Virtuaalkülaline: Imbi Paju

Kuna meie raamatuaasta tähestikunäitusel on P-tähe aeg ehk siis puud ja puit, siis on ka külas puu nimedega kirjanikud - eelmisel nädalal Asko Künnap ja Carolina Pihelgas; sel nädalal siis Imbi Paju, kirjanik, ajakirjanik ja filmitegija. Ja reedeses postituses tutvustan siis ka Imbi raamatut "Kadrioru aednik".

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab?

Meie iseolemise seisukohalt midagi äärmiselt olulist ja eksistentsiaalset sõnastas minu jaoks Rahvusraamatukogu vanemteadur Piret Lotman selle aasta „Keele ja Kirjanduse“ juunikuu numbris Kristiina Rossile antud intervjuus: 17. sajand oli eesti rahva ja kultuuri jaoks määrav, sest muidu oleksime sattununud ilma emakeelse kirjasõnata Venemaa impeeriumi koosseisu ja ei oleks meil praegu oma riiki. Me pole ehk mõelnud, et kui Otto Wilhem Masing avaldas pärast pärisorjuse kaotamist Liivimaa talurahvaseadused eesti keeles, said eestlased teadlikuks oma õigustest. Tänu baltisaksa estofiilide tegevusele ja rootsi ajal loodud talurahvakoolidele oli Eestis ju kirjaoskus üldine, seda soost ja seisusest sõltumata, Venemaal oli ainult 20 protsenti kirjaoskajaid.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Eestikeelne raamat on äärmiselt oluline meie endi jaoks. Ilma keeleta pole riiki. Kui rääkida muutuvast maailmast, siis ma oleksin õnnelik, kui meie kirjanduse vastu tuntaks rahvusvaheliselt sellist huvi, et suured rahvusvahelised agentuurid võtaksid meie kirjanikud oma klientideks. Meil on küll Eesti Kirjanduse Teabekeskus, aga näiteks minu nõukogude okupatsioonist rääkiv raamat „Tõrjutud mälestused“ on ilmunud üheksas keeles just tänu Soome suurele kirjastusele ja selle agentuurile.

Mul on alati hea meel kui mõnel eesti teosel õnnestub maailma lennata, see saadab sõnumi, et oleme olemas. Nüüd tuleb saavutada rahvusvaheliste agentide huvi, aga see on võimalik ainult suurema tähelepanu tekitamisega meie kirjanduse vastu tervikuna. Lisaks sisule ja sõnumile tähendab see õlatunnet ja solidaarsust.

Oled öelnud, et loovus ja eneseteostus annavad sisemise rahu. Äkki meie rahva vaimse tervise seisukohast vaadates polegi see siis probleem, et lugejaid jääb vähemaks, aga kirjutajaid tuleb aina juurde?

Loovus ja eneseteostus on protsess, olen seda käsitlenud ka raamatus „Kirjanduskliinik. Mida tähendab olla inimene“ (2023). Enne kui saabub sisemine rahu, tuleb igal loomise teekonnal läbida ka selle protsessiga seotud väljakutseid. Kristjan Järvi ütles ühes intervjuus nii hästi, et kui luuakse juurde uusi preemiaid ja siis neid jagatakse ja neid püütakse, siis see on ellujäämise primitiivne instinkt. Olen elus, mind on märgatud. Kuid selle juurde peab käima ka sõnum; kuidas see sõna mõjutab maailma, loob maailmu. Sõnumi juurde jõudmine võib võtta aastaid, see nõuab keskendumist, pühendumist, see toob kaasa isegi tervisekahjustusi – sa istud tundide viisi, su selg jääb haigeks ja vererõhk tõuseb suurest loomise erutusest ja enesekõhklustest; kirjutamisse uppumine mõjutab suhteid lähedastega, sest sul pole nende jaoks piisavalt aega ega ruumi. Neist protsessidest tuleks rohkem rääkida, sest me pole tehisajuga robotid, vaid inimesed, kes tunnevad, kannatavad, rõõmustavad, kahtlevad jne. Kirjanikuks olemine pole meelelahutus, see on protsess ja sellega kaasneb lõpuks rahulolu ning õnnetunne, sest tekib dialoog lugejaga. Vanades lääne riikides on hinnas ka sisutoimetajad, kes on nagu ristivanemad raamatule; kes on osa protsessist. Heal sisutoimetajal on kulla hind,  ta on kirjaniku mõttekaaslane, sugulashing, peaaegu pereliige. Soovin, et ka meil hakkaks selline süsteem professionaalselt ja psühholoogiliselt tööle. Me oleme olemas siis, kui meil on sõnum ja nägemus ja selle nimel tuleb teha tööd teinekord aastaid.

