Jorge Luis Borges „See värsikunst“

Jorge Luis Borges „See värsikunst“. Charles Eliot Nortoni mälestusloengud 1967-1968. Biblioteca Artis Poeticae. TLÜ kirjastus 2025

„Kunst juhtub“; „Ilu varitseb meid kõikjal“; „Luule on kirg ja rõõm“ – selliseid toredaid väikesi sententse leiab sellest raamatust mitmeid. Lisaks on siin teravmeelseid mõttekäike, millest esimese abil – esimese loengus lõpus –, autor end elegantselt mõttelisest kitsikusest välja manööverdab. Mis on luule? Borges leiab, et midagi defineerida saab ainult võhik; see, kes teab, ei vaja definitsioone. Definitsioonid, sõnad üldse, jäävad teatud sügavamaid nähtusi kirjeldades paratamatult kaugeks ja lamedaks.

Üsna huvitav on loeng tõlkimisest. Alati on vaieldud, kumb on õigem, kas anda originaali edasi sõna-sõnalt või vahendada emotsiooni, kujundit, tunnet. Borges võtab salomonliku seisukoha, kuid jõuab sellega paljude jaoks ilmselt ketserluse piirile – oluline pole mitte meetod, vaid tulemus. Kui see on ootamatu, ilus, üllatav, siis on tulemus ennast õigustanud, isegi kui see lahkneb originaalist. Ainus probleem, mis jääb, on see, et lõpuks hindab seda ju lugeja, mitte tõlkija ise.

Veel üks minu jaoks ootamatu ja põnev mõttekäik – lugeja ei pea uskuma sündmustikku, aga peab uskuma tegelast; luuletuse puhul ei pea uskuma sõnu või metafoore, vaid luuletaja emotsiooni.

Inimene loeb seda, mis talle meeldib, ent ei kirjuta, mida tahaks, vaid seda, mida suudab.

Sümpaatne raamatuke, ei ürita midagi põhjapanevalt peale sundida, vaid paneb kaasa mõtlema. Näib, et need Charles Eliot Nortoni mälestusloengud on väärt kraam, olen enne mitu korda läbi lugenud Umberto Eco "Kuus jalutuskäiku kirjandusmetsades" (Varrak 2009), mis mulle ka väga meeldis. Näib, et nüüd tuleb üles otsida ka Italo Calvino "Ameerika loengud" (Varrak 1996).

Joel Jans „Rõngu roimad 3: Viimnepäev“

Joel Jans „Rõngu roimad 3: Viimnepäev“. Kirjastus Mooses 2026

Nonii, pastor Lenzi seiklused on jõudnud romaanini. Esimesed kaks osa on jutukogud, mida arvustades kirjutasin: Suurepärane töö! Kui nüüd järgmisel korral veidi rohkem seda uurimise poolt kirjeldada, saab ehk romaanigi kokku.

Ja nüüd nii ongi.

Mulle tundub, et Joel Jans vajab autorina sellist vaoshoidvat raamistikku, mida Lenzi ajastu Rõngu kant pakub, tema ohjeldamatu fantaasia, mis muidu kappama ja perutama kipub, saab sellega päitsed pähe ja teos ainult võidab sellest. Ka pastorihärra rahulik isik ja tuimavõitu maarahva igapäevane elu aitavad tempot alla suruda, mis tähendab, et aega ja ruumi jääb detailidele, pastorihärra tundmuste kirjeldamisele ja mõtisklustele, mis Jansi ulmejuttudes teinekord sündmuste tempole ohvriks tuuakse. Isegi looduskirjelduses toetavad tegevustikku ja harmoneeruvad kohati pastori meeleoludega. Ka muudab ajalooline isik ja ajastu õhustik kõike autentsemaks, sunnib autorit rohkem taustatööd tegema ja jätab sellega vähem ruumi kontrollimatuks fantaasialennuks, erinevalt ulmest, kus autorit tihtipeale miski ei piira ja raamides ei hoia. Seal on ta kohati kippunud põnevusele ja tempole lõivu maksma. Lenzi tekstides on aga tasakaal paigas ja kõik sujuv ning loogiline.

