Benjamin Stevenson „Minu perekonnas on kõik kellegi tapnud“

Benjamin Stevenson „Minu perekonnas on kõik kellegi tapnud“. Rahva Raamatu kirjastus 2024

Selle raamatu kaas ei ole esmapilgul kuigi veenev. Näeb välja nagu lasteraamat või mingi paroodia. Sisu on oluliselt veenvam. Lugeda on lihtne, stiil mõnus, selline õige pisut küüniline ja värvikas.

See ei ole mõrvajuurdlus tavapärases mõttes, pigem on see perekonnalugu laipadega. Uurimist toimetab ju minajutustaja, pereliige, kirjanik, kes kirjutab käsiraamatuid sellest, kuidas kirjutada krimiromaane. See annab talle võimaluse murda üsna sageli neljandat seina, pöördudes otse lugeja poole, aga võttena see ei häiri. Enamasti lisab see talle autentsust ja inimlikkust. Kas ma olen tõesti ainult sellepärast detektiiv, et see on minu hääl, mida te kuulama peate? Noh, ega ta tegelikult ju päris detektiiv olegi. Nagu raamatu pealkirigi ütleb, on ta osaline. Ta on pereliige. Ja nad kõik on kellegi tapnud.

Erinevalt moodsa krimiromaani ebausaldusväärsetest jutustajatest nimetab mina-tegelane end usaldusväärseks jutustajaks. Selle tõestamiseks ütleb ta näiteks ära, millistel lehekülgedel laibad lisanduvad. Nagu illusionist, kes teie tähelepanu kõige olulisemalt kõrvale juhib. Aeg-ajalt murrab ta läbi neljanda seina ja mainib toimetajat, kes toimetab sama romaani, mida me parajasti loeme.

Lugu ise on hästi kirjutatud, kasutab üliosavalt klassikalise krimikirjanduse klišeesid, aga suudab meid teha värskelt (no see mägikuurorti tormiga lõksu jäämise teema näiteks). Erinevalt Lucy Foley „Jahiseltskonnast“ on see lugu päriselt põnev, kuigi ehituskivid on sarnased: kinnise ruumi krimi, mineviku varjud, inimsuhted jne). On sõnu, mõisteid, mille autor väga vabalt ümber käib (lugedes hakkad seda aimama), ka see on omal moel põnevuse teenistuses. Ja näib, et autor naudib lugejaga mängimist, tema eksiteele juhtimist. Loomulikult teeb ta seda minajutustaja häälega ja ei varjagi seda eriti. Ses suhtes on minajutustaja üsna erandlik. Ja omal moel on tal tõesti õigus öelda, et ta on usaldusväärne jutustaja.

Tuleb tunnistada, et mõrvari aimasin ma umbes poole raamatu peal ära, aga kindel ma siiski polnud. Pealegi – miks seda kõike tehti, jääb ju varju, nii et lugemist see aimdus ei seganud. Jahmatavaid pöördeid on piisavalt, tervikpilti on üsna võimatu kokku panna ja pinge säilub lõpuni. Ääretult nauditav. Soovitan.

 

"Eesti põhjaranniku 17 toiduvõlurit ja nende restoranid". Tiina Kolk ja Toomas Tuul

Tiina Kolk, Toomas Tuul "Eesti põhjaranniku 17 toiduvõlurit ja nende restoranid". Samuum OÜ 2025

Mulle meeldib kauneid kohti avastada. Mulle meeldib süüa teha. Ja mulle meeldib raamatuid lugeda. Mis siis imestada, et kui hea kamraad fotograaf Tuule Tom mulle oma raamatu kinkis, otsustasin selle ka läbi lugeda. 

Kuidas seda siis positsioneerida? Kokaraamat? Kindlasti. Retseptid on ju sees. Iseasi, kui paljud hakkavad selle järgi kodus karupirukat või hundikintsu küpsetama. Aga mõni jahimees teeb ehk äragi. Ja eks seal ole ka lihtsamaid asju ning näiteks kala on selles raamatus ohtralt. Reisiraamat? Jah, omal minimalistlikul moel sedagi. Iga koka ja restorani juures on kaks kaunist kohta lähikonnast, mida avastada. Lisaks tutvustavad kokad oma restorane, iseennast ja oma teekonda.