Ma olen kirjaoskuse ja teadmiste usku ning lisaks oma raamatutele ja dokumentaalfilmidele püüdnud anda oma osa esimese taasisiseseisvunud Eesti kirjandusfestivali – Võtikvere raamatuküla – loomisega 1999. aastal; see tegutses 20 aastat ja selle juurde kuulusid ka laste lugemispesad.  Lugejaid ei jää vähemaks, kui me viime lapsed raamatu juurde, kui me loeme neile ette lugusid, arutame, näitame neile eeskuju. Kui alevitest ja küladest likvideeritakse raamatukogusid, siis muutub ühiskond pinnapealsemaks. Õnneks on Eesti tänapäeval täis kirjandusfestivale ja see annab lootust, et raamat ühendab ja pakub huvi.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Postimehe kirjastus andis sel aastal välja Johannes Selja 1939. aastal ilmunud noorsooromaani „Sipelgas Si“, mis on kirjutatud väga elavas ja kujundlikus keeles. See on raamat endaks jäämisest, teise aitamisest ja väärtustest üldse. Tõesti võimas raamat meile kõigile ja resoneerub mu enda mõttemaailmaga, millest on kantud mu laste-ja kogupereraamatu „Kadrioru aednik“ sõnum – me kõik oleme eksitentsiaalne kudum. Ehk nagu ütles mu vanaema: „Me kõik oleme tehtud tähtedest, oleme puude koor, käbid, lepatriinud, mesilased, jõed, järved ning lõhn, mis tuleb pärast vihma.“

Pantokraatori uue plaadi esikas + festival Hullunud Tartu

Käisin eelmisel kolmapäeval Tartus Pantokraatori uue plaadi "Déjà vu" esitlusel.

Põhjus lihtne, aga äge - üks lugu plaadil on minu sõnadele. Plaat on ilus, müügitulu läheb 100% vähiravifondile, nii et ostke ja toetage. Pilti tehti ka:

Foto: Heikki Leis

Tartus toimub veel. Sel nädalal, täpsemalt 6.-8. novembrini on taas kirjandust, muusikat ja kujutavat kunsti ühendav festival Hullunud Tartu, mis kannab tänavu alapealkirja "Köide".

Põhiprogramm toimub seekord 7. ja 8. novembril Ülikooli kohvikus, mis on mänginud olulist rolli Tartu kultuuriloos. Hilisemateks õhtutundideks suundutakse mõlemal festivalipäeval Tartu Kirjanduse Maja kultuuriklubisse Salong.

Kahe päeva jooksul astuvad üles Bruno Molinero (Brasiilia), Valters Liberts (Läti), Mara Ulme (Läti), Valts Ernštreits (Läti) Kalle Niinikangas (Soome), Ville Hytönen (Soome) Annabel Berg, Aapo Ilves ja Alar Kriisa, Doris Kareva, Jüri Kolk ja Janar Sarapu, Janno Zõbin, Johanna Roos ja Anett Tamm, Kristel Mägedi, Mari-Liis Müürsepp, Silver Sepp ja Grigori Lotman, Leelo Tungal,  jt.