Esimeste raamatutega võrreldes on aeg edasi läinud, pastorihärra naine Sophia on äsja surnud ja Lenzi vaevab masendus. Asjad pastoraadis on laokil, ajad Liivimaal Napoleoni sõjakäigu tõttu ärevad ja lisaks toimub koletu mitmikmõrv. Laipu sugeneb loo käigus loomulikult veel, kahtlust äratavaid tegelasi on ka rohkem kui üks, ka Lenzi eraelu ei unustata päris ära. Nii et lugu kannab hästi. Kannab lõpuni välja, erinevad liinid vahelduvad sobivalt ja sujuvalt, on toredalt elulisi üldistusi ja mõni väike (talupoja)filosoofiline vinjett, jumalasõna kasutamisest rääkimata. Nii et piisavalt mitmekülgne ja mulle tundub, et autor tajub ajastut päris kenasti ja on sinna sisse elanud.

Kui eelmistes Lenzi lugudes suutis autor mind ära lollitada ja mul polnud õrna aimugi, kes või mis, siis seekord suutsin ma mõrvari ära arvata. Kõik läks paika hetkel, kui selgus, mis keeles raamatuid oli tarvis salakirja lahendamiseks. Siis läksid rollid paika. Ja mulle väga meeldis, kuidas autor raamatu lõpetas ja kõik lahendas. Ma meelega ei täpsusta midagi, et lugemisrõõmu mitte rikkuda. Ainus, mis mind häirima jäi, oli mõnede sõnade (näiteks „miski“ ja „kuskil“) kasutus, aga see on juba pisut norimine. Loodetavasti on toimetaja järgmisel korral ses osas karmim. Kõnekeel on ju tore, aga „kuskil“ on siiski kohamäärus, mitte aja või määra näitaja, seda enam, et tekstis pole ta ühegi talumehe otseses kõnes, vaid kirjeldavates lõikudes. Aga järgmist osa ma ootan. Lenz on sümpaatne tegelane, tema toimetamistel on potentsiaali ja ma usun, et ajastul ja Rõngu kandil on meile veel nii mõnigi üllatus varuks.

David Koepp „Külmkamber“

David Koepp „Külmkamber“. Ühinenud ajakirjad 2019

Oh. Noh, see peaks olema põnevusromaan. Tunnistan, sissejuhatav osa oligi üsna põnev, tegelased olid toredad, aga see oli sissejuhatus. Lühike. Ja toimus 40 aastat tagasi. Siis tuleb teine osa kahe jobuga. Ja et lugeja saaks igal juhul aru, et need on jobud ja käituvad nagu jobud, tuleb anda korralik ülevaade nende senisest üsna läbikukkunud elust. See ei ole põnev. See ei ole isegi lahe. See on tüütu. Uuesti põnevaks hakkab minema alles pea poole raamatu peal, kus sissejuhatusest tuttav tegelane mängu tagasi tuuakse. Aga enne seda on veel üks jobu. Ja siis tuleb veel terve kamp tsiklitega jobusid. Kui need kõik on mõeldud keskmisele ameeriklasele, et tal oleks, kellega lugedes samastuda, siis sorry, mind ajab see marru. Ma ei suuda sellisega samastuda. Ma ei taha sellisega samastuda. Ma tahan lugeda põnevikku, mida mulle lubati, mitte omadega pekkis tüüpide halamist, kui raske nende olu on. Ma saan isegi aru, et autor on seriaalistsenarist ja ilmselt on näitlejale kogu selline tegelase elukäigu üksikasjalik kirjeldus karakteri loomisel abiks, aga miks on see selles romaanis? Mida see juurde andma peaks?

Kogu sahmerdamise põhjus, see bioloogiline oht, on loodusest liiga lihtsustatult üks-ühele ümber tõstetud. Jah, ma saan aru, et selline mõttemäng võib inimestel külmavärinaid tekitada, aga kirjanduslikult jääb see minu arust nõrgaks. Teinekord mõjuvad täiesti välja mõeldud asjad usutavamalt kui need, mis tegelikult olemas on. See siin mõjub nagu iseenda vilets paroodia. Ja pealegi, ohtlik seen näeb välja nagu roheline löga! Tõiselt? Mees, sa oled liiga palju odavaid õudukaid vaadanud!

Oli ses loos ka üks toredalt nihilistlik tõdemus: „Jumal on kõva käsi kättemaksu alal, mida haigem ja iroonilisem, seda parem,“ mis raamatu sündmustikku silmas pidades pole sugugi nii nihilistlik. Aga kas selle lause leidmiseks peab kogu raamatu läbi lugema?

See ei olnud täiesti-võimatu-käest-panna-lugu, nagu tagakaas lubab. Ma pidin vahepeal ennast ikka jõuga läbi närima. See raamat oli umbes poole võrra liiga pikk. Ühesõnaga – kui vähegi saate, lugege midagi muud, mis on päriselt põnev.

