – sakslase kui põlisvaenlase kujutamine ajalooõpetamise osana koolides. Kui venelased poleks harimatusest, sulaselgest ülbest lollusest, suurevenelikust šovinismist ning ideloogilisest ajupesust ja paranoiast kantuna hakanud riiklikul tasemel lollusi tegema (kõik need küüditamised ja „vaenuliku elemendi“ kohtuta hävitamine), oleks toetus punavõimule võinud palju suuremaks kujuneda. Ootusele õiglase ühiskonnakorralduse järele oli ju pinnas täitsa olemas. Õnneks (eesti rahva jaoks küll õnnetuseks) said kõik Eestis üsna pea tundma, mida see uus võim endast tegelikult kujutab.

Selliseid vastakaid ja segaseid tundeid, seda hingelist segadust kajastab ka „Ma langesin esimesel sõjasuvel“, nagu ka Kuusbergi „Enn Kalmu kaks mina“. Punasele propagandale on „Esimene sõjasuvi“ siiski vähem lõivu maksnud, see on ka ilmselt põhjus, miks seda meie parimaks sõjaraamatuks peetavat raamatut on ka iseseisvuse taastamise järel korduvalt välja antud: esmatrükk 1978 ajalehes „Sirp ja Vasar“ joonealusena, 1979 Eesti Raamat, propagandalehes Kodumaa 1983,  ja samal aastal Juhan Peegli „Valitud teostes“; uuemad kordustrükid 2008 Tammerraamat, 2009 Eesti Päevaleht sari Eesti lugu, 2019 Hea Lugu.

Üsna ausalt näidatakse neid punavõimu paranoilisi tõmblusi, mis armees toimuvad – jefreitor Puusti tembeldamine nõukogudevaenulikuks ja tribunali alla saatmine selle eest, et ta viis patarei poodi vorsti ja saia ostma kui hommikusöögiks lahjat suppi pakuti; vanade ohvitseride, (kes olid veel vabariigi armees teeninud) „kadumine“, sest igaks juhuks tehti puhastust jne.

Trööstitu vaesus Venemaa kolhoosides, armee alavarustatus, ülejooksmised, metsavennad, kõik see on selles raamatus olemas. Aga on ka arutlusi inimlikkusest ja sõjast, on väga ilus eesti keel, on kauneid looduspilte, mille kohta tegelasedki nendivad, et nagu polekski sõda.

Inimlikkusest rääkides – Peegel teeb isegi lahinguist rääkides vahet ausal lahingul ja tapmisel. Ning sakslaste kella järgi sõdimist peab ta ebainimlikuks, sõja ja tapmise liinitööks muutmiseks. Huvitav, mida ta arvaks ebainimlikkusest nüüd, kuuldes, milliseid võtteid venelased näiteks Ukrainas kasutavad.

On üks ühine joon, mis kumab läbi nii Kuusbergi kui Peegli sõjaromaanidest vaatamata sellele, et need ilmusid nõukogude ajal – see on noorte eesti poiste koduigatsus ja seda just omamoodi isamaalises võtmes. Isegi need, kes on uue korra omaks võtnud, eelistaks sõdida Eestis, kaitsta oma kodumaad. Ikka ja jälle vilksatavad mõtted, mis pole mõeldud võõrastele, eelkõige politrukkide kõrvadele – mis asja on meil nende suurtega, miks meie, väikesed, ei võiks omaette olla? 

Virtuaalkülaline Maarja Vaino

Kuna laupäeval on tulemas Kirjandustänava festival, mida korraldab Tallinna Kirjanduskeskus, mida juhib Maarja Vaino, siis on tema ka tänane külaline, kes blogi küsimustele vastab.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid või mõtteid see tekitab?

Annab lootust. Arvame, et elame erakordselt keerulisel ajal ja eks elame ju ka. Muude turbulentside kõrval on ka raamat kui ese ning ilukirjanduse (eriti keerulisema ja klassika) lugemine muutunud, kaotanud ka palju oma prestiižist. Ent siis tasuks vaadata seda poolt tuhandet aastat ja mõelda, millistest aegadest on läbi tulnud nii eesti keel kui ka raamat kui mõtete, tunnete ja ideede kandja...ja tekib lootus, et ka praegustest muutustest on võimalik eluga välja tulla. 