Lugemismängu soovitused: Arne Merilaid "Puuinimesed"

Arne Merilaid „Puuinimesed. Muinasjutt“ EKSA 2024.

Kuna kooli raamatuaasta tähestikunäitus on jõudnud P-täheni ja sel puhul on välja pandud puude ja puiduga seotud raamatud, siis sobib tutvustamiseks kategooriat „Metsa, metsanduse või puudega seotud raamat“ esindav „Puuinimesed“. Ühtlasi on tegu ka lugemismängu auhinnaraamatuga, kuhu Arne kirjutas pühenduseks „Puud on sõbrad“. Lisaks on tegu raamatuga, mis sai kevadel Kultuurkapitali aastaauhinna proosa kategoorias.

Alustuseks tuleb lahti rääkida ka see, miks autoriks ei ole Arne Merilai, vaid Arne Merilaid. Tegu on nimelt mitmusega. Lisaks kirjandusteadlasele Arnele on fiktiivseks kaasautoriks ka tema järeltulija, kes kannab sama eesnime, kuigi on naisterahvas ja kellele Arne on vanavanavanaisa. Niisiis pisut flirti ulmega, maailmas on vahepeal toimunud ka klorofüllikatastroof, mis muudab eriti oluliseks puud, kes selle üle elasid. Ja Arne poolt praegu Liinakurule rajatav dendropark on nende hulgas.

„Kui nalja ei saa, siis mina ei mängi!“ põrutas arvatavalt kuulsaim stockholmlane – Karlsson katuselt. Parajalt paks mees oma parimates aastates. Noh, ma arvan, et seda määratlust võiks tinglikult ka Arne kohta kasutada. Igatahes peab temagi nalja saama, sestap lõi ta oma isikliku puude süstemaatika. Arne lustib täiega, ümberütlemisi ja sõnamängu-koerust on raamatus lademes.

Samas... Romaan see ei ole, kuigi sai kevadel KULKA proosa-auhinna. Veel vähem on see ulme. Ja jällegi – kuigi... Kuigi raamivormiliselt esineb seal autori fiktiivne nimekaimust järeltulija kaugest tulevikust, ei tõsta see siiski raamatut ulmeks. Liiga vähe on seda kaugtulevikku, too Arne sealt on vaid kaude markeeritud, talle on jäetud vaid mõnda nüüdis-Arne tegemist lühidalt kommenteeriv roll.

Ja üldse, ma arvan, et see raamat on hoopistükkis elulugu – Liinakuru puude ja pargi elulugu. Palju on mälestusi ja eluloolisi kirjeldusi.

Teist sama palju tundub see olevat monument. Autori ausammas iseendale – exegi monumentum.

Ja kõige rohkem on see mäng. Mäng vormiga. Mäng tähendustega. Mäng sõnadega, keelemäng. Autor on erudeeritud ja ei häbene oma eruditsiooni kasutada. 

Aga jah, kes klassikalist romaani ootab, saab ilmselt lugejana petta. 

Virtuaalkülaline: Carolina Pihelgas

Carolina Pihelgas on kirjanik ja toimetaja.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab?

See tekitab teatavat aukartust ja paneb mõtlema aja suhtelisuse peale – viissada aastat on sõltuvalt kontekstist kas väga pikk või üsna lühike aeg. Pikk, kui mõelda inimpõlvede peale, aga inimajaloo mastaabis muidugi pigem lühike. Nii või naa on hea meel, et see piiblitõlge kunagi valmis tehti ja vaatidesse veeti.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Teised rahvad saaksid ilma eestikeelse kirjanduseta vast hakkama, aga meie endi jaoks on see ikka ülioluline, kultuuri alustala.

Oled öelnud, et proosa ja luule vahel on oluline vahe: proosas antakse palju rohkem ette (kontekst, kirjeldused, dialoogid jne); luulet lugedes on lugeja panus mõnevõrra suurem, ta peab iseend teksti sisse lugema, saama ise tekstiks. Kas see tähendab ka, et luule seab lugejale oluliselt kõrgemad nõudmised ja see on ka põhjus, miks paljud inimesed ütlevad, et nad tänapäevasest luulest enam aru ei saa?