 

Aurora Venturini „Täditütred“

Aurora Venturini „Täditütred“. Loomingu Raamatukogu 2025/27-28

Ma saan täiesti aru, miks see romaan 2007. aastal Argentinas romaanivõistluse võitis. See on neetult hästi kirjutatud isegi vaatamata (või just tänu) sellele, et eirab komade olemasolu. Mõni üksik siin-seal on, lugedes saab aru, miks nii – komad väsitavad peategelast. Minategelane on vaimse alaarenguga neiu, kelle omalaadne maailmanägemine ja spontaanne kunstianne ta kunstnikuna kuulsaks teeb. Lugemine on alguses pisut keeruline, aga sellega harjub kiiresti, lisaks on huvitav jälgida, kuidas peategelase sõnavara sõnaraamatu abil täieneb. Isegi komasid tuleb juurde. Ta näeb vaeva ja areneb (õigemini arendab ennast), kuigi on elulistes asjades lihtsameelne. Terve nende perekond on jabur nagu märtsijänese teelaudkond, kogu raamatut vürtsitab süsimust huumor.

Just see, kuidas autor on loonud minategelase, kes on vaatamata oma kergele vaimsele alaarengule omamoodi terviklik ja loogiline karakter, teeb loo paeluvaks. Kes tahab, saab kätte ka ladinaameerikaliku elu- ja absurditunnetuse.

Omal moel on see korraga nii arenguromaan kui kunstnikuromaan, lihtsalt vapustav, et autor oli 86-aastane, kui ta sellega romaanivõistluse võitis. Vastu kõiki ootusi mulle meeldis.

Peter Swanson „Kõik tema hirmud“

Peter Swanson „Kõik tema hirmud“. Päikese kirjastus 2017

Esimene reaktsioon pärast viite peatükki oli, et jälle üks ebausaldusväärne peategelane, kes tõotab lugu, kus mitte milleski ei või kindel olla. Edasi lugedes saab selgeks, et tegelased on moodsale ajale kohaselt ... mmm ... häirega, ütleme siis nii. Ja ebausaldusväärsed jutustajad kõik. Peategelane küll tegelikult lausa diagnoosiga ja pikalt ravil olnud, aga ega teised ka päris normaalsed ole. Ja päris maniakid on ka olemas.

See on mu teine Swansoni romaan ja ma ei tea, kas selline ongi tema käekiri, aga need ei ole kumbki klassikalised krimiromaanid. Selles siin on uurija olemas ainult nime poolest, tema vaates näeb olukorda vaid korra üsna raamatu lõpus ja teda ennastki pole pea üldse tegevustikus näha. Ta pole isegi mitte kõrvaltegelane. Romaanist vilksatab ta läbi ainult põhjusel, et kui keegi sureb kahtlastel asjaoludel, siis peab politsei seda ju ometi uurima. Järelikult tuleb kohale uurija. Ja ta tulebki. Ja ongi peaaegu kõik. Suurem osa ülejäänud romaanist tegeleb tegelaste siseeluga ning näitab asju nende vaates. On mõned ühised jooned veel, aga neid ei saa teatud asju reetmata välja tuua. Nii et pigem üritab see raamat olla põnevik ehk triller.

Ma ei oska isegi öelda, kas see romaan mulle meeldis. Pigem mitte. Jah, kirjutatud on päris hästi. Ja kuni poole raamatuni on piisavalt põnev. Siis aga... Ma ei tea. Kate ja Alani osad olid loetavad, aga Corbini osa mulle enam nii väga ei meeldinud. Tõrge tuli sisse. Poole raamatu peal oli vähemalt minul selge, kes seda kassi-hiire mängu juhib, ehk millise nime taha maniakk peitub (ja nii oligi). Tegelaste jutte kõrvutades ja väikesi seiku jälgides ei olnud see liiga raske ära arvata. Minu jaoks oli üks probleem vist see, et ma ei suutnud ühelegi tegelastest kaasa elada. No ei huvitanud mind nende elu. Ja seda elu oli palju. Ehk siis moodsa krimi häda, mida ma olen kuulnud ka teisi kurtvat – need on kirjutatud mingitele „meeleheitel koduperenaistele“. Need on rohkem seebikad kui krimi (minu jaoks oli esimene jube kokkupuude sedatüüpi jäledavõitu ristandiga Lucy Foley „Jahiseltskond“, mille tutvustus lubab judinaid tekitavat, pahaendelise õhustikuga psühholoogilist Agatha Christie stiilis „kinnise ruumi“ põnevikku, aga mis on selline seep, et hoia alt, kuigi laipu on mitu ja kõik on psühholoogiliselt väga põhjendatud. Lihtsalt seda psühholoogilist põhjendamist on rohkem kui krimi ennast). Kellel on minuga samalaadne maitse – vältige kui saate.

