Lugemismängu soovitused: ulme - Nelja Aastaaja Aed

Nelja Aastaaja Aed. Fantaasia 2025

Ulmesarja Kaarnakirjas kolmas raamat koosneb Eesti Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia korraldatava jutuvõistluse paremikust. Jutuvõistlus ise toimub üle aasta ja seekordne oli järjekorras juba kaheksas. Kuna olin seekord üle pika aja ka ise žüriis, siis on see raamat mul loetud enne, kui sellest üldse raamat sai. Ja et raamatut tutvustav tekst on ka minu sulest, siis kasutan seda siingi: kogumikus on lisaks muinasjutulisele mõtisklusele ajalikkusest, ilust ja täiuslikkuse ihalusest, mis võidutöös käsitlemist leiavad, ka hoogsaid põnevikke, folkloorset kõhedust ja urbanistlikku düstoopiat, humoorikat fantaasiat ning tehisintellekti ja inimaju sümbioose lahkavaid jutte. Soovitan lugeda nö tagant ettepoole, st  madalamatest kohtadest esikoha poole, nagu minu järgnev lühiülevaade.

Kaupo Sempelson „Raamatuvaras“ (raamatuaasta eripreemia) 
Üsna lihtne, puändile mängiv jutt varga uuest tööotsast, mis otse loomulikult ei lõpe nii, nagu peategelane arvab.

Eeva Jeletsky „Kösteraat“ 
Piisavalt hea stiil, üsna terviklik idee, kuigi tahaks ehk pikemat lahtikirjutust. Eesti külaoludes hargnev etnohorroriga flirtiv tondikas.

Seio Saks „Süvalinn“ 
Alternatiivne Tallinn, tehisaruga kavandatud linnaosa, mingid ruumiaugud... Ei kõnetanud mind absoluutselt.

Karri Tiigisoon „Zombi Business ehk headus võidab alati“ 
Jälle tehisaru, seekord aju-uurijate abilisena. Teadlased, kliinik, eetilised valikud, inimese täiustamine. Ei kõnetanud mind absoluutselt.

Timo Talvik „Legendaarne professor Jänespüks“

Lustlik, hoogne, huviga loetav, naljakas, aga näib pisut nagu ilma lõputa või osana millestki suuremast. See probleem paistis välja paljude võistlusele saadetud juttude juures. See siin oli aga terviklikum. Ladus lugemine.

Siim Veskimees „Kes meist ei tahaks inimene olla“ 
Tarbetult keeruliseks aetud krimiuurimise vormis mõistujutt poliitikutest ja androididest. Autorile omaselt liiga palju manifesti. Ei kõnetanud mind absoluutselt.

Mia Lisette Tamme „Must isand kõrvalkorterist“ 
Piisavalt põnev, hästi kirjutatud , usutava peategelasega, kuid mulle meenutas liiga palju V. E. Schwabi „Võlukunsti tumedamat poolt“.

Kristi Reisel „Tartu on MINU linn“ 
Ääretult omanäoline idee, mis on kenasti välja mängitud. Etno-vundamenile on ehitatud kaasaegne ja üsna irooniline needuse lugu.

Jaagup Mahkra „Callenori raudne rusikas“ 
Klassikaline märuliulme, mille käivitumine võttis veidi aega, aga tasapisi hakkas kerima. Käigud ja kontrakäigud oli hästi läbi mõeldud, oli hoogu ja kärtsu.

Kristi Reisel „Kuidas tappa bürokraati“ 
Väga hea näide, kuidas lihtne, aga allegooriline idee on rüütatud terviklikku ja eksootilisse settingusse, mis teeb jutu põnevusega loetavaks.

Kadri Umbleja „Nelja aastaaja aed“ 
Kõige terviklikum, kõige küpsem, kõige sügavam. Kirjanduslikult tasemel ja maaliline. Jutule on jõutud ette heita, et see ei ole ulme, vaid idamaine muinasjutt. Aga kui hästi kirjutatud!

