Otsing blogist

18 november 2026

„Mõõgad ja maagia I: Valhalla sõdalased“ ja „Mõõgad ja maagia II: Purpurkunigriigi mõõgad“

„Mõõgad ja maagia I: Valhalla sõdalased“. Koostaja Raul Sulbi. Viiking 2026

Koostaja ambitsioon elustada klassikalist mõõga ja maagia fantaasiat, omaaegset poistekirjandust, mida üllitati tihti just Luis Royo, Boris Vallejo või Michael Whelani kaanepiltidega, on igati teretulnud. Kahjuks rikub kogu ilusa ära tõik, et vähemalt üks lugu kogumikust on toimetamata ja kubiseb vigadest. Puudu ei ole ainult komad, puudu on terveid tegusõnu ja käändelõppe. Kurb. „Viimane ristiretk“ nägi välja, nagu oleks kogemata üle lugemata mustand muude juttude vahe sattunud.

Kogumik ise on pühendatud mõõga ja maagia kui ulme alamžanri alusepanija Robert E. Howardi 120. sünniaastapäevale ja sisaldab sissejuhatavale ja kogumikku lõpetavale Howardi enda jutule lisaks ka tema lõpetamata teksti „Hunni vari“, mille on lõpetanud Marcus Kaas, lisaks veel seitse eesti autorite juttu Howardi tegelastega. Esindatud on kõik tema peamised kangelased –  puritaan Salomon Kane, Must Turlogh Dubh O´Brien, Punane Sonja, barbar Conan on samuti platsis. Kuigi peakiri on „Mõõgad ja maagia“, pole maagiat mitte kõigis juttudes. Nii „Esimene barbar“ kui „Veresidemed“ on tavalised ajaloolised seiklusjutud. Mõõgad on, maagiat mitte. Kuna Howard kirjutas ka ise hulga ajaloolisi seiklusjutte, sobivad need teda mälestama küll, kuigi kogumiku pealkirjaga tekib pisuke vastuolu.

Minu lemmik selles kogumikus oli Jaagup Mahkra „Jesaja sõnad“. Kena segu väikesest mõrvajuurdlusest, saladusest, nõiaprotsessidest ja üleloomuliku kurjusega võitlemisest. Mahkra oskab komponeerida. Seda on hästi näha ka tema „Esimeses barbaris“. See lõpulause! Minu jaoks oli postiivne seegi, et „Jesaja sõnadesse“ oli ta peategelaseks valinud Salomon Kane´i. Ka mu enda jutud selles kogumikus olid Salomon Kane´ist ja Mustast Turloghist just põhjusel, et need tundusid olevat karakteritena palju huvitavamad kui näiteks lihasmägi Conan. Eriti Kane, kes vajadusel tapab halastamatult, aga see ei tähenda, et tal poleks kõhklusi ja hingepiinu. Aeg-ajalt langeb ta melanhooliasse ja siis võib tema suust kuulda filosoofilisi arutlusi hea ja kurja olemusest, inimsoo minevikust ja tulevikust. Koostajana oleksin ma enda ja Mahkra Kane´i jutud järjest pannud. Praegu on nende vahel Jansi Kane, kes langeb sellest isiksusemustrist veidi välja, aga ma saan aru, et järjestus tuleneb sündmustiku ajajoonest. Ja kui juba ajajoont mainida, siis Kristjan-Jaak Rätsep on oma arvustuses kirjutanud pisut eksitava lause: „Kui Howardi loomingus tegutseb Solomon Kane 17. sajandil...“ Suur osa tema seiklusi toimub Matthew Baugh´i kronoloogia põhjal siiski 16. sajandi teises pooles ja 1605. aastal naaseb Kane juba lõplikult oma Aafrika seiklustelt Inglismaale. Nii et mingit kunstlikku vastuolu tegevustiku üldise ajajoonega ei ole.

Marcus Kaas on Howardi lõpetamata jutu üsna kenasti ja loogiliselt lõpuni kirjutanud. Midagi kusagilt kriipima otseselt ei jää, mõned pisut klišeelikud (ja seetõttu kuidagi etteaimatavad) ütlemised tulevad siin-seal ette, aga see-eest on suur lahing üsna Howardi vaimus edasi antud. Šedööver ei ole, aga läbikukkumine ka mitte.