Järgneb pikemat sorti kõrvalepõige, mille jooksul huviline leiab terve nimekirja headest raamatutest. Jäin mõtlema, milles on siis probleem. Naistekaid ma ju ei põlga. Aga nad peavad olema hästi kirjutatud. Näiteks meeldis mulle hullupööra Kairi Looki „Tantsi tolm põrandast“. Ei ole ehk küll see, mida klassikaliselt naistekaks kutsutakse, aga kindlasti ei ole meeslugeja ka selle peamine sihtgrupp. Ja Liisi Õunapuu „Le Rhino“ mõlemad osad meeldisid ka. Ja Henning Mankelli suhetest rääkiv „Itaalia kingad“ tuleb vist uuesti ette võtta, sest ma tahaks läbi lugeda ka selle järje „Rootsi kummikud“. No ja mõned naistekaks klassifitseruvad raamatud on mul veel lugemisnimekirjas. Psüühiliste häiretega peategelane pole samuti probleem. Palun vöga, siin nad on:

Mark Haddon „Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal“ – peategelane on Aspergeri diagnoosiga 15-aastane poiss, kelle jaoks inimsuhted on keerulised. Kui tahate teada, mis sellise sündroomiga inimeste peas toimub, siis sellest raamatust saab ettekujutuse.

Gaétan Soucy „Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke“ – üks parimatest raamatutest üldse, mida ma olen lugenud. Pöörane, võõrik, ettearvamatu, vastikult häiriv, aga poeb naha alla ja lahti enam ei saa.

Catriona Ward „Viimane maja Needless Streetil“ – soovitan, ärge jätke pooleli, isegi kui te aru ei saa, mis toimub. Selles raamatus ei ole tegelikult midagi üleloomulikku, selles ei ole kübetki ulmet, kuigi nii võib esmapilgul tunduda. See ei ole ka absurd või sürrealism. Ärge laske end ära peletada, sest lõpp on ootamatu. Väga hästi kirjutatud.

Aurora Venturini „Täditütred“. Minategelane on vaimse alaarenguga neiu, kelle omalaadne maailmanägemine ja spontaanne kunstianne ta kunstnikuna kuulsaks teeb. Korraga nii arenguromaan kui kunstnikuromaan ladinaameerikalikus elu- ja absurditunnetuse kastmes, vürtsitatud musta huumoriga.

Ehk siis kokkuvõtteks – ma ei väldi naistekaid ja mul pole midagi ka psüühiliselt häiritud peategelase vastu. Miks siis „Kõik tema hirmud“ mind pigem õlgu kehitama paneb? Üks konkreetne asi, mis mind veidi häiris, oli võte, kus samu sündmusi kirjeldatakse mitu korda, erinevate tegelaste vaatenurgast. Selles raamatus polnud sellel minu arust mingit ülesehituslikku või kompositsioonilist õigustust peale mahu kasvatamise.

Sundisin end sellest surnud punktist üle ja läks veidi paremaks, aga see oli vist puhtalt huvist, et kuidas kirjanik olukorra lõpuks lahendab. Samas kujutan ma ette, et see raamat võiks päris paljudele ikkagi meeldida.

Minule meeldis Swansoni „Kaheksa täiuslikku mõrva“ oluliselt rohkem.

Jack Vance „Draakonite isandad“

Jack Vance „Draakonite isandad“. Fantaasia, sari „Orpheuse raamatukogu“ nr 78, 2025