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?
Raamat, eestikeelne kirjasõna on ju nii eesti keele, eesti mõtte ja laiemalt eestluse kandja. Kuniks kirjeldame ja mõtestame iseennast eesti keeles, oleme olemas. Rasketel aegadel saab kirjandus ka teise tähenduse. Näeme, kuidas ukrainlased oma vaimu luuletuste kirjutamise ja lugemise abil tugevana hoiavad; kultuur tervikuna hoiab inimest koos, kui kõik ümberringi kipub lagunema. Me mõnuleme veel üsna mugavas heaoluühiskonnas, kus kirjanduses esilekerkivad probleemid on tihtipeale üsna triviaalsed ja lapsikud. Eks seegi peegeldab muidugi oma aega ja aja vaimu ning on sellisena huvitav nähtus. Ning kahtlemata on see väärtus omaette, kui tahetakse kirjutada ja lugeda eesti keeles. Kirjastuste liidu üleskutse - loe eesti keeles - on aina eksistentsiaalsema tähendusega sõnum. Keskpärane ingliskeelne kirjandus kipub aina rohkem lugejaid vallutama ja see mõjutab halvasti nii lugejaid, kes kokkuvõttes jäävad eestikeelsest rikkast sõna- ja mõttemailmast puutumata kui ka mõistagi laiemalt eesti ühiskonda. Alates kirjastustest, lõpetades avaliku ruumi nürimeelse sõna- ja mõttemaailmaga. 
 
Juba pikemat aega otsitakse seda „suurt eesti romaani“, oodatakse uut Tammsaaret. Kes see võiks olla või millal tulla või kas see on üldse nii oluline?

Muidugi on oluline, et tekst, mida eesti keeles kirja pannakse, oleks maailmakirjanduse tasemel. Mitte otsapidi harrastuskirjandus või "jenoveeva", mis lihtsalt kopeerib "välismaa" värki. Meil neid nn Netflixi autoreid ju leidub. Eks see on paratamatu, et see, mida loetakse-vaadatakse, mõjutab ja küllap on sellel ka häid külgi. Ometi on ju tõeline jõud sellel, kui autor suudab luua isikupärase keele ja stiiliga oma maailma, millega lugejaid lummata. Tammsaarel tekkis suure romaani kirjutamise mõte Dostojevskit lugedes. Ta oli täielikult loetu mõju all ja jäi mõtlema - kus on meie kirjanduses sellised teosed, mis sind nii jäägitult haaraksid. "Tõe ja õiguse" üks suur tähendus on see, et esmakordselt oli meil romaan, kus eestlane  rääkis otse Jumalaga, koges eksistentsiaalset ängi, elas läbi viha, armastust jne - lihtsa, seni matsiks põlatud talupojana. Eestlane oli ühtäkki samaväärne teiste maailmakirjanduse tegelastega, teiste rahvastega. Ei olnud enam vaja tõlkekirjandust, et Fausti või Raskolnikovi kaudu inimpsüühika ja elu keerdkäike kogeda. Olime selleks ise võimelised. Selliste teosed on kinnitus sellest, et eesti kultuur on kõrgkultuur, on selleks võimeline. 

Ja eks sellepärast on vaja ikka ja jälle uuesti seda suurt romaani kirjutada ja oodata, sest kuigi klassika on ajatu, tahab iga põlvkond oma maailmatunnetust uuesti sõnastada. Mida meisterlikumalt seda tehakse, seda võimsam, eneseküllasem oleme kultuurrahvana. 

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Aga ma soovitangi Tammsaaret, vahelduseks "Tõele ja õigusele" (mille puhul mulle näib, et aina enam leiab uusi lugejaid just IV osa) aga hoopis romaani "Ma armastasin sakslast". Lühike romaan, aga läheb hoogsalt, pakub nii suuri tundeid kui ka tõsist mõtlemisainet. 

Lugemismängu soovitused: ühesõnalise pealkirjaga raamat. Eno Raud "Etturid"

Eno Raud „Etturid“ (Pegasus 2010).

