Lugemismängu soovitused: Nikolai Baturin "Mongolite unenäoline sissetung Euroopasse" ja "Lendav hollandlanna"

Seekord siis vabalt valitud raamatud.

Nikolai Baturin „Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse“. Menu 2016

See on üks kummaline raamat. Mitte mongolite unenäoline invasioon Euroopasse, vaid unenäoline raamat mongolite invasioonidest.

Suurkhaan unistab Euroopast, Zarema, tema naine, salaaiast, Jaluspoiss, Suurkhaani laste isa, Zaremast. Suurkhaan on valgustatud, räägib keeli, kirjutab haikusid, filosofeerib. Jaluspoiss räägib samuti keeli, kirjutab haikusid, otsib tõde ja iseennast. Ta uitab mööda maailma nagu autor uitab mööda raamatu tegevustikku. Uitlemine on üks Baturini võtetest, selles raamatus kulgeb vähemasti põhitegevustik enam-vähem lineaarset liini mööda, enamasti see nii ei ole.

Üks huvitav mõttetera sellest raamatust: sõjas ei väsita mitte kaotused, vaid võidud – sest võite (loe: võidetut) tuleb ka hoida.

 

Nikolai Baturin „Lendav hollandlanna“. Eesti Raamat 2012

Kuigi erinevad, on need kaks romaani milleski ka sarnased. Mõlemas on kirjeldused värvikad ja ohtrad, samas kui dialoogid on napid, otsekui hoiaks autor sõnu kokku. Isegi mitte napid, vaid suisa puudulikud – seal pole isegi kõiki vajalikke sõnu.

„Lendavas Hollandlannas“ kasutab Baturin taas talle omast tegelaste teisenemise võtet, lastes neil (seekord eelkõige ühekäelisel Etioobil) ilmuda erinevatel kujudel. Metamorfoosid ja kordused paistavad teda paeluvat, see on üks võtetest, mille abil ta oma maailmu loob.

Kui keegi küsiks, millest need raamatud räägivad, jääksin ilmselt vastamisega hätta. Otsingutest? Unistusest? Armastusest? Küllap – vähemasti mongolite raamat. Ja millest hollandlanna? Ikkagi vast armastusest, millest siis veel?

Virtuaalkülaline: Piret Jaaks

Tänane külaline on dramaturg ja kirjanik Piret Jaaks.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab?

Kui nüüd sellele mõelda, et oleme saanud omas keeles juba viissada aastat lugeda, siis on see muidugi uhke! Kusagilt on meelde jäänud infokilluke, et juba liivimaa valgustaja Hupel oli üllatunult hüüatanud, et vaata aga – Eesti pärisorjad loevad omas keeles Piiblit! See muidugi näitab meie soovi pidevalt asjadega kursis olla ja uuendustele avaliolekut, mis on ju samuti toredad omadused eestlase rahvuslikus narratiivis. Aga peamiselt muidugi tähendab see kirjaniku jaoks seda, et on raamatuaasta, palju esinemisi ja toredaid kohtumisi. Aga kui juba uhkustamiseks ja suurustamiseks läks, siis võib ju ka unistada, ning üks eriti vägev žest oleks see, kui meie raamatu sünnipäeval kutsuks Vabariigi president Roosiaeda kõik kirjanikud, kirjastajad, toimetajad ja tõlkijad.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Ma tahaks mõelda, et see on oluline, eriti arvestades seda, et oleme eestlastena nii põlisrahvas kui ka väikerahvas, mistõttu on omas tibatillukeses keeles raamatute kirjutamine üsna unikaalne ning kindlasti säilitamisväärne tegevus. Võib-olla peaks lausa ütlema: soodustamist väärt tegevus.

Kummas toimub praegu rohkem põnevat – kas eesti näite- või proosakirjanduses?

Mulle näib, et näitekirjandus on tiba konservatiivsem kui proosakirjandus. Nimelt väärtustatakse näitekirjanduses ikka veel päris palju vana heteronormatiivset lähenemist, mis pole proosas hetkel üldse moes, kui nii võib öelda. Proosas on praegu naiskirjanduse jõuline tulek või nagu sõnas tunnustavalt mu endine kursavend Tartu Ülikoolist: „Selles valdkonnas toimub palju!“ Isegi, kui näitekirjanduses liigub üksjagu huvitavat žanrite segamist ja vormimänge, tundub mulle, et autorite häält edasi andev peategelaste vaatenurk ja ka maailmavaade on jäänud tihti kinni 1990. lõppu. Paraku on see nii, aga tuleb järgi võtta ja teha korrektuure. Teater ei ole kahjuks siiski väike dünaamiline merekaater, vaid pigem hiiglaslik Titanic, mis muudab kurssi aeglaselt. Seega toimetame aga proosas edukalt edasi ja küll jõuame ka näitekirjandusega mitmekesisemasse kohta.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Soovitan lugeda Herta Laipaiga jutukogumikku „Maarjakask“ (1983). Laipaika võib pidada meie etnohorrori, vabandust – folkloorse õuduskirjanduse – emaks, kes on täiesti teenimatult unustuste hõlma vajumas. Hea meelega näeksin, kuidas Laipaiga rikkalik keel ja heas mõttes pöörane fantaasia on jälle aktiivselt meie lugemislaual, sest ta väärib seda igati.