Palju oli tuttavaid kohti, aga oli ka neid kuhu pole sattunud. Tuli tahtmine järgmisel suvel mõned neist üle vaadata. Oli paar restorani, kus ma olen söömas käinud, aga rohkem oli neid, kuhu tahaks minna. Ja loomulikult oli ka retsepte, mida olen teinud (kõrvitsa-püreesupp, suvikõrvitsalill, karamelliseeritud kale, marineeritud räimed), aga silma jäi ka neid, mida kindlasti tahaks proovida. Nii et ilmselt jõulude aegu lähevad tegemisele Frantzia karask, veise sisefilee carpaccio, võimalik, et ka värske salat ahjupeedi ja pardifileega (oma aia peediga) ning kuna mulle kingiti juubeliks jäätisemasin, siis ka kummelijäätis, lihtsalt kummel tuleb millegagi asendada. Millega, seda tuleb veel mõelda, aga rosmariini-mustsõstra gelato kõlab ahvatlevalt.

Reisige. Kokake. Lugege.

Soovitan soojalt.

Manfred Kalmsten „Susikiuste“

Manfred Kalmsten „Susikiuste“. Fantaasia 2026

Kalmsteni fantaasiad on alati olnud süngevõitu ja vägivaldsed, erand pole ka „Susikiuste“. Tema tõmme vanade viikingisaagade poole on „Susikiustes“ endale väljundi leidnud, aga ma pole ikka veel kindel, on see hea või halb. Kui miski kedagi väga paelub, saab temast lõpuks valdkonna tundja, mis on ju hea. Aga halb võib olla see, kui see toob kaasa omalaadse kanapimeduse – kujutluse, et kõigile on see sama huvitav. Näib, et „Susikiustes“ saavad kokku mõlemad poolused. Pea poole raamatuni oli tegevustik loogiliselt jälgitav ja piisavalt kompaktne. Siis tulevad mängu Põhjala jumalad ning minu jaoks läks kompaktsus ja põnevus kaduma. Mastaap venitati kummipaelana laiali, mis tähendab, et sügavus tõmbus samavõrra õhemaks. Loki ilmumisega muutub kõik äkki otsekui poole kiiremaks, äkki läheb lahti totaalne sahmimine; põgenemine, skeemitamine.

Maailmaloome ja omamütoloogia muster, mis viikingite uskumuste kangale tikitakse, on üsna oskuslik, kuigi raskendab alguses lugemist. Neid maailmaloomelisi mõisteid on lihtsalt nii palju, pealegi ilma seletusteta, et tõmbab paratamatult lugemise tempo alla. Mingil põhjusel vilksatavad tekstist läbi nimed nagu Kalev, Suur Tõll, Priidu, Age. Vihjatakse vist, et meiegi oleme tulevikus selle viikingimaailma osa. Või noh, üks olulisemaid kohti selles viikingimaailmas on Keskvalla keskus Räval, nii et mis vihjamist siin ikka. Jah, minevikus ju olime. Aga selles tulevikukontekstis mõjub see kuidagi võõrkehana.

Omalaadne on usu ja ususõjaga seonduv käsitlus. Wotani ja Odini religioonid on nagu vanausulised ja õigeusklikud või katoliiklased ja reformistid – usuvad mingis mõttes sama jumalat, aga erinevalt. Samas pole ma päris kindel, kas see paralleel kõigi jaoks töötab. Selleks peab vist keskmisest pisut enam taustateadmist omama.

Ka teatud natsi-reichi paralleelid, mis siit-sealt läbi kumavad, tekitasid kahetisi tundeid. Olid need vajalikud? Minu arust mitte.

Nii et vaimustusest kiljuma see kõik mind ei pannud, aga põhjust maapõhja manada ju ka ei ole. Korralik seiklus, saagade eekujul mastaapne, verine ja suurejooneline. Millegipärast meenus Heinleini „Kangelaste tee“, aga ma ütleks, et Kalmsten on huvitavam. Ja vaatamata sellele kõigele, mida ma just eespool ütlesin, ka parem.

Leonora Carrington „Kuuldesarv“

Leonora Carrington „Kuuldesarv“. Salv 2025

Jeerum, kui lahe raamat see on. Sürrealism on selle kohta vähe öeldud. See on nii lõbustavalt nihkes, et ma ei saanud muud moodi, kui alalõpmata lugedes naeru mugistada. Jabur, vaimukas, naeruväärsuseni kentsakas, samas eluline ja terav, musta huumoriga pikitud bakhanaalia, millel on siiski tumedamad ja tõsised allhoovused.