Siin kindlasti on teatav seos, sest luuletekst on proosast nõudlikum, selline kange kraam. Samas ei tahaks arvata, et avatud meelega lugeja ei saa tänapäevasest luulest üldse aru, see oleks ilmselge alahindamine. Võib-olla nõuab luule lihtsalt natuke rohkem kannatlikkust? Ja loomulikult on sellega nagu proosa või maalikunsti või muusikaga – iga teos ei pruugigi olla see, mis kõnetab. Tasub sirvida, katsetada ja leida üles oma masti autorid!

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Soovitan värsket luulekogu, mis võiks korda minna ka neile, kes muidu väga luulet ei loe. Berit Petolai tekstid tema uues kogumikus „Hele, tuisklev ja nimetu“ on natuke nagu väikesed jutustused, hoogsad ja helgust täis, vaatlevad maailma pärani silmi.

  

Virtuaalkülalised: Asko Künnap

Kuna meie raamatuaasta tähestik on p-tähe juures ja teema on puu/puit, siis kannab tänane virtuaalkülaline samuti puu nime. Ja kuna raamatuaasta nädalaid on alles jäänud vähem kui külalisi, kes blogi tarvis intervjuu andnud, siis saame endale lubada luksust kutsuda sel nädalal lausa kaks külalist. Asko Künnap on luuletaja ja disainer, homme vastab Carolina Pihelgas.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab?

Kõlaks uskumatult, kui poleks eesti raamatuloo reliikviaid lähedalt näinud, mõnd isegi puutuda tohtinud. Et kujundasin Niguliste muuseumis põhjaliku näituse „Eesti raamat 500. Reliikviad“, olen nüüd korralikult koolitatud ja vinnutatud raamatuskorpion. Aukartust see väärikas eas trükisõna ees ei vähendanud, pigem muutus pühapaiste raamatute kohal minu silmale veelgi eredamaks ja mitmemõõtmelisemaks.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Juhul kui meil on plaan siin seda Eesti Vabariigi nimelist butiiki edasi pidada ja eesti keele ja kultuuri kestmisest endale number teha, siis mõõtmatu ja hindamatu tähtsusega. Tehniliselt on raamat muutunud, eri meediumitesse hargnenud ja seal uusi vorme võtnud, aga sisuliselt on ja jääb omakeelne kirjandus, nii ilu-, tarbe- kui teaduskirjandus meie iseolemise ja mõtlemise oluliseks tüveks. Pelga rahvalaulu või tänavaslängi najal me enam kaugele ei purjeta.

Oled öelnud: „Iga inimene, kes veel loeb, on kulda väärt.“ Kui tõsine on sinu meelest oht, et lugeja on väljasurev liik?

Seda, mis saab, kui otsustama pääsevad inimesed, kes ei ole lugenud, ei tunne ajalugu ega kultuurikontekste, ei saa aru viidetest, allegooriast ega retoorikast, me juba näeme. Nii kohalikul, riiklikul, kui üleilmsel tasandil. Ja see on päris hirmutav.

Veel hiljuti oli võtme-eelis sellel, kes omas informatsiooni. Nüüd on peaaegu kogu informatsioon, peaaegu kõigil, peaaegu kogu aeg käeulatuses, aga väga vähesed oskavad seda lugeda, veel vähesemad loetut analüüsida. Ei taha näha asju siiski laustumedais toonides – ehk on veel hetkel nõnda, et inimene, kes loeb, on küll ohustatud, aga mitte veel päris väljasurev liik. Proovin anda oma väikese, ent südika panuse, et seda liiki hoitaks ja kaitstaks.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Ainult ühte? Praegu on mul letis pakkumine – kolm soovitust ühe küsimise kohta!