 

Raamatuaasta tähestikunäitus: O nagu "omanikumärk"

Meie tähestik on jõudnud O-täheni. Omanikumärk on olemuslikult seotud raamatutega, tuntuim omanikumärk raamatus on eksliibris.

Eksliibris on eraldi leheke, etikett, mis kleebitakse tavaliselt raamatu kaane siseküljele. Selle ülesandeks on näidata raamatu omanikku, kaitsta omaniku huve raamatu kaotamisel või varastamisel. Tavaliselt moodustab ühe eksliibrise osa pilt/joonistus, mis tõstab esile selle omaniku tegevust, harrastusi, samuti nimest tuletatud kujundust jne, ning omaniku nimi ja ladinakeelne väljend ex libris. Eksliibriseid valmistatakse graafikatehnikates (puulõige, vasegravüür, kivitrükk, tsinkograafia), mis võimaldavad olla sellel hõlpsasti paljundatavad.

Sõna "eksliibris" on tulnud tavaliselt eksliibristel leiduvatest ladinakeelsetest sõnadest ex libris – "raamatute seast", millele lisatakse omaniku nimi (Ex libris N. N. – "N. N. raamatute seast"). Vahel kasutatakse ka muid sõnu, näiteks "Minu raamat".

Vikipeedia

Ka Luua Metsanduskooli raamatukokku on jõudnud mõned eksliibristega eksemplarid. Pildil on mõisa kavaleridemaja ja Luua pargi omaniku Madis Jürima isale kuulunud eksliibrisega raamat.

Järgmisel pildil on kunagise keskkonnaministri ja ökoloogi Toomas Frey eksliibris (raamatu on talle kinkinud professor Viktor Masing).

Oma eksliibris on olnud ka Luua mõisal.

Ka organisatsioonidel võib olla eksliibriseid. Pildil Eesti Looduskaitse Seltsi raamatumärgis.

Tänapäeval võib juhtuda, et klassikalise eksliibrise asemel on raamatus aga hoopis logoga kleeps. Pildil Endla looduskeskusele kuulunud raamatute kleeps.

Kuuluvust ehk raamatu omanikku võib näidata ka tempel või sissekirjutus. Raamatukogudele kuuluvaid raamatuid oleme harjunud nägema tembeldatuina, kuid raamatutes võivad olla ka asutuste või isegi eraisikute templid. Järgmisel fotol on Jõgeva metskonna ja Voltveti metsakooli templid EW ajast.

Tore näide on järgmises raamatus, mida Luua Metsanduskooli nime muutudes on raamatukogus üha uuesti ja uuesti tembeldatud.

Eraisikutele kuuluvate raamatute templinäidisena on viljandlasele H. Ruusile kuuluva raamatu tempel (raamat ise, nagu näha, aastast 1902).  

Või nagu templist näha, oli minu vanaisal lausa koduraamatukogu:

Tempel on olnud vahetatavate tähtedega, sest esimesel pildil on raamat nr 4, teisel raamat nr 18, millest võib järeldada, et kõik raamatud olid nummerdatud.

Tempel ja nummerdus on olnud kasutusel ka Toomas Freyl.

Veel üks näide nummerdusest on Narva Garnisoni Sõdurite kodu raamatukogu raamatus, kuhu esmalt on number kirjutatud käsitsi, siis aga kombinatsioonis templiga ja eraldi tembeldatuna. Number ise on jäänud samaks.

Ka sissekirjutus näitab kuuluvust. Üks huvitavamaid sissekirjutusi on legendaarse metsateadlase Andres Mathieseni (1890-1955) raamatus „Ülikooli õppemetskond“ (1927) olev „E. Lõhmus 1950“. Erich Lõhmus (1928-1985) oli samuti metsateadlane, senini kasutatava metsakasvukohatüüpide klassifikatsiooni väljatöötaja. Aastaarvu järgi otsustades pidi ta tollal tudeng olema.

