Lugemismängu soovitus: reisiraamat. Marina Laikjõe "Kõige ilusamad jalutuskäigud Pariisis"

Marina Laikjõe "Kõige ilusamad jalutuskäigud Pariisis". Kirjastus Pilgrim 2021

Sobib lugemisbingo kategooriasse "Eesti autori reisiraamat" (meie raamatunäitusel on ju ka praegu R-täht nagu reisiraamat).

Esimene asi, mis mind selle raamatu juures kõnetas, oli kaanepilt - Le Maison Rose (ehk Roosa maja) Montmartre´il. Olen selles kohvikus isegi istunud, nautides kõnniteele tõstetud lauas ilusat suveilma. Raamat annab aimu selle maja taustast, seostest Pariisi kultuurielu ja ajalooga. Ja nii terve raamat.

Selle peamine väärtus ongi Pariisiga seotud aja- ja kultuurilugu, mida avatakse erinevate vaatamisväärsuste - tänavate, väljakute ja hoonete -  abil. Kuna iga peatüki juures on ka kaardid marsruutidega, siis kõige parem oleks seda raamatut lugedagi Pariisis, selles osas on see raamat sõna otseses mõttes reisijuht. Pealegi annab autor Pariisis elava ja Pariisi tutvustava elukutselise giidina soovitusi ka kohtadele, mis pole ehk tavapärased turistilõksud ja mille leidmine ei pruugi niisama lihtne ollagi. 

Kindlasti on raamatut tore lugeda neil, kes Pariisis käinud. Aga ka neil, kes planeerivad esmakordselt sinna minna, võiks selle lugemisest abi olla. Lihtsalt ei tohiks ära unustada, et Pariis ei ole ainult lõputu glamuur ja romantika. Raamatus meie ette rulluv kuningate ja kultuuriinimeste kavalkaad võib kergesti sellise tunde tekitada. Psühholoogias on tuntud lausa selline asi nagu "Pariisi sündroom", mis tähistab psühholoogilist stressi ja pettumust neil, kelle ootustele Pariis ei vasta. Selle all kannatavatele jaapanlastest turistidele olevat lausa ööpäevaringne abitelefon sisse seatud.

Mina selle sündroomi all ei kannata. Olen Pariisis käinud kaks korda ja vaatamata selle suurusele tundsin end seal ootamatult koduselt. Nii et selle raamatu lugemine tekitas tahtmise veelkord sinna sattuda. Andsin 2019. aastal endale lubaduse, et enne kui Jumalaema kirik pärast tules hävimist korda pole tehtud, ma sinna tagasi minna ei taha. Nüüd on ka see takistus kadunud ja selle raamatu arvukad kohviku-soovitused tekitasid küll tunde, et äkki oleks aeg...

Virtuaalkülalised: Øyvind Rangøy ja Mika Keränen

Raamatuaasta tähestiku reisiraamatute tuules vahendame seekord lausa kahe külalise mõtteid meie raamatuaastast. Ja sedapuhku on külas Eesti Kirjanike Liidu liikmed, kes kirjutavad küll eesti keeles, aga kelle emakeel on ühel siis norra ja teisel soome keel - Øyvind Rangøy ja Mika Keränen.

Øyvind on tõlkija ja luuletaja, kelle esimene luulekogu ilmuski mitte norra, vaid eesti keeles.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?

Ma mõtlen oma onu peale, kes on sündinud aastal 1954, aga mäletab 19. sajandi algust.
Ja siis mõtlen tagasi oma esimesele aastale Tartu Ülikoolis, kui ma esimest korda kuulsin eesti kirjakeele ajaloost ja sellistest asjadest nagu Wanradti ja Koelli katekismus, „Jörru, Jörru! Jooks ma tulen?”, Kristjan Jaak ja papa Jannsen.

See kõik oli uus ja põnev. Nüüd on see kuidagi minugi minevik. Olen Eestiga seotud juba 25 aastat – rohkem kui pool elu. Selle mõju ei piirdu oleviku ja tulevikuga.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva maailmas?

Eestikeelne raamat on nagu vastupanuliikumine, nagu järjepidevuse hoidja ja nagu õigus olla see, kes ma olen. See tähendab: väga oluline – ja alati ohus.

Miks sina, norralane, kirjutad eesti keeles?