Kokkuvõtteks – nagu ikka jutuvõistlustega kipub olema, jõuab kümne hulka lugusid, mida žüriiliikmed ühekaupa võttes oma esikümnesse ei valiks, samas kui tipud saavad reeglina kõrgeid punkte kõigilt. Mida sellest järeldada? Eks ikka seda, et sellised jutuvõistluse kogumikud ei saagi olla läbivalt ühtlase tasemega. Aga ka seda, et lõpuks leiab siit igaüks enda jaoks midagi. 

Virtuaalkülaline: Maimu Berg

Maimu Berg on kirjanik ja tõlkija. Tänasel jõululaupäeval vastab ta meie blogi küsimustele.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab? 
Suuri tundeid tekitas kunagi varajases nooruses Wanradti ja Koelli katekismus ja selle leheräbalate imelise leidmise lugu. Ka Eesti Raamatu Aasta, mida võimsalt tähistati 1935. aastal, kaugel õndsal eesti ajal, mille ümber mu lapsepõlves hõljus nagunii kaotatud muinasmaa imeline loor. Praegune raamatuaasta on ka väga uhke, aga nii võimsaid emotsioone minus enam ei tekita. Eks ma ole vanaks saanud. Ma ei taha hakata heietama raamatu devalveerumisest või kirjandusest kui niši-ilmingust, see ehk on ju omamoodi normaalne ja kindlasti paratamatu ning selles kontekstis on raamatuaasta väga teretulnud. Ja pool tuhat aastat on pool tuhat aastat – auväärselt pikk lõik ajaloos. Tegelen genealoogiaga ning hea on mõelda, et kaugete suitsutare-esivanemate jaoks trükiti katekismusi või et need Rõõdad, Inglid, Mardid, Tõnised, Liisud  ja Aadud olid koguni kirjaoskajad.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas? 

Eestikeelne raamat – praegu veel lausa ülevoolavas ohtruses esinev nähtus! See on suurepärane! Minupärast võiksid kõik eestlased olla kirjanikud, see oleks ikka väga uhke – rahvas, kus kõik on kirjanikud ja ega me sellest ju väga kaugel olegi. Püsimajäämine on mure, aga kirjanikerahvas peaks ju ometi jääma!

Kristiina Ehin ütles, et ta püüdis oma romaani „Südametammide taga“ kirjutades mitte valetada. Sina oled öelnud sellise toreda lause, et mis kirjandus see on, kui isegi valet ei ole (mulle see mõte tegelikult hullult meeldib). Kas kirjanik saab üldse olla üdini aus? 

Noh, see oli nõnda Kristiina selle raamatuga.  Ja mis on üldse valetamine? Valetatakse ju ka nii, et ise usutakse või ei saada arugi, et väike vale sisse tuleb. Vedasin mitu aastat paneeli Helsingi raamatumessil, esinejateks eesti ja soome autorid ja kirjandusliku vale lubatus või keelatus tuli miskipärast ikka ja jälle jutuks. No kui kirjanduses enam valetada ka ei tohi, või ütleme siis viisakamalt – fantaseerida –, siis taandub ju kirjandus mingiks loeteluks või äriregistriks. Kusjuures pole üldse kindel, et nendes registrites ei valetata.

Soovita ühte eesti autori raamatut. 

„Toomas Nipernaadit“ võib ikka ja jälle lugeda, eriti kevadel, ükskõik, kas vale või tõe pähe. Ja „Põrgupõhja uut vanapaganat“. Ja Betti Alverit ja ....

 

Jõuluootus

Minu  esimene ja varane jõulukink on juba käes - Kultuurkapital otsustas toetada mu fantaasiajuttude kogumiku "Kogu maailma au" väljaandmist. Nii et sel aastal ilmub! Loodetavasti siis suveks.

Kauneid jõule kõigile!

Lugemismängu soovitused: Andrus Kivirähk "Eesti rahva uued jutud"

Andrus Kivirähk „Eesti rahva uued jutud“ (EKSA 2025).

Sobib kategooriatesse 2025. aastal välja antud raamat või raamat, mille pealkirjas on Eesti.