Vance nimi toob kohe meelde lühiromaani „Kuukoi“, mis oli tõeline maiuspala ja sai 2006. aastal eesti ulmelugejatelt ka Stalkeri auhinna parima tõlkejutustuse ja lühiromaani kategoorias. Loos kirjeldati võõrtsivilisatsiooni, õigemini selle kultuuri, mis on nii teistmoodi, et inimestel pole lihtne seda mõista. Just seda võõraste kultuuride toimimise kirjeldamist peetakse Vance´i tugevuseks. Sestap oli ootus lugemise alustamisel kõrge. Tuleb tunnistada, et vähemalt esimene selle raamatu lugu – „Draakonite isandad“ –, läks minu jaoks ses mõttes lati alt läbi. Jah, need võõrikud ja arusaamatud kultuurid olid siin olemas, aga kuidagi tagaplaanil. Esiplaanil oli pigem tempokas madin ja see osutub loo enda seisukohast pigem nõrkuseks. Kuidagi rabe ja rabistav on kõik, kusagil on kosmilises kolkas elavad viimased inimkonna riismed, kes on langenud tagasi feodaalajastu tasemele, on mingid sõjadraakonid, tegelikult tulnukrassi alistatud esindajad. Ja aeg-ajalt saabuvad kosmosest nende suguvennad, kes omakorda kasutavad sõjapidamisel alistatud inimesi. Ja siis veel preestrid. Preestrite kultuur ja tulnukate, nende algsete, kultuur on siin teistsugustele alustele seatud, aga seda on loos natuke liiga vähe, eriti tulnukate oma. Preestrite liin tundub isegi põnevam. Samas on kõige lahedam kultuuriline vastuolu siiski tulnukatega. Kui ports „kõrgestisündinuid“ inimeste poolt vangi võetakse, saadavad nad sõnumitooja, kes nõuab vangide vabastamist, sest nende mittevabastamine on "mõeldamatu, möödapääsmatu ja ebaregulaarne", see lõhub Universumi mustrit. Nende silmis tuleb sündmusi lihvida selliseks, et need sobituksid mustrisse ja nad ei suuda isegi aru saada sellest, et näiteks inimestel võivad olla  teistsugused seisukohad. Kui nad pikalt saadetakse, jookseb neil juhe kokku ja asi lõpeb nende jaoks ainuvõimaliku järeldusega, et kui „kõrgestisündinute“ mittevabastamine ei mahu mustrisse, vange aga ei vabastatud, järelikult olid nad midagi muud kui „kõrgestisündinud“. Sündmused sobitati mustrile vastavaks ja kõik on jälle korras. Täiesti imeline mõttekäik!

„Imetegijad“ on pisut isegi huvitavam, segades maagiat, mida nimetatakse ratsionaalseks teadmiseks ja unustusehõlma vajunud teadust, mida peetakse imedeks. Ka siin on konflikt inimeste ja planeedi algsete asukate vahel. „Viimane linnus“ on pisut liiga visandlik, eriti võõrliikide ja nomaadide olemuse seisukohast, kuigi erinevaid liike on just siin kõige enam.

Kõik lood selles kogumikus on lood hääbumisest, kuigi kõigi lõpus on vähemalt lootus muutusele, isegi kui see ei tähenda veel uut algust. Ja kõik kolm lugu on vaatamata sõdadele, lahingutele, mässudele siiski põhiolemuselt filosoofilise alatooniga, kandes peamiselt sõnumit, et rahulolu, mis kivineb üleolekutundest kasvanud ülbuseks, tapab, edasi aga viib uudishimu, avatud meel ja ebakonventsionaalne mõtlemine. Miski jäi mind isiklikult siiski häirima ja „Kuukoile“ võrdväärset lugemiselamust ma ei saanud, aga eesti fännid hääletasid nimiloo sel aastal Stalkeri auhinna vääriliseks.

Alan Lightman „Einsteini unenäod“

Alan Lightman „Einsteini unenäod“. Postimees Kirjastus 2022

Esmapilgul ei toimu ses raamatus midagi. Need on mõtisklused, vinjetid, üksteisega lõdvalt seotud aeglased pildid, kuid omal moel üksteist täiendamas, üksteisega suhestumas. Unenäod. Einsteini unenäod, mille peategelaseks on aeg. Aeg ja selle variatsioonid, aja kulg, selle möödumine.

See tuletab mulle väga meelde Italo Calvino raamatut „Nähtamatud linnad“, aga kui Calvino filosoofilised fantaasiad on vormilistatud geograafilistena, siis Lightmanil tõukuvad aja olemusest, kuigi lõpptulemusena räägivad mõlemad ju ikka inimesest. Mingi tabamatu meeleolu ühendab neid kahte raamatud. Nagu oleks need kaksikud, kes lapsepõlves teineteisest lahutati ja kes elavad nüüd kumbki oma elu, aga see elu on sarnane.

Kellele meeldis „Nähtamatud linnad“ – see raamat on teile.