Jekimovi „Oonüksist silmad“ on Conani-lugu. Päris huvitava ideega, üsna howardilikult liigsete selgitusteta üleloomulik seiklus. Jekimov kipub teinekord liiga keerulisi lauseid konstrueerima ja keerab sellega vindi üle; ka see lugu pole sellest patust päris prii. Taas oleks korralik toimetamine terviku pigem paremaks teinud.

Punase Sonja jutte pole ma lugenud, aga Lüüli Suuki jutt „Veresidemed“ paigutub arvatavasti kenasti kusagile Howardi Sonjast pajatavate ajalooliste seiklusjuttude vahele-kõrvale, olles tuntavalt osa millestki suuremast (kõik jääb ju tegelikult lahtiseks, olles vaid üks episood). Punane Sonja on siin vaid kõrvaltegelane, põhirõhk on tema õetütrel Dilaral. Korralik lugu, mille ainus puudus ongi vaid asjaolu, et see tundub nagu mingi suurema asja keskelt välja lõigatuna.

Kokkuvõtteks täitsa kobe kogumik, kuigi toimetajakätt oleks tahtnud rohkem näha.

 

„Mõõgad ja maagia II: Purpurkunigriigi mõõgad“. Koostaja Raul Sulbi. Viiking 2026

Teine kogumik on mõeldud tutvustama „mõõga ja maagia kirjanduse sündi läbi selle kuulsaimate esindajate esimese põlvkonna“, nagu ütleb tekst tagakaanel. Nagu iga vastsündinu, on seegi kohmakas ja kipub koperdama. Esimesed kaks juttu, Lovecrafti „Hukatus, mis tuli Sarnathi“ ja Clark Ashton Smithi „Must iidol“, pole just suurem asi lugemisnauding. Lovecrafti pajatuse helgeim välgatus on lause: „Siin sooritati väga salajast ja iidset vesisisalik Bokrugi jälestamise riitust...“ see on oma totakuses lausa nunnu. Ometi on siin juba näha see, millega Lovecraft hiljem kuulsaks saab – tema kosmitsismist kantud veekoletiste iidne tsivilisatsioon. Clark Ashton Smithi jutt on aga lihtsalt lapsik, igas suunas üle pingutatud kirjeldustega.

Howardi enda „Purpurkuningriigi mõõgad“ on seevastu üsna klassikaline seiklus. Valuusia kuningas Kull on nagu barbar Conani kloon – lihasmägi, barbarist seikleja. Sellistest lauldakse laule. Maagiat selles loos ei ole, kui mitte arvestada seda, et Kull on antlantislane. Nii et müüt, mitte maagia. Aga paleeintriig töötab, on kangelaslikku mõõgavõitlust ja õnnelik lõpp.

Edasi läheb huvitavamaks. C.L. Moore „Hellsgarde“ on paaris juba mainitud Smithi „Musta iidoliga“ nagu õppematerjal. Lugege ja õppige, mis töötab ja mis mitte. Moore kruvib pinget hoopis teiste võtetega, vaoshoitumalt, peenemalt, aga seda kindlamalt. Ei mingit Smithi ülepingutatud epiteetide sadu. Ei, see oli ootamatu (eriti see äraspidi-vampiirinduse idee) ja piisavalt õõvastav. See oli ilus. Ilus pisike pärl.

Clifford Ball on minu jaoks täiesti tundmatu nimi, ka Ulmekirjanduse Baas ei tunne seda autorit. Tema „Jumalanna ärkab“ ei ole küll midagi ainulaadset, aga siiski üsna korralikult tehtud, kuigi mõnedes kohtades pisut klišeelik. Seevastu Henry Kuttneri „Draakonikuu“ ja Fritz Leiberi „Uppunud maa“ on jälle väga korralikud jutud. Leiberi Fafhrdi ja Halli Hiirepüüdja sarja kuuluv jutt meeldis mulle isegi rohkem. Kuttneri loos oli küll dramaatilisi pöördeid, musta maagiat ja suurejooneline lahing, aga Leiberi jutt töötas minu jaoks paremini. Eelkõige võlus mind see, kuidas ta õudust edasi annab. Ei olnud üheseid ja selgeid kirjeldusi, vaid peategelase ärev põgenemine loo lõpus koos tema kaaslase pisut ebamäärase kirjeldusega sellest, mida ta arvas nägevat. Selle abil suunatakse lugeja oskuslikult oma kujutlusvõimet kasutama ja tulemus on oluliselt parem kui otsese kirjeldamise ja õudust rõhutavate epiteetide kuhjamise puhul oleks.