Peategelane on 92-aastane vanaproua, kelle üsna ebameeldivalt mõjuv perekond ta vanadekodusse paneb. Kuigi kogu see vanadekodu kamp on sama jabur kui Kübarsepa teelaudkond, särab „vabadusse“ jäänud sõbranna Carmella selle taustal nagu kirss tordil. Pöörane fantaasia ja veider kujutlusvõime iseloomustavad korraga nii peategelase sõbrannat kui raamatut tervikuna.

Müsteerium, mõrv, vanadaamide mäss, apokalüptiline keskkonna-katastroof, sabat – mida kõike selles loos ei ole! Ja ometi näib, et kogu selle sürrealismi ja jaburuse varjus ajab autor siin sügavamalt eksistentsiaalsemat asja. Kes sellele lugedes pihta ei saa, sellele on abiks lühike, kuid mõjus järelsõna.

Täiesti vaimustav lugemine! Hümn mässumeelsusele ja vabadusele. Girlpower on minevik, elagu Hagpower!

Robert A. Heinlein „Kangelaste tee“

Robert A. Heinlein „Kangelaste tee“. Fantaasia 2025

Kas see on nüüd tõesti ainus Heinleini fantaasiaromaan? Mulle küll rohkem ei meenu... Tavaliselt müttab ta ikka kosmoses. Ilmselt on Burroughsi Marsi lood talle unustamatu mulje jätnud, sest ta isegi eriti ei varja, et on sealt eeskuju võtnud (kuigi eeskujuks on palju paremaid asju; eks see ole tulemusest näha). Samas on selles maailmas palju universume, nii et keskaegne setting on vaid osa maailmaloomest paralleeldimensioonides. Osaliset jääb Heinlein niisiis ikka oma kosmilise teema juurde, lihtsalt – milleks oli tal tarvis seda fantaasiaseiklust siia vahe traageldada? Heinleinile omaselt on romaan täis süsteemi- ja USA-kriitikat ning ilmselgelt oma aja laps. Praegu ei sobituks säärane matšondus kuidagi valitsevasse paradigmasse (andestage mulle see ropu kõlaga sõna).

Lust on lugeda teksti, mis end liiga tõsiselt ei võta. Iroonia ja eneseiroonia sähvib, kangelane nimetab ise end argpüksiks, nii et mingit pidi võiks seda ka kangelasfantaasiate paroodiana lugeda.

„Oli algamas järjekordne ideaalne päev, sinine ja selge ja päike just tõusis ja ma tundsin, et ennelõunal võib isegi draakoneid tappa. Pisikesi, eks ole.“

Häda on selles, et tekst ei ole ühtlane. See kõigub. Ei, valetan – see liigub langevas joones. Sisuliselt on tegu kolme erineva osaga: esimene toimub Maal, peategelane meenutab lapsepõlve ja on kusagil Korea sõjas, see osa on terav ja kriitiline. Teine osa on fantaasiaseiklus; see on tempokas, aga üsna loogikavaba. Ning lõpuks kolmas kolmandik – olelemine Keskuses, peategelase naise kodumaailmas, mis on lihtsalt igav ja tüütu. Ja see, et peategelane tuleb lõpuks Ameerikasse tagasi, ei muuda midagi paremaks. Oh, küllap Heinlein üritab olla filosoofiline ja lahata Tõelise Mehe hinge, aga olgu ma neetud, kui see tal õnnestub. Nii et asi, mis algas üsna kobedalt, raugeb lõpuks visinal. Ja entusiastlikud viimased laused ei päästa midagi. Kahju.

Henning Mankell „Itaalia kingad“ ja „Rootsi kummikud“

Henning Mankell „Itaalia kingad“. Varrak 2018

Oi, on see vast üks tore raamat!

Ma olen seda kunagi korra lugenud, aga kuna nüüd oli plaanis ka selle järg ette võtta, otsustasin enne Kingad ka uuesti üle lugeda. Esimene üllatus juba esmakordsel lugemisel oli see, et ma olin Mankelli nime seni krimkadega seostanud, aga see ei ole krimka. See on suhtedraama. Vist. Naistekas oleks palju öelda. Igal juhul on seal üksi Rootsi saarestikus elav vanamees, Fredrik Welin, kellele ta noorepõlve kallim äkki sisse sajab ja ta elu segi pöörab. Ja see ei ole veel kõik...