Ühesõnalise pealkirjaga raamat. Sobib näiteks ka kategooriasse ajalooline romaan.

Nagu lubatud, lugesin lisaks Kuusbergile võrdluseks läbi ka juba ammu oma järge oodanud Eno Raua „Etturid“. See on ilmunud samal aastal, kui Kuusbergi raamat filmiks sai ja käsitleb mõneti samalaadset temaatikat, kuid minu isiklikus arvestuses katab siis ära selle ühesõnalise peakirjaga raamatu. Eks ma teadsin juba ette, et ma neid paaris loen, on ju Mihkel Raud korduvalt öelnud, et see oli tema arvates ta isa parim raamat.

„Etturite“ algus oli selline, nagu jätkaks „Enn Kalmu“ lugemist – aga samal ajal teisel pool rindejoont... Kuigi poole raamatu peal on sõda juba möödanik, aga mehed on metsas ja närvid tuksis.

Stiil on lihtne ja napp, palju on dialoogi. Ka selles raamatus on momente, mille puhul jääb üle vaid imestada, kuidas need tollal läbi läksid. Tegelikult on ju juba kogu temaatika valik küsitav. Metsavendlus ju.

Pani mõtlema. Õppisin sellest raamatust kahte asja – alkohol on julgeolekuprobleem ja omasid usalda sama vähe kui võõraid. Need, kellega sa metsas oled, on inimesed – nad on ettearvamatud, mõtlematud, neil on emotsioonid, nad teevad lollusi... Nad võivad olla kadedad, nõrgad, jäärapäised, mida iganes.

Kuidagi juba enne raamatu lõppu sain aru, et ega pääsu pole – nüüd tuleb siia otsa lugeda ka Juhan Peegli  „Ma langesin esimesel sõjasuvel“ ja et asjad ikka tasakaalus oleks, siis ka Kivika „Nimed marmortahvlil“, muidu pole lihtsalt aus. Nii et järgmised tutvustused juba nendest raamatutest.

Köitekunsti näitus "Eesti luule eesti köites"

Esmaspäeval, 8. septembril kell 17 avatakse Disaini- ja Arhitektuurigaleriis Tallinnas Eesti Nahakunstnike Liidu näitus „Eesti luule eesti köites”. Näitus jääb avatuks 20. septembrini.

Eksponeeritud on üle 120 teose 95 eesti luuletajalt, mis valminud 32 kunstniku käe ja mõtte läbi. Lähemalt saab näituse kohta lugeda siit. 

Näitus on avatud lühikest aega, nii et kel huvi, tasub kiirustada. Kuna ka minu luulekogu "Tiigri aasta" on eksponaatide hulgas, siis kavatsen ka ise vaatama jõuda. Täitsa huvitav, mida sellega on tehtud.

Esmaspäeval tuleb lugemistund ja järgmisel laupäeval kirjandustänava festival

8. septembril on UNESCO rahvusvaheline kirjaoskuse päev, mida tähistatakse avalikus kohas lugemisega juba alates 2019. aastast. Võtke 8. septembril kl 11–12 aeg maha ja lugege, tehke pilte, jagage. Täpsem info siin.

13. septembril toimub Tallinnas IX L. Koidula tänaval Kirjandustänava festival. Üheks päevaks tulevad tänavale kokku kirjandusega otseselt või kaudselt tegelevad organisatsioonid, kellega koosloomes sünnib rikkalik kultuuriprogramm.

Toimuvad raamatute esitlused, vestlusringid, kirjandus- ja kultuuriteemaliste arutelude avalikud salvestused, kohtumised kirjanikega, ettelugemised; lisaks muusika, teater jm.

Eriline tähelepanu on tänavu mitmesugustel tähtpäevadel, näiteks Eduard Vilde 160, Ernst Enno 150, August Mälk 125, Jaan Kross 105, Vaino Vahing 85, Ott Arder 75, Eeva Park 75; ka on juubeliaasta mitmetel raamatutel: Oskar Lutsu “Nukitsamees” (1920), A.H. Tammsaare “Ma armastasin sakslast” (1935), Mati Undi “Via Regia” (1975) jpt. Täpsem kava siin.