Jack Vance´i „Turjan Miiri lossist“ oli minu jaoks pettumus. Lühike jutt, mis üritas vist olla filosoofiline, aga minu jaoks ei kandnud välja. Kuidagi pidetuks jäi. Ja ei olnud Vance´i vääriline. Ka L. Sprague de Campi jutust „Kohutav Ka“ ootasin ma pisut enamat. Ei, midagi väga viga ju ei olnudki, ent jäi siiski kuidagi skemaatiliseks, erinevalt Poul Andersoni „Deemonlikust merereisist“. Selles oli taas kõik kenasti taakaalus. Oli põnevust, armastust, intriigi ja vandenõud, väike saladus, palju ennastsalgavat võitlemist, piisavalt värvikad tegelased. Minu jaoks koos Moore´i ja Leiberiga selle kogumiku esikolmikus.

Naljakal kombel hakkab pärast mõlema kogumiku lugemist tekkima tunne, et meie oma autorite kogumik on ühtlasem ja huvitavamgi. Arvestades küll asjaolu, et teise kogumiku vanima jutu kirjutamisest on möödunud 106 aastat ja värskeima kirjutamisest 68, oleks ka kentsakas, kui see nii ei oleks. Klassikud või mitte, aga aeg teeb ka oma tööd.

15 november 2026

Jose Saramago „Tujukas surm“

Jose Saramago „Tujukas surm“. Eesti Raamat 2005, Nobeli laureaatide sari

Isver-susver, milline jahumine, oli esimene emotsioon. Tekst venib nagu kaameli seesamune. Tatt ma mõtlen. Kas nobelisti tatt on väärikam kui kaameli oma ja mida kaamel ise sellest arvaks, et ta tõstetakse koos nobelistist sõnameistriga püünele, kuhu tal tegelikult asja ei ole, kuigi nobelist arvaks ehk teisiti, sest surma palge ees on ju mõlemad võrdsed, kuigi ühe peas on oluliselt rohkem oidu, samas mis õigusega me väidame, et kaamelil seda ei ole, sest vaatamata üldteada tõigale, millele on ükskõik kui teemakaugelgi inimesel võimatu vastu vaielda, et ükski kaamel ei ole tänapäevani Nobeli auhinda pälvinud, pole see ilmselgelt mitte kaamelite viga või tegemata töö, vaid pigem auhinnažürii kitsarinnalisuse ja ignorantsuse märk, mis annab aimu selle maailma ülekohtusest kallutatusest, mis ei lase vääriliselt hinnata teistsuguse taibu säravaimaid ilminguid, sest kuidas muidu selgitada jahmatavat seika, et oskus liitrite kaupa vett rasvkudedesse mahutada ei ole näiteks loodusteaduste vallas Nobeliga väärindatud, samas kui oskus liitrite kaupa vett ridade vahele mahutada päädib kõrge tunnustuse, surematu kuulsuse ja kopsaka rahalise auhinnaga, mille saaja Stockholmi raekojas kuninga enda juuresolekul peente roogade ja napside toel Parnassile tõstetakse?

Eelnev lause oli üsna hale katse anda ligikaudugi aimu Saramago stiilist, nii et nobelisti minust ilmselt ei saa. Saramago lause vaatab sulle aga ühe lehekülje alguses otsa ja liputab saba teise lehekülje lõpus, olles nagu boamadu, kes üritab lugeja alla neelata (vaata näiteks lk 28 kuni 30). Lisaks on autoril halb komme kasutada ka otsest kõnet ilma jutumärkide ja reavahedeta, otse lause sees, komade vahele suurtäheliste algustega pikitult, nii et lihtne see lugemine ei ole.