„Aja lugu 3“ (Keskaeg. Kaitseehitised Vana-Liivimaal) Raul Vaiksoo

„Puuinimesed. Muinasjutt“ (tundub, et ühtlasi ka romaan) Arne Merilai

„Olla laev“ (valitud luule, peamiselt 60ndatel ilmunud kogudest) Jaan Kross

Raamatuaasta tähestikunäitus: P nagu puu ja puit + uued raamatud meie raamatukogus

Meie tähestukunäitus on jõudnud P-täheni. Mis muud ikka kui puu ja puit nagu metsanduskoolile kohane. 

Ja loomulikult on ka meie endised õpetajad-õpilased selle temaatikaga seonduvaid raamatuid kirjutanud. 

Heino Untera, kes oli õpetaja aastatel 1958-1993, on autoriks nii raamatule "Puidurikked" (Eesti NSV Agrotööstuskoondise Info- ja Juurutusvalitsus 1984), kui ka "Puidumäärajale" (Eesti Põllumajanduse Infokeskus, 1990).

Ivar Sibul, kes õppis Luual aastatel 1991-1993, on välja andnud nii raamatu "Maarjakask ja selle kasvatamine" (Eesti Põllumajandusülikool 2000) kui mahuka "Väike puidualbum" (Eesti Metsaselts 2009).

Tõnu Eller, kes on metsanduskoolis õpetanud alates aastast 1992, on kirjutanud juhendmaterjali "Ümarpuidusortimendid ja optimaalne järkamine" (2005 ja SA Erametsakeskus 2015)

Kool on välja andnud ka "Luua puukooli ilupuude ja -põõsaste nimestiku" (Eesti NSV Põllumajanduse ministeerium 1969).

Aga lisaks vanadele ja kooli enda loodud raamatutele tuleb raamatukokku ka aiva uusi. Järgnevalt loetelu oktoobri uuekestest:

Ülar Allas „Eesti looduse kõige-kõigemad. Esimene osa“

Andrus Kivirähk „Eesti rahva uued jutud“

William Golding „Kärbeste jumal“

Jojo Moyes „Me kõik elame siin“

Hugo Vaher „Nutivaba“

Heli Künnapas „September“

Söödav linn 2. 15 aastat Eesti linnaaianduse arengut

Triinu Meres „Teistmoodi tavaline“

Evelin Alliksaar, Silja Kerge „Vaga vesi, sügav põhi“

Laura Evisalu „Õiged mehed“

Ja kui juba puiseks kisub, siis olgu ka virtuaalkülalise intervjuud puu nimedega kirjanike päralt - sel kolmapäeval Asko Künnap ja neljapäeval Carolina Pihelgas ning järgmisel kolmapäeval Imbi Paju. Ja reedel tuleb tutvustamisele Arne Merilaid "Puuinimesed".

Eesti raamatu päev: vanimad raamatud meie kogus

23. oktoober on traditsiooniliselt Eesti raamatu päev. Kuna Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing kutsus selle päeva puhul üles otsima kogu kõige vanemat eestikeelset raamatut, siis tänane postitus ongi pühendatud Luua Metsanduskooli raamatukogu vanimale raamatule, millele pakub seltsi minu isiklikus kogus olev vanim raamat. 

Teadaolevalt on kooli raamatukogu auväärseimaid vanureid kaks: Jakob Mändmetsa (1871 – 1930) jutukogu „Õitseliste jutud“, mille andis 1901. aastal välja Jakob Ploompuu kirjastus Tallinnas. Raamat on õhuke, 112 lehekülge, ja sisaldab kuut juttu.

„Rikast fantaasiat ja peenikest loodusetundmist ja -armastust leiame „Õitseliste jutukestest"“, kirjutab kirjanduskriitik Anton Jürgenstein 1921. aastal Mändmetsa 50. sünnipäeva puhul Eesti Kirjanduse Seltsi väljaandes „Eesti kirjandus“. Ka kasutab ta Mändmetsast rääkides sõnu „õitsev fantaasia ja tõsine sügav tundeilm“ ning „suur luulerikkus“.