Sest Eestis võttis mu omaks – ja küllap ma siis olengi kuidagi kaks inimest ühes. Kui ma kirjutan eesti keeles, on mul näiteks võimalik kirjutada Norrast viisil, mis oleks puhtalt norrakeelse autorina võimatu. See rikastab mõlemat pidi.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Mind vaimustas Meelis Friendthali "Punkti ümber"!

 ***

Mikat teavad tänu tema "Supilinna salaseltsile" vist küll kõik.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?

Väga uhke on olla osa Eesti kirjandusloost. See juubel on tore! Kirjanikuna väljendan tundeid, nii enda kui teiste omasid, raamatutes, mida ma kirjutan. Kirjutasin eelmise aasta suvel loo sellest samast esimesest eestikeelsest raamatust. Proloog toimub 500 aasta taguses Tartus. Kirikuõpetaja Herbert Stahl annab oma sõbra, luuletaja Werner Volkonski kätte ühe eestikeelse raamatu, mis kaob. Esimeses peatükis sõidab Supilinna Olav jalgrattaga Tartu linnas ühe soome neiuga, kelle pilk jääb peatuma Jaani kiriku skulptuuridele. Rohkem ma raamatust ei söanda rääkida. Selle käsikiri valmis tõesti ammu. Raamat ise peaks ilmuma emakeelepäeval 2026, kui raamatuaasta saab läbi. 

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva maailmas?

Oluline? Ma ei tea, millega võrrelda, sest minu jaoks on ta sama oluline nagu vihm. Või rukileib. Sprotid. Sibul. Armastus.

Ma tean, et mind loetakse ja minu teoseid armastatakse väga. Ma olen õnnelik oma lugejaskonna üle. Annan endast parima, et minu kirjutatud raamatud aitavad noortel armuda ka tulevikus eesti keelde. Eesti keele ja eestluse tulevik sõltub meist endist, igaühest.

Ma olen väga mures, mis eesti keelest saab, aga intervjuudes nagu seesama, ma seda teemat ei sooviks pikemalt lahata, sest soigumine ei aita midagi. Ma ei taha ka kritiseerida kedagi. Inimestel on vabadus teha oma otsusi. Minu viis eesti keele säilimise nimel võidelda ongi minu kirjutatud raamatud.

Oled rahvuselt soomlane, aga kirjutad eesti keeles. Oled sa eesti või soome kirjanik? 

Pass on mul Soome oma, aga juurikas on Karjala oma. Sündinud olen Helsingis, ka seal on mul juured.

Soome pealinna kõnekeel 1970-1980ndatest on minu esimene keel. Eestisse tulin kahekümneaastaselt 30 aastat tagasi. Siin on mu juured vast tugevamalt mullas.

Kas ma olen eesti või soome kirjanik? Ma ei soovi vastandada neid. Sõna "või" ei istu minule. Ma olen sada protsenti nii eesti kui ka soome kirjanik, minu jaoks see matemaatiline võrrand töötab. Kõigele lisaks kirjutan oma kodumurdes, salanimega Tommi Turunen. Jätan teadlikult ütlemata, mis keel see on, ise mõtlen, et ta on mu kodumurre. Eesti kirjandusmaastikul tuntakse mind küll paremini kui Soomes, aga päris tundmatu ma pole ka seal, seda on näha Soome raamatukogude laenutushüvitistest. Soome lugejatega ma väga tihti otse ei suhtle.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Varalahkunud Afa (Vahur Afanasjev) luule ja proosa meeldisid mulle väga ja vahel mõtlen tema peale, et liiga vara lahkusid. Soovitan tutvuda tema kirjandusliku pärandiga, näiteks "Tünsamäe tigu" on väärt luulekogu.

Raamatuaasta tähestik: R - Reisikiri

Meie raamatuaasta tähesti on jõudnud R-täheni, ehk siis väljapanekus on reisikirjad.