Vanamees on üks igavene väänik. Tegelikult on ta muidugi paras mölakas. Ainuke, kellega ta suhtleb, on kohalik postiljon, Jansson, keda ta tegelikult ei kannata: „Raske juhus, kui su parim sõber on keegi, kes sulle ei meeldi.“

Mehe ja naise dünaamikat on põnev jälgida. Mees on endasse tõmbunud erak, naine suremas. Mees on talle kunagi andestamatult haiget teinud, saab sellest ise ka aru, nüüd aga toimub arglik lähenemine. Põhjala jää sulab aeglaselt.

Ja veel üks mõte, mis mul seda raamatut lugedes pähe tuli: see ei ole sile raamat, see on karvane ja pisut pulstis nagu üks vana koer. Iseloomuga.

On musta huumorit, on absurdsevõitu detaile (sipelgad!), on vahvaid väikesi tähelepanekuid Rootsi maakohtade elust, on südamlikke hetki ja inimlikku soojust. Kõike on. On armastus, vihkamine ja andestus. Ja see ei ole naistekas. See on lihtsalt hea kirjandus, mida mehed ei pea kahtlustavalt piidlema. Vähemalt eesti mehel võiks olla selle vanamehenässakaga üsna lihtne samastuda. Naistest ma ei räägigi. Kallis kaasa neelas selle ühe hingetõmbega ja nõudis järge.

Sigahea raamat. Ja ilus lugu.

Henning Mankell „Rootsi kummikud“. Varrak 2019

Raamat algab sellega, et minategelase maja põleb ühel ööl ootamatult maani maha. Ta ise pääseb eluga, aga kõik on üleöö pääsmatult muutunud. Vana vääniku asemel on meie ees äkki segaduses ja murtud mees, kes ei tea, mida oma eluga edasi teha.

Vananemine oli nagu vaikselt üle mere lähenev udu.

Ühest küljest äratab ta nüüd kaastunnet, teisest küljest aga ärritab hulga rohkem kui esimeses raamatus. Kuna tulevik on ebaselge, süüvib ta hulga sagedamini meenutustesse, neist aga koorub välja, milline tõbras ta just suhetes naistega on olnud. Näib, et ta lihtsalt ei oska suhelda ega ole suuteline ka sügavamateks tunneteks. Ja ometi – esimese raamatu tegelastest on siin veel vaid Luise ja Jansson, teised on uued. Ja huvitaval kombel nimetab ta neist paljusid oma sõpradeks, teab nende elusid, ühesõnaga – temast ei jää enam seda eraku muljet, kes kellegagi ei seltsi.

Halenaljakad on Fredriku läheduseotsingud, mis kõrvalt vaadates jätavad pigem mulje vana soku pikaajalisest üksindusest võrsunud kiimast, mille tõttu ta kõik alatasa ise ära rikub, nii esimeses kui teises raamatus.

Siis mängisin tund aega iseendaga pokkerit. See on üksinduse nukraim väljendus. Miski muu ei anna mu viletsust nii ilmekalt edasi kui see, kui püüan iseennast rahast lagedaks teha.

Enam sügavamale ei saa oma üksinduses langeda.

Pöördeid on selles raamatus rohkem kui üks, läbivaks ja kandvaks tulekahjude teema. Nii et mingis mõttes läheneb Mankell oma tavapärasele temaatikale. On saladus ja seda tuleb lahendada. Mingid asjad saavadki lahenduse, mingid asja mitte (näiteks see, mis vaevas saladuslikku Oslovskit). See põhiteema lehendus ei olnud samas minu jaoks nii ootamatu, kui see oleks pidanud olema. Ma teadsin, õigemini aimasin juba jupp aega, kes. Aga miks, see oli jätkuvalt küsimus. Ja küsimuseks see jäigi. Samas meeldis mulle lahendus. Mankellil on oskus püsida õiges tonaalsuses. Ta ei kasuta kontraste, vaid liigub pooltoonide maailmas.