Teine vahva sissekirjutus näitab lisaks kuuluvusele tööalast kasutust: "Saunasaare metsavahile käsitamiseks. Jõgeva metsaülem".

Seda, kellele raamat on kingitud ja seega ka kuulus, on võimalik välja lugeda ka pühendustest, tihti on kinkija nimel veel omaette lisaväärtus. Pildil olev Johannes Semperi raamat on kuulunud Heino Unterale, kunagisele Luua Metsanduskooli õpetajale, kellele selle kinkis autor ise.

Lisaks Luua Metsanduskooli raamatukogu eksemplaridele on nii postituses kui väljapanekus kasutatud ka mulle kuuluvaid raamatuid.

Oskuskeelepäev: Piiblist kõik algas – piiblitõlkest tehisaruni

Homme on  XX oskuskeelepäev ja Rahvusraamatukogu korraldab sel puhul 14. oktoobril kell 11–13.50 konverentsi „Piiblist kõik algas – piiblitõlkest tehisaruni“. Tänavune konverents keskendub eesti teaduskeele kujunemisele varasest trükikirjandusest kuni praeguse aja terminoloogiliste väljakutseteni. Päevajuht on rahvusraamatukogu hoiuraamatukogu ekspert ja ERÜ terminoloogiatoimkonna esimees Kalju Tammaru. 

Konverents toimub rahvusraamatukogus Tõnismäel, sissepääs tasuta. Konverentsi otseülekannet saab jälgida ka veebis.  Lingid ja päevakava leiad siit.

Täna on selge keele päev

Täna on rahvusvaheline selge keele päev ja algab keelenupuvõistlus.

Eesti Keeletoimetajate Liit kuulutab välja keelenuppude kirjutamise võistluse, millest võivad osa võtta kõik huvilised, et juhtida tähelepanu selgekeelsusele ja pakkuda häid keelenõuandeid.

Võistluse auhinnafond on 2000 eurot ja huvitavamad tööd avaldatakse liidu kodulehel rubriigis «Keeletoimetaja soovitab».

Võistlus algab täna ja kestab 29. novembrini, mil tähistatakse keeletoimetaja ameti 96. aastapäeva. Nuppe on oodatud kirjutama kõik, kes on märganud eesti keeles midagi tähelepanuväärset ja soovivad seda teistega jagada.

Vaata ka Eesti Keeletoimetajate Liidu nõuandeid selgekeelse teksti koostamiseks.

Lugemismängu soovitus: Triinu Meres "Teistmoodi tavaline"

Triinu Meres „Teistmoodi tavaline“. Fantaasia 2025

Ulmekirjanduse kategooria, sobib ka 2025. aastal ilmunud raamatu alla.

 

Kuna ma korraldan täna õhtul Tartus Kirjanduse Majas selle raamatu esitlust ja vestlen autoriga, siis sai värskelt läbi loetud ja eks siis saab ka kohe tutvustada.

Jutukogu. Mõned vanemad jutud, enamik siiski uued. Tagakaanel nimetatakse Triinut muinasjutuvestjaks ja selle kogumiku valguses on see õigustatud. Õige mitmed lood meenutavad olemuselt või jutustamisstiililt muinasjutte. Nii et kes „päris“ ulmet pisut pelgab, neile võiks ka sobida. Pigem ütlekski, et „kõvaulme“ andunud fännidele jääb osa sellest kraamist ehk lahjaks – pole lineaarseid lugusid, lõpud on lahti, kohati algusedki. Lugeja visatakse kohe keskkonda ja sellest, mis toimub, hakkab aimu saama lugemise käigus. Ja mõne jutu puhul saad alles viimaste lausetega aru, et tegelikult oli jutul hoopis teine peategelane kui see, kellest kogu aeg jutt käis („Teistsugune südamelugu“, „Preili, röövel ja koerad“).

Autoril on ambitsiooni teha midagi teisiti, teha endale, hoolimata sellest, mida arvatakse. Lugesin just arvamust, et autor katsetab, aga Triinu on piisavalt kaua kirjutanud, et oma käekirjani jõuda. Mulle tundub, et siin pole midagi katsetada (kui, siis ehk žanriliselt mängida, mitte kirjatehniliselt). Triinu lihtsalt ei sobitu kaanonisse, ta on kass, kes kõnnib omapead, kirjutab kõigi ja kõige kiuste ja just nii, nagu ise tahab.

