Jose Saramago „Tujukas surm“

Jose Saramago „Tujukas surm“. Eesti Raamat 2005, Nobeli laureaatide sari

Isver-susver, milline jahumine, oli esimene emotsioon. Tekst venib nagu kaameli seesamune. Tatt ma mõtlen. Kas nobelisti tatt on väärikam kui kaameli oma ja mida kaamel ise sellest arvaks, et ta tõstetakse koos nobelistist sõnameistriga püünele, kuhu tal tegelikult asja ei ole, kuigi nobelist arvaks ehk teisiti, sest surma palge ees on ju mõlemad võrdsed, kuigi ühe peas on oluliselt rohkem oidu, samas mis õigusega me väidame, et kaamelil seda ei ole, sest vaatamata üldteada tõigale, millele on ükskõik kui teemakaugelgi inimesel võimatu vastu vaielda, et ükski kaamel ei ole tänapäevani Nobeli auhinda pälvinud, pole see ilmselgelt mitte kaamelite viga või tegemata töö, vaid pigem auhinnažürii kitsarinnalisuse ja ignorantsuse märk, mis annab aimu selle maailma ülekohtusest kallutatusest, mis ei lase vääriliselt hinnata teistsuguse taibu säravaimaid ilminguid, sest kuidas muidu selgitada jahmatavat seika, et oskus liitrite kaupa vett rasvkudedesse mahutada ei ole näiteks loodusteaduste vallas Nobeliga väärindatud, samas kui oskus liitrite kaupa vett ridade vahele mahutada päädib kõrge tunnustuse, surematu kuulsuse ja kopsaka rahalise auhinnaga, mille saaja Stockholmi raekojas kuninga enda juuresolekul peente roogade ja napside toel Parnassile tõstetakse?

Eelnev lause oli üsna hale katse anda ligikaudugi aimu Saramago stiilist, nii et nobelisti minust ilmselt ei saa. Saramago lause vaatab sulle aga ühe lehekülje alguses otsa ja liputab saba teise lehekülje lõpus, olles nagu boamadu, kes üritab lugeja alla neelata (vaata näiteks lk 28 kuni 30). Lisaks on autoril halb komme kasutada ka otsest kõnet ilma jutumärkide ja reavahedeta, otse lause sees, komade vahele suurtäheliste algustega pikitult, nii et lihtne see lugemine ei ole.

Samas ei ole see ka igal hetkel nii tapvalt raskepärane. Kui end sinna sisse lugeda, siis mõni koht särtsub täitsa hästi. Küüniline teine. Igatahes näib, et maagilist realismi surma kujul, kes ühel hetkel ühes riigis enam oma kohustusi ei täida, oli autoril tarvis vaid selleks, et ühiskonnakriitiline satiir ja inimloomuse halastamatu kriitika käima tõmmata. Kummaline on see, et nii umbkaudu viimase kolmandiku pealt (lk 122, kui täpsem olla) register muutub. Satiirist saab äkki muinasjutt, omalaadne armastuslugu. Samas on see kõik kohati just selle sõnavahu (stiil, et Urr teda võtaks!) tõttu nii tüütu, et ma ausalt öeldes ei kujutagi ette inimest, kellele seda soovitada. Maitske ettevaatlikult ja omal vastutusel.

Toshikazu Kawaguchi „Enne, kui kohv jahtub“

Toshikazu Kawaguchi „Enne, kui kohv jahtub“. Tänapäev, Punase raamatu sari, 2022

Üks neist peavoolu raamatutest, mis flirdib ulmekirjanduse vahenditega, seekord siis ajarännu ideega. Pealkiri tuleneb reeglist, mis ajarändu piirab, aga see pole ainuke, neid on veel. Aga ega see olegi oluline, nagu ajaränd isegi. See ei ole ju ulmeraamat. See on raamat inimsuhetest, valikutest, kahetsusest, leinast, andestusest ja eelkõige armastusest. Neli naist, kes rändavad läbi aja, põgusaks hetkeks, et kohtuda kellegagi, keda nad armastavad. Miks, kuidas, kust tulevad reeglid, midagi ei selgitata. Nii lihtsalt on. Selles mõttes on see raamat pigem maagiline realism kui ulme. Sest realism see ju ilmselgest ei ole.