Me oleme harjunud, et Kivirähk on lobe, et Kivirähk on muhe. Loe ja itsita. Jah, ta ju lammutab seda va meie omamüüti – tuletage vaid meelde „Rehepappi“ või „Ussisõnu“, aga ma ei olnud valmis selleks, kui terav ja armutu Kivirähk võib olla.

Juba avapauk – „Puulased ja tohtlased“ – oli selline, et hirmuvärinad tulid peale. Paranoia sündi on jube jälgida. Ühed sõlmivad näiliselt õilsa eesmärgi nimel tehinguid saatanaga, teised pööravad ära. Naljast oli asi kaugel. Meie poliitmaastik ongi säärane, võta või jäta.

Ega edasi helgemaks lähe. Pedofiilia („Vaeslapse käsikivi“), keskkonnaprobleemid (mulla vaesustumine „Mullaketrjates“; suhtumine loodusesse „„Naljakas“ härjamüümises“), asjadeihalus („„Naljakas“ härjamüümine“, „Kuuvalgel vihtlevad neitsid“, „Vägev vähk ja luhtunud võimalus“).

„Härg jäi kadunuks. Pole põhjust arvata, et tal siiski hästi läks. Ei läinud. Tal läks halvasti. Nii nagu ikka läheb halvasti loomadel, kellel on tegemist inimeste maailmaga. Inimesi ei huvita härja saatus, neid huvitab rahapada kännu sees.“ („„Naljakas“ härjamüümine“).

Oma koosa saavad end kirjanikeks pidavad grafomaanid („Öised praamireisijad“) ja üha kiirenev elutempo („Tark mees taskus“).  Ja ma ei tea, miks, aga „Kuuvalgel vihtlevad neitsid“ tõi minu vaimusilma ette vandenõuteooriaid ja alternatiivseid fakte uskuva tüübi kohtumise radikaliseerumisguruga.

„Tegelikult maailm ainult tundub kirev ja keeruline, aga oma sügavas sisemuses on kõik asjad kohutavalt lihtsad. Kirevaks ja keeruliseks ajavad maailma need, kes ei viitsi süveneda ja vajalikul hetkel aru pidada.“ („Mullaketraja“).

„Lopi ja Lapi“ ongi seevastu lihtne, aga juttudest ehk isegi kõige sügavama mõttega. Masendav, kui selle esmapilgul totaka lõõbi taha tõsisemalt vaadata. Jah, inimesest lollimat looma ei ole olemas. Paraku.

Õnneks on selles raamatus ka „Udumäe kuningas“ – jutt, mis on ühtaegu muinasjutuline ja argine, kurb ja helge, lihtne ja keeruline.

Minu isiklikud lemmikud olidki „Puulased ja tohtlased“, „Lopi ja Lapi“ ning „Udumäe kuningas“.

Virtuaalkülaline: Ilmar Trull

Täna vastab küsimustele luuletaja ja karikaturist Ilmar Trull.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid või mõtteid see tekitab? 

Tekib tunne ja kohe seejärel ka mõte, et näh, meie raamat ongi nagu juba olnud siin mõne aja. Pole äsja Kuu pealt kukkunud.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas? 

Eesti keele jaoks ikka väga oluline. Ja sama hooga edasi – siis ka Eesti riigi ja eesti rahva jaoks.

Mind kõnetas väga su debüütkogu „Millest mõtled, seljaaju“, olin selle ilmumise ajal just keskkooli lõpetanud ja lugesin seda vene kroonust tagasi tulnud tudengina. Miks sa lasteluulele üle läksid?