Tung reisida on inimesi alati saatnud. Kas see kihk tuikab me veres ajast, mil me kõik veel nomaadidena mööda maailma rändasime? Kes teab? Aga reisiraamatuid on ikka loetud, et kasvõi mõttes sattuda sinna, kuhu päriselt ei pääse. Juba 1848-49 ilmus Kreutzwaldi toimetatud ajakirjana "Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on", millelt laenas omakorda nime nõuka-ajal populaarne sari "Maailm ja mõnda". Praegu naudib lugejamenu Epp Petrone kirjastuse "Minu"-sari. Ka meie kirjanikud on olnud kõvad reisijad (Friedebert Tuglas "Reisikirjad"; Johannes Semper "Reisikirjad"; Eduard Vilde "Reisikirjeldused", "Mööda maad ja merd"; Lennart Meri "Kobrade ja karakurtide jälgedes", "Laevapoisid rohelisel ookeanil", "Tulemägede maale", "Virmaliste väraval"). Reisimine võib olla ka ilukirjanduse kandev telg (Arvo Valton "Arvid Silberi maailmareis").

Ja nagu ikka koos uue tähega meie raamatutähestikus, tutvustame temaatikaga rohkem või vähem haakuvaid raamatuid, mis on ilmunud Luua Metsanduskooliga seotud inimeste sulest. Kuna meil on terve erilala, mis kaudselt kuulub samasse valdkonda - endise nimega loodusretke juht, nüüd matkajuht, siis alustamegi selle eriala vilistlastega. 2017 lõpetas Susan Luitsalu, kelle sulest on ilmunud kaks "Minu"-sarja raamatut. "Minu Dubai. Klaasist linna kuldne sära".

Ja "Minu maailm. Seiklused ei hüüa tulles".

Lisaks on Susan kirjutanud ka raamatud "Ka naabrid nutavad" ja "Küsimused kõikidele vastustele".

Tänavune vilistlane Ena Mets on kirjutanud raamatu "Ülestähendusi Montmartre´i mäelt. Elu ja imede pandeemia".

Veel on ta avaldanud raamatu "Naeratava kuu inimesed".

Ma ise olen Luua Metsanduskooli õpetajana pannud kokku "Loodusretke juhi ABC".

Niipalju siis praegu reisimisest.

***

Vahepeal on omaniku leidnud ka üks kirjandusauhind. Alates 2007. aastast annab hõimurahvaste programmi juhtkomisjon välja kirjandusauhinda, et tunnustada omariikluseta hõimurahvaste omakeelsete kirjandusteoste autoreid ja tõlkijaid. Tänavu pälvis hõimurahvaste kirjanduspreemia dramaturg ja lavastaja Aare Toikka lavateose "Kullervo" eest.

Hõimurahvaste programmi juhtkomisjon kuulutas kirjandusauhinna laureaadid välja 1. novembril, mis on udmurdi kirjaniku ja ühiskonnategelase Kuzebai Gerdi mälestuspäev. 

Täna on eestikeelse raamatu 500. sünnipäev

Jah, just täna, 8. novembril 1525, arestis Lübecki raad vaadi trükistega, mille hulgas olid ka eestikeelsed raamatud. Raamatud põletati, need pole säilinud, aga dateering ajalooannaalides küll. Selle tähistamiseks kirjutasid Urmas Vadi, Meelis Friendenthal, Indrek Hargla, Kristiina Ehin ja Leelo Tungal oma nägemuse tollastest sündmustest. Üks autogrammidega eksemplar sellest raamatust saab olema ka meie lugemismängu üks auhindadest.

Täna toimus Tartus eestikeelse raamatu 500 sünnipäeva tähistamine, kus ühtlasi esitleti ka seda raamatut (salvestus). President pidas kõne, autorid lugesid katkendeid oma juttudest ja toimus tule-etendus. Kuna keset raekoja platsi seisis vaat, siis oli ju ette aimatav, millega tule-etendus lõppes.

Tundub barbaarbne? Aga ei! Kui vaat oli põlenud, kerkis tuhast sümbol, mille nimel seda tehti - raamatud ju ei põle!

See mälestustähis ei jää küll seisma raekoja platsile, aga seda saab käia vaatamas Kirjandusmuuseumis.

Tähistagem siis eestikeelse raamatu suurt sünnipäeva. Palju õnne!

Lugemismängu soovitused. Imbi Paju "Kadrioru aednik"

Imbi Paju "Kadrioru aednik". Postimehe Kirjastus 2024

Sobib meie lugemismängus katma lasteraamatu kategooriat.