Sellest raamatust ei ole võimalik rääkida, sest selle kirjeldamine ei anna midagi. Näib, et ainus võimalus on seda lugeda. Ja see on selline raamat, mis kas meeldib või ei. Kui ma peaksin valima välja ainult ühe sõna, millega seda raamatut iseloomustada, siis siin see on: südamlik.

Benjamin Stevenson „Minu perekonnas on kõik kellegi tapnud“

Benjamin Stevenson „Minu perekonnas on kõik kellegi tapnud“. Rahva Raamatu kirjastus 2024

Selle raamatu kaas ei ole esmapilgul kuigi veenev. Näeb välja nagu lasteraamat või mingi paroodia. Sisu on oluliselt veenvam. Lugeda on lihtne, stiil mõnus, selline õige pisut küüniline ja värvikas.

See ei ole mõrvajuurdlus tavapärases mõttes, pigem on see perekonnalugu laipadega. Uurimist toimetab ju minajutustaja, pereliige, kirjanik, kes kirjutab käsiraamatuid sellest, kuidas kirjutada krimiromaane. See annab talle võimaluse murda üsna sageli neljandat seina, pöördudes otse lugeja poole, aga võttena see ei häiri. Enamasti lisab see talle autentsust ja inimlikkust. Kas ma olen tõesti ainult sellepärast detektiiv, et see on minu hääl, mida te kuulama peate? Noh, ega ta tegelikult ju päris detektiiv olegi. Nagu raamatu pealkirigi ütleb, on ta osaline. Ta on pereliige. Ja nad kõik on kellegi tapnud.

Erinevalt moodsa krimiromaani ebausaldusväärsetest jutustajatest nimetab mina-tegelane end usaldusväärseks jutustajaks. Selle tõestamiseks ütleb ta näiteks ära, millistel lehekülgedel laibad lisanduvad. Nagu illusionist, kes teie tähelepanu kõige olulisemalt kõrvale juhib. Aeg-ajalt murrab ta läbi neljanda seina ja mainib toimetajat, kes toimetab sama romaani, mida me parajasti loeme.

Lugu ise on hästi kirjutatud, kasutab üliosavalt klassikalise krimikirjanduse klišeesid, aga suudab meid teha värskelt (no see mägikuurorti tormiga lõksu jäämise teema näiteks). Erinevalt Lucy Foley „Jahiseltskonnast“ on see lugu päriselt põnev, kuigi ehituskivid on sarnased: kinnise ruumi krimi, mineviku varjud, inimsuhted jne). On sõnu, mõisteid, mille autor väga vabalt ümber käib (lugedes hakkad seda aimama), ka see on omal moel põnevuse teenistuses. Ja näib, et autor naudib lugejaga mängimist, tema eksiteele juhtimist. Loomulikult teeb ta seda minajutustaja häälega ja ei varjagi seda eriti. Ses suhtes on minajutustaja üsna erandlik. Ja omal moel on tal tõesti õigus öelda, et ta on usaldusväärne jutustaja.

Tuleb tunnistada, et mõrvari aimasin ma umbes poole raamatu peal ära, aga kindel ma siiski polnud. Pealegi – miks seda kõike tehti, jääb ju varju, nii et lugemist see aimdus ei seganud. Jahmatavaid pöördeid on piisavalt, tervikpilti on üsna võimatu kokku panna ja pinge säilub lõpuni. Ääretult nauditav. Soovitan.

 

"Eesti põhjaranniku 17 toiduvõlurit ja nende restoranid". Tiina Kolk ja Toomas Tuul

Tiina Kolk, Toomas Tuul "Eesti põhjaranniku 17 toiduvõlurit ja nende restoranid". Samuum OÜ 2025

Mulle meeldib kauneid kohti avastada. Mulle meeldib süüa teha. Ja mulle meeldib raamatuid lugeda. Mis siis imestada, et kui hea kamraad fotograaf Tuule Tom mulle oma raamatu kinkis, otsustasin selle ka läbi lugeda. 