Noorena peale keskkooli lõpetamist proovisin pisut luuletamist. Oli selline noore inimese uudishimu, et kas tuleb välja. No midagi nagu tuli. Mihkel Mutt kiitis ja avaldas neid kogumikus „Sõna 2“. Luulekogu sai ka välja antud. Kaunis õhuke kogu, millest neljandik tsensuurile hambusse jäi ja välja praagiti. Selle üle siiani hea meel, et ei olnud tollal piisavalt koššer. Aga ega ma pärast enam pikemalt luuletamisega tegelenudki. Uudishimu oli rahuldatud. Aeg-ajalt midagi veel  kirjutasin, aga klassifitseerisin ise selle jamaks ja sinnapaika see jäi. Nii et jätsin järele. Mõned hajameelsed lasteluuletused said siis küll paberile pandud, arvan et sõber Ott Arderi mõjul. Jaan Rannapile nad ka meeldisid ja ta tellis mult vahel luuletusi tollasesse „Tähekesse“. Mõned said siis tehtudki.  Aga kui nüüd rääkida lasteluulele üleminekust, siis selle põhjustas küll Eesti Ekspressi leht. 1996. aasta suvel tegid nad ettepaneku avaldada iga nädal üks luuletus telekava lasteleheküljel. Tekkis huvi, et kas saan hakkama ja kaua ma seda tempot jaksaks hoida. Nojah, ja siin ma nüüd siis olen. Keel vesti peal.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Pole viimasel ajal palju jõudnud lugeda. Äsja leidsin kaks toredat asja – Brigitta Davidjantsi „Plahvatus nätsuputkas“ ja Kairi Looki „Tantsi tolm põrandast“. Neid soovitan soojalt. Mulle viimasel ajal ikka need õhukesed raamatud meeldivad. Aja vaim vist. Hea, et Loomingu Raamatukogu usinasti tegutseb. Aga kuna rügan ise rohkem  lastekirjanduse põllul, siis kasutaksin juhust ja kiidaksin üht oma lapsepõlve paljudest lemmikraamatutest. Iko Marani „Lauri ja Kaie kummaline matk“ on üks väga tore lugemine, seiklused mikromaailmas, lapsele põnev ja vahepeal naljakas ka.

Lugemismängu soovitused: David Vseviov "Onu Moritza sõnaraamat"

David Vseviov „Onu Moritza sõnaraamat“ (Varrak 2021)

Algus

Esimene reaktsioon - oi, see on üks lustlik lugemine!

Täis ootamatuid seoseid, üllatavaid mõttekäike, lõbustavaid, elulisi ja samas ka teraseid tähelepanekuid.

Mõned sõnaraamatu märksõnade kirjeldused on novellimõõtu ja vastavad ka novelli tunnustele („Alaväärsuskompleks“). Mõned moodustavad aga omavahel humoorika komplekti, mille nautimiseks on neid tarvis koos lugeda („Initsiatiiv“, „Alagatusvõime“ ja „Apaatne“).

Täiesti vaimustaval moel ei ole märksõnu iseloomustavad pikemad lood enamasti vähimalgi määral märksõna endaga seotud, mis tekitab loo lõppu pea alati lõbusa nihestatuse („Asümmeetriline“, „Abažuur“, „Fiting“, „Insekt“, „Kediiv“, „Lihhenoloogia“ jne).

Keskpaik

Mõtlen juba tükimat aega, mis asi see siiski on, mida ma praegu loen? Sõnaraamat on see muidugi kõige vähem, ärge laske end nende märksõnade olemasolust eksitada. Õige jutu- või novellikogu ju ka mitte. Mälestused? Miniatuurid? Följetonid? Küllap see pole ükski neist ja on samas kõike seda korraga. Tagakaanetekst lubab ilukirjanduslik-dokumentaalset fiktsiooni ja küllap see siis see ongi. Igal juhul on see muhe, sellise pisut nihkes huumoriga ja meenutab mulle mingil tabamatul moel Urmas Vadi „Kuu teist poolt“. Samalaadsed pisut totakavõitu tegelased oma kentsakate probleemidega, tõsi, ajastu on varasem, aga mingi veider hingesugulus tundub sees olevat.

Lõpp

Raamatu lõpuks hakkab tekkima tunne, et kõik see polegi nii naljakas. Ja et see on mingil moel siiski eluloo- või ajastulooline raamat. Suur osa tegelastest kannab vene nimesid, ajastu on sõjajärgne, enamik tegelasi on kimpus isikliku eluga, joomisega, mingite imelike kiiksudega, nõuka-aja olmega. Nihestatus muidugi säilub, kuigi osa selle kompositsioonilisest uudsusest on juba kadunud, santehnikud valdavad peeni võõrsõnu, onu Moritz on endast ülikõrgel arvamusel ja oma vennast, vastupidi, ei pea suurt midagi.