Ma ei ole kindel, kas selle salduse liini sisse toomine andis ikka nii palju juurde, et seda tasus teha. Esimene raamat sai ju hakkama ilma selle kunstliku põnevuseta. Lihtsa kohaliku inimese elu ja omavahelisi suhteid aitas see avada, seda küll. Ja need inimesed on kõik üsna omamoodi. Ometi luurab mingi inimlik soojus kusagil taustal, kuidagi vaevutajutavalt, aga see on alati olemas. Ja tahes või tahtmata leiad end lõpuks sellele vanale tümikale kaasa elamast. Ja rõõmustad, kui lõpuks näib, et asjad hakkavad sujuma.

Ma ei tea, kas Kummikud olid paremad kui Kingad. Teistmoodi, seda kindlasti. Aga halvemad vist ka mitte.

 

Gabriel Garcia Marquez „Väljakuulutatud mõrva kroonika“

Gabriel Garcia Marquez „Väljakuulutatud mõrva kroonika“. Loomingu Raamatukogu kuldsari 2021

See on üks kummaline lühiromaan, kus päriselu ja väljamõeldis põimuvad nii tabamatul moel, et tulemuseks on iseenese pompöösne paroodia. Ei, see ei ole Marquese harjumuspärane maagiline realism (seda pole siin õigupoolest üldse). See töötab teisiti. Nagu järelsõnast lugeda, on aluseks reaalne mõrv. Selle aluseks on reaalne ajend, reaalne pulm, kus autor ka tõepoolest osales, sest ta elas selles linnas; tegelased olidki päriselt tema sugulased ja sõbrad, nagu raamatuski kirjas. Ja ometi näib kõik väljamõeldisena, konstruktsioonina, sest on lihtsalt nii ebausutav, nii absurdne.

Ladina-Ameerika olud, see kariibide õhustik ja inimeste meelelaad, mis meile niigi eksootiliselt võõrad, omandavad siin lausa groteskse varjundi, ometi peegeldab see ilmselt midagi sealsele kandile ja ajastule nii iseloomulikku.

Kõik teavad, kes ja keda tapab, kõik arvavad, et ka ohver teab või loodavad, et keegi teine on juba teda hoiatanud; mõni arvab, et kõik on üle paistutatud; mõni ei usu, et tapjad selleks üldse võimelised on jne. Tagajärjeks on see, et kuigi kõik teavad, saab mõrv ikkagi teoks ja pea keegi ei võta midagi ette selle takistamiseks. Ja lõpuks üritab autor saada selgust, mis ja miks ikkagi juhtus. „Vaikiv kaassüü“, see passiivne osalus vägivallas, on selle loo universaalne ja ajatu teema. Eri aegadel on pea kõik riigid ja rahvad seda kogenud.

Hiljemalt poole raamatu peal leiad end paratamatult mõtlemas, et mis on siis see, mis selles raamatus pinget hoiab? Tavakrimka loogika, kus pinget hoiab mõistatus, kes, miks ja kuidas mõrva sooritas, siin ju ei tööta. Kõik, kaasa arvatud lugeja, teavad ju vastuseid kõigile neile küsimustele. Või peabki pinget hoidma küsimus, et mis seda pinget siis hoiab; kuhu autor oma loo tüürib? See tähendaks, et lugu muutub sündmusekesksest tekstikeskseks ja on suunatud lugemist hoopis teisel tasandil nautivale lugejale. Samas ei kao ju kuhugi ka see ühiskonnakriitiline liin, see jagatud süü küsimus. Ainus süžeeline üllatus oli minu jaoks ära juba enne lõppu, seal, kus räägitakse, mismoodi lõppes kõigele aluse pannud pruutpaari lugu.

Midagi ei ole parata – iga Ladina-Ameerika õhustikuga teos toob mu silme ette Werner Hertzogi filmi „Fitzcarraldo“, minu jaoks üks võimsamaid filme filmiajaloos. See üleelusuurune hullus, mis seal valitses, see arusaamatu segu katoliiklusest, aust, fatalismist, macholikust patriarhaadist ja tont teab millest veel, ronib nägemusena kõiki mu sealtkandi autorite tekste varjutama. Aga kui Fitzcarraldo hullus saab suurejooneliselt vaatemängulise ja isegi üleva lõpu, siis siin midagi ülevat ei ole.

Mõtlemapanev. Omapärane.