Kuidas seda siis positsioneerida? Kokaraamat? Kindlasti. Retseptid on ju sees. Iseasi, kui paljud hakkavad selle järgi kodus karupirukat või hundikintsu küpsetama. Aga mõni jahimees teeb ehk äragi. Ja eks seal ole ka lihtsamaid asju ning näiteks kala on selles raamatus ohtralt. Reisiraamat? Jah, omal minimalistlikul moel sedagi. Iga koka ja restorani juures on kaks kaunist kohta lähikonnast, mida avastada. Lisaks tutvustavad kokad oma restorane, iseennast ja oma teekonda.

Palju oli tuttavaid kohti, aga oli ka neid kuhu pole sattunud. Tuli tahtmine järgmisel suvel mõned neist üle vaadata. Oli paar restorani, kus ma olen söömas käinud, aga rohkem oli neid, kuhu tahaks minna. Ja loomulikult oli ka retsepte, mida olen teinud (kõrvitsa-püreesupp, suvikõrvitsalill, karamelliseeritud kale, marineeritud räimed), aga silma jäi ka neid, mida kindlasti tahaks proovida. Nii et ilmselt jõulude aegu lähevad tegemisele Frantzia karask, veise sisefilee carpaccio, võimalik, et ka värske salat ahjupeedi ja pardifileega (oma aia peediga) ning kuna mulle kingiti juubeliks jäätisemasin, siis ka kummelijäätis, lihtsalt kummel tuleb millegagi asendada. Millega, seda tuleb veel mõelda, aga rosmariini-mustsõstra gelato kõlab ahvatlevalt.

Reisige. Kokake. Lugege.

Soovitan soojalt.

Manfred Kalmsten „Susikiuste“

Manfred Kalmsten „Susikiuste“. Fantaasia 2026

Kalmsteni fantaasiad on alati olnud süngevõitu ja vägivaldsed, erand pole ka „Susikiuste“. Tema tõmme vanade viikingisaagade poole on „Susikiustes“ endale väljundi leidnud, aga ma pole ikka veel kindel, on see hea või halb. Kui miski kedagi väga paelub, saab temast lõpuks valdkonna tundja, mis on ju hea. Aga halb võib olla see, kui see toob kaasa omalaadse kanapimeduse – kujutluse, et kõigile on see sama huvitav. Näib, et „Susikiustes“ saavad kokku mõlemad poolused. Pea poole raamatuni oli tegevustik loogiliselt jälgitav ja piisavalt kompaktne. Siis tulevad mängu Põhjala jumalad ning minu jaoks läks kompaktsus ja põnevus kaduma. Mastaap venitati kummipaelana laiali, mis tähendab, et sügavus tõmbus samavõrra õhemaks. Loki ilmumisega muutub kõik äkki otsekui poole kiiremaks, äkki läheb lahti totaalne sahmimine; põgenemine, skeemitamine.

Maailmaloome ja omamütoloogia muster, mis viikingite uskumuste kangale tikitakse, on üsna oskuslik, kuigi raskendab alguses lugemist. Neid maailmaloomelisi mõisteid on lihtsalt nii palju, pealegi ilma seletusteta, et tõmbab paratamatult lugemise tempo alla. Mingil põhjusel vilksatavad tekstist läbi nimed nagu Kalev, Suur Tõll, Priidu, Age. Vihjatakse vist, et meiegi oleme tulevikus selle viikingimaailma osa. Või noh, üks olulisemaid kohti selles viikingimaailmas on Keskvalla keskus Räval, nii et mis vihjamist siin ikka. Jah, minevikus ju olime. Aga selles tulevikukontekstis mõjub see kuidagi võõrkehana.

Omalaadne on usu ja ususõjaga seonduv käsitlus. Wotani ja Odini religioonid on nagu vanausulised ja õigeusklikud või katoliiklased ja reformistid – usuvad mingis mõttes sama jumalat, aga erinevalt. Samas pole ma päris kindel, kas see paralleel kõigi jaoks töötab. Selleks peab vist keskmisest pisut enam taustateadmist omama.

Ka teatud natsi-reichi paralleelid, mis siit-sealt läbi kumavad, tekitasid kahetisi tundeid. Olid need vajalikud? Minu arust mitte.

Nii et vaimustusest kiljuma see kõik mind ei pannud, aga põhjust maapõhja manada ju ka ei ole. Korralik seiklus, saagade eekujul mastaapne, verine ja suurejooneline. Millegipärast meenus Heinleini „Kangelaste tee“, aga ma ütleks, et Kalmsten on huvitavam. Ja vaatamata sellele kõigele, mida ma just eespool ütlesin, ka parem.