Kui mingi raamat on läbinisti Triinu ise, siis just see. Feministlik kirjanik või feministlik kirjandus on minu arust justkui sõimusõnad. Samas – kui keegi kirjutab nö naisesusest, siis on see Triinu. Lihtsalt ta teeb seda omal moel. Lisaks on siin veel talle hingelähedasi teemasid, neuroerilised inimesed näiteks (vahvate nimetustega võtjad, lööklased, lõikajad, kuigi viimased pole otseselt erilised, aga lõikajast peategelane siiki on). Kõige triinulikumad on ehk lööklased, neuroerilised, kellel hormoonide nõristumine käib teisiti kui tavainimestel. Arutlused valust, vastastikune mõistmatus tavainimeste ja neuroeriliste vahel. Valu on ka loos „Võtja“ („... valutan kuni pean“). Veel üks üsna märgiline tekst võiks olla „Mismoodi on olla keisrinna“ oma armastuse nüanssidega, viljak(t)use, aga ka vastutuse teemaga. Niisiis taas teema, millest autor üle ega ümber saa – valikud, tihti eetilised, valusad teinekord, aga pääsu neist ei ole.

Kuidagi haakis „Võtjas“ mind just see Haapsalu raudteejaama kaitsmise liin. Kas oli asi selles, et ma olin just hiljaaegu lugenud „Nimesid marmortahvlil“? Igatahes oli see nii tõepärane jätk selle segase ajastu kummalistele seikadele, et ma unustasin korraks, mis raamatut ma loen.

Mulle meeldis „Nahk“. Väga hea ja terviklik jutt. Ja „Reeturid“. Just viimane oli minu jaoks hea näide sellest, mida Triinu teha üritab – nii ülesehituslikult kui temaatikalt. Ja kummalisel kombel jäi meelde „Teistsugune südamelugu“. Vist eelkõige just selle võtte tõttu, mis lõpus mu arusaama peategelasest pea peale keeras, ja kuidas selleni jõuti.

Kokkuvõte. Minu jaoks oli piisavalt huvitav. Mitmekesine ja -kihiline. Mõned väga head lood. Jah. Mõned, mis ei tõusnud ehk nii esile. Aga ma olen pisut hädas määratlemisega, kellele see on suunatud. Padu-ulmefännide jaoks uitab see raamat vist liiga servi mööda. Ja masslugeja jaoks võib see liiga nõudlik olla. Siin tuleb lugejal tööd teha, kaasa mõelda. Ja nõudlikum lugeja, kes on valmis seda tööd ka tegema, ei pruugi seda lihtsalt üles leida, sest kaanepilt on tema jaoks liiga ulme (miks mul on tunne, et Triinule endale võis „Raskete valikute“ kaanepilt rohkem meeldida?). Ühesõnaga – lugege ja otsustage siis ise, millisesse kategooriasse te kuulute.

Virtuaalkülaline: Contra

No kes siis Contrat ei teaks! Luuletaja, tõlkija, lastekirjanik, muidu muhe mees. Vaatame, mida tema raamatuaastast arvab.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid või mõtteid see tekitab?

See pool tuhat maailma mastaabis on selline armas oma asi nagu 300 meetri kõrgused mäed. Aga numbrist olulisem on see, et oleme selle lühikese ajaga suureks lugejarahvaks saanud.     

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Selle küsimuse peale meenub skaala, kus ühes otsas "ei ole üldse oluline" ja teises otsas "väga oluline". Aga ikka väga oluline, sest eesti keeles on nii mõndagi, mida saab teise keelde üle viia vaid kõveraid kõrvalteid kaudu. Nii et kogu maailm jääks vaesemaks, kui eestikeelne raamat kaoks. 

Koos eesti raamatuga tähistame ka eesti kirjakeele 500. aastapäeva. Sina esindad murdekeelt, kas sellele peaks ka mingi aastapäeva välja mõtlema?

Sõna "murdekeel" ei ole meie kandis kuigi populaarne. Meil on ikka päriskeeled, ainult väiksema kõnelejaskonnaga. Lisaks pole ju teada, mis keeles see 500-aasta vanune eestikeelne raamat oli. Võis olla tartu keeles.

Võru Instituudi 30. juubel oli kevadel. See on oluline tähis võru kirjakeele tekkel, sest see on pikka aega peamiselt kõnelemise keel olnud, eesti keelt nimetataksegi võrukate pool "kirjakeeleks".  

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Vahva oleks soovitada raamatut, mida kunagi teise keelde ei tõlgita, sest pole mõtet. Ilmar Tomuski "Kõrvalised isikud" on selline ja tema eelkäija Eno Raua "Peep ja sõnad". Sai nüüd kaks, aga need on tihedalt omavahel seotud.