Vägisi tekib tunne, et veidi lühemana oleks see raamat paremini töötanud. Praegu sai seda kõike vist liiga palju, peamiselt selle rusuva sovetliku taustsüsteemi tõttu.

Lugemismängu soovitused: ajalooline romaan. Karl Ristikivi elulugude triloogia ("Mõrsjalinik", "Rõõmulaul", "Nõiduse õpilane")

Karl Ristikivi „Mõrsjalinik“ (Eesti Raamat 1992)

Minu jaoks oluliselt parem kui esimene triloogia. Lugu Siena pühakust Katarinast oli haarav ja ka ülesehituselt põnevalt lahendatud. See, kuidas lugu erinevatest vaatenurkadest edasi antakse, töötas minu jaoks hästi. Samuti olid omal kohal need väiksed maagilisevõitu hetked, seletamatud seigad, mis olid mõeldud Katarina pühaku-staatust ilmestama.

See on lugu ülimast pühendumusest, sisemisest kindlusest ja usust. Ajasturomaan, mille keskmes on inimene, sest kui väärtused me ümber murenevad, on just inimene see, kelle siseilmas need väärtused edasi saavad kesta. Vaim on tugevam kui võim. Ja Katarina vaim oli tugev. Tugevam kui miski muu teda ümbritsevas maailmas.

Ääretult hea ja huviga loetav raamat vaimu suurusest.

Karl Ristikivi „Rõõmulaul“ (Eesti Raamat 1993)

„Rõõmulaulu“ peategelane on rändmuusik David de Galles, raamat jälgib tema elukäiku poisipõlvest surmani. David on rahutu hing, kelle ainus armastus ja kinnismõte on muusika. Ta järgneb oma kutsumusele ka sõna otseses mõttes, ja rändab läbi 14. ja 15. sajandi Euroopa. Ka selles raamatus üritab Ristikivi veidike teist vaatenurka sisse pikkida, andes ajuti sõna Davidi sisehäälele, ent see toimub üsna harva ja väikese mahus, nii et romaani üldpilti see palju ei mõjuta (välja arvatud viimane, surmaeelne sisekõne. Põhimõtteliselt on kõik eelnevad ainult selleks, et see viimane saaks olemas olla). Vaatenurkade vaheldumise mõttes oli „Mõrsjalinik“ oluliselt huvitavamalt lahendatud.

Selle romaani lugemine ei edenenud kuigi kiiresti (sama tõdesin ma juba Ristikivi kroonikate triloogia puhul). Ma ei tea, milles asi, aga millegipärast ei suutnud ma kuigi palju järjest lugeda. Ometi peetakse seda üheks Ristikivi helgemaks ja elujaatavamaks romaaniks. Mind see noorema Davidi pidev rahutus pigem häiris. Ta ajab oma kutsumust, oma paleust taga nagu koer saba või nagu ütleb krahv Alain – seisab kogu elu teelahkmel, teadmata, kuhu minna. Ja katsumused, mis talle lõpuks osaks saavad, on kõike muud kui helged. Ja ikkagi, ja ikkagi ... See lõpp ... Mingis mõttes leiab laulik siiski rahu ja jõuab oma unistuseni.

„Kui tühised on kõik need asjad, mida inimesed püüavad! Kõik kaob, niisama nagu kaovad mänguriista helid, kui selle keeled enam ei värise. Ainult selles on vahe, et me ei tahagi muusikat kinni hoida, vaid naudime seda nii, nagu ta on, alati põgenev, alati kaduv, ja ometi alati uuesti sündiv. Kas pole sama lugu kõige muuga – ka elu enesega.“

Jah. Muusikud surevad. Muusika ei sure.