Samas ei ole see ka igal hetkel nii tapvalt raskepärane. Kui end sinna sisse lugeda, siis mõni koht särtsub täitsa hästi. Küüniline teine. Igatahes näib, et maagilist realismi surma kujul, kes ühel hetkel ühes riigis enam oma kohustusi ei täida, oli autoril tarvis vaid selleks, et ühiskonnakriitiline satiir ja inimloomuse halastamatu kriitika käima tõmmata. Kummaline on see, et nii umbkaudu viimase kolmandiku pealt (lk 122, kui täpsem olla) register muutub. Satiirist saab äkki muinasjutt, omalaadne armastuslugu. Samas on see kõik kohati just selle sõnavahu (stiil, et Urr teda võtaks!) tõttu nii tüütu, et ma ausalt öeldes ei kujutagi ette inimest, kellele seda soovitada. Maitske ettevaatlikult ja omal vastutusel.


11 november 2026

Toshikazu Kawaguchi „Enne, kui kohv jahtub“

Toshikazu Kawaguchi „Enne, kui kohv jahtub“. Tänapäev, Punase raamatu sari, 2022

Üks neist peavoolu raamatutest, mis flirdib ulmekirjanduse vahenditega, seekord siis ajarännu ideega. Pealkiri tuleneb reeglist, mis ajarändu piirab, aga see pole ainuke, neid on veel. Aga ega see olegi oluline, nagu ajaränd isegi. See ei ole ju ulmeraamat. See on raamat inimsuhetest, valikutest, kahetsusest, leinast, andestusest ja eelkõige armastusest. Neli naist, kes rändavad läbi aja, põgusaks hetkeks, et kohtuda kellegagi, keda nad armastavad. Miks, kuidas, kust tulevad reeglid, midagi ei selgitata. Nii lihtsalt on. Selles mõttes on see raamat pigem maagiline realism kui ulme. Sest realism see ju ilmselgest ei ole.

Sellest raamatust ei ole võimalik rääkida, sest selle kirjeldamine ei anna midagi. Näib, et ainus võimalus on seda lugeda. Ja see on selline raamat, mis kas meeldib või ei. Kui ma peaksin valima välja ainult ühe sõna, millega seda raamatut iseloomustada, siis siin see on: südamlik.


08 november 2026

Benjamin Stevenson „Minu perekonnas on kõik kellegi tapnud“

Benjamin Stevenson „Minu perekonnas on kõik kellegi tapnud“. Rahva Raamatu kirjastus 2024

Selle raamatu kaas ei ole esmapilgul kuigi veenev. Näeb välja nagu lasteraamat või mingi paroodia. Sisu on oluliselt veenvam. Lugeda on lihtne, stiil mõnus, selline õige pisut küüniline ja värvikas.

See ei ole mõrvajuurdlus tavapärases mõttes, pigem on see perekonnalugu laipadega. Uurimist toimetab ju minajutustaja, pereliige, kirjanik, kes kirjutab käsiraamatuid sellest, kuidas kirjutada krimiromaane. See annab talle võimaluse murda üsna sageli neljandat seina, pöördudes otse lugeja poole, aga võttena see ei häiri. Enamasti lisab see talle autentsust ja inimlikkust. Kas ma olen tõesti ainult sellepärast detektiiv, et see on minu hääl, mida te kuulama peate? Noh, ega ta tegelikult ju päris detektiiv olegi. Nagu raamatu pealkirigi ütleb, on ta osaline. Ta on pereliige. Ja nad kõik on kellegi tapnud.

Erinevalt moodsa krimiromaani ebausaldusväärsetest jutustajatest nimetab mina-tegelane end usaldusväärseks jutustajaks. Selle tõestamiseks ütleb ta näiteks ära, millistel lehekülgedel laibad lisanduvad. Nagu illusionist, kes teie tähelepanu kõige olulisemalt kõrvale juhib. Aeg-ajalt murrab ta läbi neljanda seina ja mainib toimetajat, kes toimetab sama romaani, mida me parajasti loeme.