Teine sama vana raamat on erialane: "Praktikaline öpetus metsawahtidele metsaga ümberkäimiseks, jahi- ning mõne tähtsa metsaseaduse punktidega ja kubiktabellidega. Kirjapannud E. Treumann. Tallinnas 1901. Trükitud E. Treumann´i kuluga."

Muu hulgas on seal järgmine "ametijuhend":

Juhatuseks metsa wahtidele.

1.      Metsawahi amet nõuab kõikumata täielist tahtmist ning suurt lōpmata truudust. Sellepärast ei tohita mitte omale ettekirjutatud seadusest karwa wäärtgi kõrwale minna ehk mingisugust asja täitmata jätta. Tema ei tohi mitte oma kasu, sõpruse ega wihawaenu peale waadata, kartust ega kättemaksmist ega kõige wähemat halba omadust olla ega mingi wiisil oma kohuse täitmises ülesse näidata. Tema peab kõik metsas ettetulewad kahjud ilma suurendamata ja salgamata ülesse andma.

2.      Ülem metsatalitaja on tema kõige lähem ülem, kelle sõna ta nimelt peab kuulma. Tema käest peab ta alati nõuu küsima ja otsima, ja kõik juhtumised, olgu see kõige wähem asi, teada andma; temaga peab ta kõik oma seadused oma walitsuse jaos läbi rääkima ning alati käsikäes käima. Sest ta ülem saab igal ajal tale sõna ja teoga abiks olema.

3.      Kui juhtub miskisuguseid rutulisi juhtumisi, siis tohib metsa waht ilma nõuu küsimata ise tegew olla ja otsustada, mis tal tarvis teha tuleb. Aga peale seda siis kohe ruttu oma ülemale teatust andma. Juhtumise korral on rutuline asja talitus: keelataw jahi pidamine, metsa wargus, ning metsa põlemine.

4.      Metsawaht peab iga oma jäuskonna tööd juhatama ning wastutama, et töö korrapäraline on, ja kõige esimese ise juhatama, nagu istutamise tööd ja kudas aasta läbi tööd tuleb teha, nõnda kui puude märkimine, walmis tegemine, raismiku üles wõtmine, peab wastutama selle eest, et puu raiujad kõiki seaduseid peawad pidama. Kõige pealt wastutab ta iga seadusewastalist tegu, mis töös ette tuleb.

5.      Niisama peab metsawaht tehtud tööde üle walwama, ja lõik istandused, noorendus-raiumised, ning kõik mis tema jäuskonnas ette tuleb.

6.      Metsa ning jahi õiguse kaitsmine on tema hoole all, kõik kahjud mis saavad tehtud, tuleb õigel wiisil ülesse anda ja kurja tegijaid hoolega taga otsida.

7.      Metsa waht peab püüdma oma jäuskonda põhjalikult tundma õppida, kõik piired heasti teadma, ning naabruses elutsewa rahwa ise loomu ning ametid tundma ja wähemad osakonnad, mis talu rahwa ehk ka teiste metsa omanikude metsade sees on, ja tähele panema mis numbri all iga wähem jägu seisab. Mis kuivaks laskmata sood ja rabad on, seal wee jooksu tähele panema, jõgesid ja kõiki jookswat wett, sellepärast kui kuivaks tahetakse lasta, et siis õigeid teateid ja juhatusi selleks wõib anda.

8.      Metsawaht peab teadma alati kui palju tema jäuskonnas valmis tehtud puid on, ta peab selgesti teadma puusaaja puud ja ärawedamise termini tundma; peab ladu platsil weo ülewalwama ning juhhatama, nõnda et kõik töö wäga hõlpsasti sünnib, et miski asi rikutud ei saa. Nagu kasvaw mets, valmis puud, tarvitawad teed j. n. e. Ja seda nägema, et ladumise platsil riidad heasti lautud saavad. Ja kõik puude, ja palkide parwetamine seisab kõik metsawahi ülewaatamise ja toimetuse all, kui see küll niisuguste inimeste toimetada on antud, kes selle eest wastutab.