 

Karl Ristikivi „Nõiduse õpilane“ (Eesti Raamat 1994)

Erinevalt „Rõõmulaulust“ käivitus „Nõiduse õpilane“ minu jaoks kohe. Oli see siis temaatika, loo ülesehitus või stilistilised võtted, mida Ristikivi kasutab, aga lugemine läks „Rõõmulaulust“ hulga kiiremini. Kuigi taas elulugu, on see siiski üles ehitatud hoopis teisel moel. Peategelane, doktorikraadiga teadlane ja arst Johannes Faber, kes kolme päeva pärast nõiana tuleriidale saadetakse, jutustab oma elulugu ülekuulajale. Ja kuigi see elulugu kulgeb kronoloogiliselt, annavad ülekuulaja ja ülekuulatava vestlused jutustamise käigus sellele teise mõõtme. Ja minu arust rohkem kui teiste romaanide puhul paistab siin silma, miks Ristikivi teoste puhul räägitakse filosoofilisest ajalookirjandusest. Teraseid tähelepanekuid ja arutlusi leiab siin nii peategelase monoloogist kui vestlustest ülekuulajaga.

„Nii mõnigi kurjategija võib kindel olla, et teda võetakse lahkelt vastu, kui ta ainult kannab kärbinahaga palistatud mantlit.“

„Inimesed võivad veel kuidagi taluda võõrast välimust ja isegi erinevat nahavärvi, aga mitte kunagi arusaamatut keelt.“

„Ka tegematajätmine jätab oma jäljed.“

Rohkemgi kui ühe inimese elulugu, mõjub see ajastu loona, seda lihtsalt esitatakse ühe inimese elu kaudu. Ja kuigi seda kannab omamoodi fatalistlik suhtumine, et saatuse vastu ei saa, ei tundunud see mulle nii süngena kui „Rõõmulaul“.

Romaan on oskuslikult üles ehitatud ja peategelase elukäik meisterlikult komponeeritud. Ükskõik, mida ta ette ka ei võtaks, pole tal kuigi palju valikuruumi, mis selgitab ka tema saatusele alistumise mentaliteeti, mis küll peidetakse ajastule omase astroloogia ja tähekaartidesse uskumise varju. Isegi esmapilgul tühise seiga topeltristimisega on Ristikivi nutikalt välja mõelnud, ära põhjendanud ja siis alles kusagil romaani teises pooles loo teenistusse rakendanud. See on seotud Transilvaania krahv Drachenheimiga (ja ei ole vist tarvis selgitada, kellele on vihjatud). Selle liini olemasolu ja peategelase tõsimeelne kirjeldus oma ajutisest viibimisest Transilvaania krahvi teenistuses teeb „Nõiduse õpilasest“ ühe enim üleloomulikku ainest sisaldava teose Ristikivi loomingus, nii et seda võib ka juuspeent serva pidi ulme alla liigitada. „Hingede öö“ võib olla sümbolistlikum, allegoorilisem ja sürrealistlikum; „Viikingite jälgedes“, mida kiputakse alternatiivajalooliseks nimetama, ei oma minu hinnangul üldse mingit kokkupuudet ulmega, olles lihtsalt ajalooline seiklus. Võimalik, et „Imede saar“ on veel rohkem ulmeline, on ju selle žanrimääratlus „utoopia“, aga selle lugemine seisab mul veel ees.

„Elu on meile antud selleks, et oma tööd teha,“ tõdeb peategelane, pidades sellega silmas, et tuleb pühenduda oma kutsumusele, sellele, mis sind tõeliselt huvitab, ja mitte lasta end sellelt teelt kõrvale eksitada. Kõik selle triloogia raamatud räägivad kutsumusest ja otsingutest. Siena Katarina kutsumus oli usk, David de Galles´jaoks muusika, doktor Johannes Faberi jaoks teadus. Viimane aga eksib poliitikasse ja tulemus on fataalne.

„Rahu vajab, nagu sõdagi, alati uusi ohvreid. Vanasti ohverdati neid verejanulistele ebajumalatele, nüüd toimub see mõnel teisel ettekäändel...“