Lasteraamat küll, aga teemad on ikka needsamad, mis Imbit puudutavad - iseolemine ja omariiklus, kultuur, loodus. Need on rüütatud lastepärasesse vormi, millele on visuaalse kuju andnud Liina Maadla. Nutikalt on kombineeritud fotot ja joonistust, pildid on detailirikkad ja mitmed detailid korduvad, nii et minagi ei pidanud lõpuks vastu ja hakkasin kokku lugema, mitu kepphobust ma raamatust leian (aga vat ei ütle, lugege ise).

Sisu on autobiograafiline, aga otsekui muuseas on siia-sinna väikesi õpetlikke nükkeid sisse poetatud, mis teeb sellest hea raamatu koos lastega lugemiseks ja arutamiseks. Kooshingamine, kõik on kõigega seotud, mulla võlumaailm ja mesilasete ühistöö on mõned märksõnad mida mööda saab koos edasi liikuda. Või siis meie ajalugu, võõras võim, oma riigi ehitamine. Isegi vana-kreeka filosoofid astuvad korraks läbi.

Mis mulle meeldis, oli see ootamatu vaatenurk, millega lisaks "esimesele aednikule" ka kõik järgmised presidendid raamatu lõpus mängu toodi. See aianduse ja kodukaunistamise liin ühendab neid kuidagi hoopis teisel tasandil, moel, millele me igapäevaselt ei mõtlegi, muudab neid institutsioonist inimesteks. Ja see on tore.

Virtuaalkülaline: Imbi Paju

Kuna meie raamatuaasta tähestikunäitusel on P-tähe aeg ehk siis puud ja puit, siis on ka külas puu nimedega kirjanikud - eelmisel nädalal Asko Künnap ja Carolina Pihelgas; sel nädalal siis Imbi Paju, kirjanik, ajakirjanik ja filmitegija. Ja reedeses postituses tutvustan siis ka Imbi raamatut "Kadrioru aednik".

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab?

Meie iseolemise seisukohalt midagi äärmiselt olulist ja eksistentsiaalset sõnastas minu jaoks Rahvusraamatukogu vanemteadur Piret Lotman selle aasta „Keele ja Kirjanduse“ juunikuu numbris Kristiina Rossile antud intervjuus: 17. sajand oli eesti rahva ja kultuuri jaoks määrav, sest muidu oleksime sattununud ilma emakeelse kirjasõnata Venemaa impeeriumi koosseisu ja ei oleks meil praegu oma riiki. Me pole ehk mõelnud, et kui Otto Wilhem Masing avaldas pärast pärisorjuse kaotamist Liivimaa talurahvaseadused eesti keeles, said eestlased teadlikuks oma õigustest. Tänu baltisaksa estofiilide tegevusele ja rootsi ajal loodud talurahvakoolidele oli Eestis ju kirjaoskus üldine, seda soost ja seisusest sõltumata, Venemaal oli ainult 20 protsenti kirjaoskajaid.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Eestikeelne raamat on äärmiselt oluline meie endi jaoks. Ilma keeleta pole riiki. Kui rääkida muutuvast maailmast, siis ma oleksin õnnelik, kui meie kirjanduse vastu tuntaks rahvusvaheliselt sellist huvi, et suured rahvusvahelised agentuurid võtaksid meie kirjanikud oma klientideks. Meil on küll Eesti Kirjanduse Teabekeskus, aga näiteks minu nõukogude okupatsioonist rääkiv raamat „Tõrjutud mälestused“ on ilmunud üheksas keeles just tänu Soome suurele kirjastusele ja selle agentuurile.

Mul on alati hea meel kui mõnel eesti teosel õnnestub maailma lennata, see saadab sõnumi, et oleme olemas. Nüüd tuleb saavutada rahvusvaheliste agentide huvi, aga see on võimalik ainult suurema tähelepanu tekitamisega meie kirjanduse vastu tervikuna. Lisaks sisule ja sõnumile tähendab see õlatunnet ja solidaarsust.

Oled öelnud, et loovus ja eneseteostus annavad sisemise rahu. Äkki meie rahva vaimse tervise seisukohast vaadates polegi see siis probleem, et lugejaid jääb vähemaks, aga kirjutajaid tuleb aina juurde?