9.      Metsawaht peab kõik tähele panema mis metsale kasu ehk kahju toob, ja kõik puu ostjate õiguslised soowid, mis nemad awaldawad. Puude walmis tegemine laiendab puude müümist.

10.  Ilma tunnistusteta ei tohi mitte puid ega miski metsas olewat produktisi wälja anda, ehk ta küll weikene peaks olema, ei omas teenistuses olijale, ega ka wõerale.

11.  Kõik puu raiujad seisawad metsawahi ülewaatuse all, miski seaduse wastast asja ei tohi ta sallida, seda peab kõik ülesse andma. Salaja peab ta püüdma puu raiujate üle walwata ja halwad nende hulgast ära tundma õppima, et need wõiksid ette poole lahtilastud saada. Peab selle eest muret pidama, et metsa tööliste kontrahis määratud aeg põllutöös õigel ajal peetud saab ja seda õieti peawad ning täidawad ja ehituste üle walwama ja nende korda silmas pidama.

12.  Oma kaubeldud palga ehk teiste tasumiste kõrval, ei tohi metsawaht mingit sissetulekut oma lubaga enesele muretseda. Ei mingisuguse tingimiste all ei tohi mitte metsawaht, kingitusi wastu wõtta, nendelt kes tema teenistuses on, ehk kellest arwata, et ta sellest kasu püüab saada, ehk oma käsu alustelt.

13.  Metsawaht peab püüdma kõiki oma tervet töö jõudu oma kohuste täitmiseks tarvitada; ei tohi mingit kõrvalist ametit pidada, ega neist osa wõtta; nõnda sama ka kõik need kes temaga koos elawad.

14.  Ilma lubata ei tohi jäuskonnast, kodunt ära minna ja igapäew oma jäuskonna läbi käima, kui tarwis siis ka öösel järele waatama. Kui järele waatamine kas haiguse ehk mingi muu põhja peal takistatud saab, siis peab sellest teadustama oma kõige lähema ülemale.

15.  See mees, kes kõik juhatused täiel mõõdul ning truuwisti peab, wõib end alles tubliks metsawahiks kiita, ning teenib omale sellega lugu pidamist ning usaldust. Sest metsa wahti amet on raske pidada ja nõuab palju wastutamist, tahab kindlat waimu ja keha jõudu, ning tublit iseloomu.

See kes truuisti oma ametit peab, ei jää mitte tähele panemata ega waewatasumata; nõnda saavad selle wastu truudusetu olek ja hooltus laidetud, wale ja wastupanemine ilma armuta trahwitud.

Minu raamatute hulgast on vanim aga veel 20 aastat varem ilmunud „Eesti Ma rahwa Laulo-ramat“, Tallinnas, trükkitud Eestima sinodi kirjade, kullo ja warraga. 1881.

Tekst tiitellehe pöördel: „Gegen den unveränderten Wiederabtruck des "Eesti Ma rahwa Laulo-Ramat" ist won Seiten des Estländischen Evangelisch-Lutherischen Consistorii nichts einzuwenden“, mille on 4. juulil 1881. aastal alla kirjutanud konsistooriumi assessor A. von Rosen, kõlab tõlkes: „Eesti Evangeelsel-Luterlikul Konsistooriumil ei ole "Eesti Ma rahwa Laulo-Ramatu" muutmata kordustrükile vastuväiteid“. Ja juba järgmisel päeval, 5. juulil, on saadud ka vene keiserliku tsensuuri luba.

Kuidas või mis teid pidi see raamat minuni on jõudnud, ma ei mäleta. Minu vanaisast jäänud raamat see ei tundu olevat, küllap sain selle kusagilt mujalt.