Lugu ise on hästi kirjutatud, kasutab üliosavalt klassikalise krimikirjanduse klišeesid, aga suudab meid teha värskelt (no see mägikuurorti tormiga lõksu jäämise teema näiteks). Erinevalt Lucy Foley „Jahiseltskonnast“ on see lugu päriselt põnev, kuigi ehituskivid on sarnased: kinnise ruumi krimi, mineviku varjud, inimsuhted jne). On sõnu, mõisteid, mille autor väga vabalt ümber käib (lugedes hakkad seda aimama), ka see on omal moel põnevuse teenistuses. Ja näib, et autor naudib lugejaga mängimist, tema eksiteele juhtimist. Loomulikult teeb ta seda minajutustaja häälega ja ei varjagi seda eriti. Ses suhtes on minajutustaja üsna erandlik. Ja omal moel on tal tõesti õigus öelda, et ta on usaldusväärne jutustaja.

Tuleb tunnistada, et mõrvari aimasin ma umbes poole raamatu peal ära, aga kindel ma siiski polnud. Pealegi – miks seda kõike tehti, jääb ju varju, nii et lugemist see aimdus ei seganud. Jahmatavaid pöördeid on piisavalt, tervikpilti on üsna võimatu kokku panna ja pinge säilub lõpuni. Ääretult nauditav. Soovitan.

 

02 november 2026

"Eesti põhjaranniku 17 toiduvõlurit ja nende restoranid". Tiina Kolk ja Toomas Tuul

Tiina Kolk, Toomas Tuul "Eesti põhjaranniku 17 toiduvõlurit ja nende restoranid". Samuum OÜ 2025

Mulle meeldib kauneid kohti avastada. Mulle meeldib süüa teha. Ja mulle meeldib raamatuid lugeda. Mis siis imestada, et kui hea kamraad fotograaf Tuule Tom mulle oma raamatu kinkis, otsustasin selle ka läbi lugeda. 
Kuidas seda siis positsioneerida? Kokaraamat? Kindlasti. Retseptid on ju sees. Iseasi, kui paljud hakkavad selle järgi kodus karupirukat või hundikintsu küpsetama. Aga mõni jahimees teeb ehk äragi. Ja eks seal ole ka lihtsamaid asju ning näiteks kala on selles raamatus ohtralt. Reisiraamat? Jah, omal minimalistlikul moel sedagi. Iga koka ja restorani juures on kaks kaunist kohta lähikonnast, mida avastada. Lisaks tutvustavad kokad oma restorane, iseennast ja oma teekonda.
Palju oli tuttavaid kohti, aga oli ka neid kuhu pole sattunud. Tuli tahtmine järgmisel suvel mõned neist üle vaadata. Oli paar restorani, kus ma olen söömas käinud, aga rohkem oli neid, kuhu tahaks minna. Ja loomulikult oli ka retsepte, mida olen teinud (kõrvitsa-püreesupp, suvikõrvitsalill, karamelliseeritud kale, marineeritud räimed), aga silma jäi ka neid, mida kindlasti tahaks proovida. Nii et ilmselt jõulude aegu lähevad tegemisele Frantzia karask, veise sisefilee carpaccio, võimalik, et ka värske salat ahjupeedi ja pardifileega (oma aia peediga) ning kuna mulle kingiti juubeliks jäätisemasin, siis ka kummelijäätis, lihtsalt kummel tuleb millegagi asendada. Millega, seda tuleb veel mõelda, aga rosmariini-mustsõstra gelato kõlab ahvatlevalt.
Reisige. Kokake. Lugege.
Soovitan soojalt.

28 oktoober 2026

Manfred Kalmsten „Susikiuste“

Manfred Kalmsten „Susikiuste“. Fantaasia 2026

Kalmsteni fantaasiad on alati olnud süngevõitu ja vägivaldsed, erand pole ka „Susikiuste“. Tema tõmme vanade viikingisaagade poole on „Susikiustes“ endale väljundi leidnud, aga ma pole ikka veel kindel, on see hea või halb. Kui miski kedagi väga paelub, saab temast lõpuks valdkonna tundja, mis on ju hea. Aga halb võib olla see, kui see toob kaasa omalaadse kanapimeduse – kujutluse, et kõigile on see sama huvitav. Näib, et „Susikiustes“ saavad kokku mõlemad poolused. Pea poole raamatuni oli tegevustik loogiliselt jälgitav ja piisavalt kompaktne. Siis tulevad mängu Põhjala jumalad ning minu jaoks läks kompaktsus ja põnevus kaduma. Mastaap venitati kummipaelana laiali, mis tähendab, et sügavus tõmbus samavõrra õhemaks. Loki ilmumisega muutub kõik äkki otsekui poole kiiremaks, äkki läheb lahti totaalne sahmimine; põgenemine, skeemitamine.