Leonora Carrington „Kuuldesarv“

Leonora Carrington „Kuuldesarv“. Salv 2025

Jeerum, kui lahe raamat see on. Sürrealism on selle kohta vähe öeldud. See on nii lõbustavalt nihkes, et ma ei saanud muud moodi, kui alalõpmata lugedes naeru mugistada. Jabur, vaimukas, naeruväärsuseni kentsakas, samas eluline ja terav, musta huumoriga pikitud bakhanaalia, millel on siiski tumedamad ja tõsised allhoovused.

Peategelane on 92-aastane vanaproua, kelle üsna ebameeldivalt mõjuv perekond ta vanadekodusse paneb. Kuigi kogu see vanadekodu kamp on sama jabur kui Kübarsepa teelaudkond, särab „vabadusse“ jäänud sõbranna Carmella selle taustal nagu kirss tordil. Pöörane fantaasia ja veider kujutlusvõime iseloomustavad korraga nii peategelase sõbrannat kui raamatut tervikuna.

Müsteerium, mõrv, vanadaamide mäss, apokalüptiline keskkonna-katastroof, sabat – mida kõike selles loos ei ole! Ja ometi näib, et kogu selle sürrealismi ja jaburuse varjus ajab autor siin sügavamalt eksistentsiaalsemat asja. Kes sellele lugedes pihta ei saa, sellele on abiks lühike, kuid mõjus järelsõna.

Täiesti vaimustav lugemine! Hümn mässumeelsusele ja vabadusele. Girlpower on minevik, elagu Hagpower!

Robert A. Heinlein „Kangelaste tee“

Robert A. Heinlein „Kangelaste tee“. Fantaasia 2025

Kas see on nüüd tõesti ainus Heinleini fantaasiaromaan? Mulle küll rohkem ei meenu... Tavaliselt müttab ta ikka kosmoses. Ilmselt on Burroughsi Marsi lood talle unustamatu mulje jätnud, sest ta isegi eriti ei varja, et on sealt eeskuju võtnud (kuigi eeskujuks on palju paremaid asju; eks see ole tulemusest näha). Samas on selles maailmas palju universume, nii et keskaegne setting on vaid osa maailmaloomest paralleeldimensioonides. Osaliset jääb Heinlein niisiis ikka oma kosmilise teema juurde, lihtsalt – milleks oli tal tarvis seda fantaasiaseiklust siia vahe traageldada? Heinleinile omaselt on romaan täis süsteemi- ja USA-kriitikat ning ilmselgelt oma aja laps. Praegu ei sobituks säärane matšondus kuidagi valitsevasse paradigmasse (andestage mulle see ropu kõlaga sõna).

Lust on lugeda teksti, mis end liiga tõsiselt ei võta. Iroonia ja eneseiroonia sähvib, kangelane nimetab ise end argpüksiks, nii et mingit pidi võiks seda ka kangelasfantaasiate paroodiana lugeda.

„Oli algamas järjekordne ideaalne päev, sinine ja selge ja päike just tõusis ja ma tundsin, et ennelõunal võib isegi draakoneid tappa. Pisikesi, eks ole.“

Häda on selles, et tekst ei ole ühtlane. See kõigub. Ei, valetan – see liigub langevas joones. Sisuliselt on tegu kolme erineva osaga: esimene toimub Maal, peategelane meenutab lapsepõlve ja on kusagil Korea sõjas, see osa on terav ja kriitiline. Teine osa on fantaasiaseiklus; see on tempokas, aga üsna loogikavaba. Ning lõpuks kolmas kolmandik – olelemine Keskuses, peategelase naise kodumaailmas, mis on lihtsalt igav ja tüütu. Ja see, et peategelane tuleb lõpuks Ameerikasse tagasi, ei muuda midagi paremaks. Oh, küllap Heinlein üritab olla filosoofiline ja lahata Tõelise Mehe hinge, aga olgu ma neetud, kui see tal õnnestub. Nii et asi, mis algas üsna kobedalt, raugeb lõpuks visinal. Ja entusiastlikud viimased laused ei päästa midagi. Kahju.