Maailmaloome ja omamütoloogia muster, mis viikingite uskumuste kangale tikitakse, on üsna oskuslik, kuigi raskendab alguses lugemist. Neid maailmaloomelisi mõisteid on lihtsalt nii palju, pealegi ilma seletusteta, et tõmbab paratamatult lugemise tempo alla. Mingil põhjusel vilksatavad tekstist läbi nimed nagu Kalev, Suur Tõll, Priidu, Age. Vihjatakse vist, et meiegi oleme tulevikus selle viikingimaailma osa. Või noh, üks olulisemaid kohti selles viikingimaailmas on Keskvalla keskus Räval, nii et mis vihjamist siin ikka. Jah, minevikus ju olime. Aga selles tulevikukontekstis mõjub see kuidagi võõrkehana.

Omalaadne on usu ja ususõjaga seonduv käsitlus. Wotani ja Odini religioonid on nagu vanausulised ja õigeusklikud või katoliiklased ja reformistid – usuvad mingis mõttes sama jumalat, aga erinevalt. Samas pole ma päris kindel, kas see paralleel kõigi jaoks töötab. Selleks peab vist keskmisest pisut enam taustateadmist omama.

Ka teatud natsi-reichi paralleelid, mis siit-sealt läbi kumavad, tekitasid kahetisi tundeid. Olid need vajalikud? Minu arust mitte.

Nii et vaimustusest kiljuma see kõik mind ei pannud, aga põhjust maapõhja manada ju ka ei ole. Korralik seiklus, saagade eekujul mastaapne, verine ja suurejooneline. Millegipärast meenus Heinleini „Kangelaste tee“, aga ma ütleks, et Kalmsten on huvitavam. Ja vaatamata sellele kõigele, mida ma just eespool ütlesin, ka parem.


25 oktoober 2026

Leonora Carrington „Kuuldesarv“

Leonora Carrington „Kuuldesarv“. Salv 2025

Jeerum, kui lahe raamat see on. Sürrealism on selle kohta vähe öeldud. See on nii lõbustavalt nihkes, et ma ei saanud muud moodi, kui alalõpmata lugedes naeru mugistada. Jabur, vaimukas, naeruväärsuseni kentsakas, samas eluline ja terav, musta huumoriga pikitud bakhanaalia, millel on siiski tumedamad ja tõsised allhoovused.

Peategelane on 92-aastane vanaproua, kelle üsna ebameeldivalt mõjuv perekond ta vanadekodusse paneb. Kuigi kogu see vanadekodu kamp on sama jabur kui Kübarsepa teelaudkond, särab „vabadusse“ jäänud sõbranna Carmella selle taustal nagu kirss tordil. Pöörane fantaasia ja veider kujutlusvõime iseloomustavad korraga nii peategelase sõbrannat kui raamatut tervikuna.

Müsteerium, mõrv, vanadaamide mäss, apokalüptiline keskkonna-katastroof, sabat – mida kõike selles loos ei ole! Ja ometi näib, et kogu selle sürrealismi ja jaburuse varjus ajab autor siin sügavamalt eksistentsiaalsemat asja. Kes sellele lugedes pihta ei saa, sellele on abiks lühike, kuid mõjus järelsõna.

Täiesti vaimustav lugemine! Hümn mässumeelsusele ja vabadusele. Girlpower on minevik, elagu Hagpower!


„Mõõgad ja maagia I: Valhalla sõdalased“ ja „Mõõgad ja maagia II: Purpurkunigriigi mõõgad“

„Mõõgad ja maagia I: Valhalla sõdalased“. Koostaja Raul Sulbi. Viiking 2026 Koostaja ambitsioon elustada klassikalist mõõga ja maagia fan...