Loovus ja eneseteostus on protsess, olen seda käsitlenud ka raamatus „Kirjanduskliinik. Mida tähendab olla inimene“ (2023). Enne kui saabub sisemine rahu, tuleb igal loomise teekonnal läbida ka selle protsessiga seotud väljakutseid. Kristjan Järvi ütles ühes intervjuus nii hästi, et kui luuakse juurde uusi preemiaid ja siis neid jagatakse ja neid püütakse, siis see on ellujäämise primitiivne instinkt. Olen elus, mind on märgatud. Kuid selle juurde peab käima ka sõnum; kuidas see sõna mõjutab maailma, loob maailmu. Sõnumi juurde jõudmine võib võtta aastaid, see nõuab keskendumist, pühendumist, see toob kaasa isegi tervisekahjustusi – sa istud tundide viisi, su selg jääb haigeks ja vererõhk tõuseb suurest loomise erutusest ja enesekõhklustest; kirjutamisse uppumine mõjutab suhteid lähedastega, sest sul pole nende jaoks piisavalt aega ega ruumi. Neist protsessidest tuleks rohkem rääkida, sest me pole tehisajuga robotid, vaid inimesed, kes tunnevad, kannatavad, rõõmustavad, kahtlevad jne. Kirjanikuks olemine pole meelelahutus, see on protsess ja sellega kaasneb lõpuks rahulolu ning õnnetunne, sest tekib dialoog lugejaga. Vanades lääne riikides on hinnas ka sisutoimetajad, kes on nagu ristivanemad raamatule; kes on osa protsessist. Heal sisutoimetajal on kulla hind,  ta on kirjaniku mõttekaaslane, sugulashing, peaaegu pereliige. Soovin, et ka meil hakkaks selline süsteem professionaalselt ja psühholoogiliselt tööle. Me oleme olemas siis, kui meil on sõnum ja nägemus ja selle nimel tuleb teha tööd teinekord aastaid.

Ma olen kirjaoskuse ja teadmiste usku ning lisaks oma raamatutele ja dokumentaalfilmidele püüdnud anda oma osa esimese taasisiseseisvunud Eesti kirjandusfestivali – Võtikvere raamatuküla – loomisega 1999. aastal; see tegutses 20 aastat ja selle juurde kuulusid ka laste lugemispesad.  Lugejaid ei jää vähemaks, kui me viime lapsed raamatu juurde, kui me loeme neile ette lugusid, arutame, näitame neile eeskuju. Kui alevitest ja küladest likvideeritakse raamatukogusid, siis muutub ühiskond pinnapealsemaks. Õnneks on Eesti tänapäeval täis kirjandusfestivale ja see annab lootust, et raamat ühendab ja pakub huvi.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Postimehe kirjastus andis sel aastal välja Johannes Selja 1939. aastal ilmunud noorsooromaani „Sipelgas Si“, mis on kirjutatud väga elavas ja kujundlikus keeles. See on raamat endaks jäämisest, teise aitamisest ja väärtustest üldse. Tõesti võimas raamat meile kõigile ja resoneerub mu enda mõttemaailmaga, millest on kantud mu laste-ja kogupereraamatu „Kadrioru aednik“ sõnum – me kõik oleme eksitentsiaalne kudum. Ehk nagu ütles mu vanaema: „Me kõik oleme tehtud tähtedest, oleme puude koor, käbid, lepatriinud, mesilased, jõed, järved ning lõhn, mis tuleb pärast vihma.“

Pantokraatori uue plaadi esikas + festival Hullunud Tartu

Käisin eelmisel kolmapäeval Tartus Pantokraatori uue plaadi "Déjà vu" esitlusel.

Põhjus lihtne, aga äge - üks lugu plaadil on minu sõnadele. Plaat on ilus, müügitulu läheb 100% vähiravifondile, nii et ostke ja toetage. Pilti tehti ka:

Foto: Heikki Leis

Tartus toimub veel. Sel nädalal, täpsemalt 6.-8. novembrini on taas kirjandust, muusikat ja kujutavat kunsti ühendav festival Hullunud Tartu, mis kannab tänavu alapealkirja "Köide".

Põhiprogramm toimub seekord 7. ja 8. novembril Ülikooli kohvikus, mis on mänginud olulist rolli Tartu kultuuriloos. Hilisemateks õhtutundideks suundutakse mõlemal festivalipäeval Tartu Kirjanduse Maja kultuuriklubisse Salong.

Kahe päeva jooksul astuvad üles Bruno Molinero (Brasiilia), Valters Liberts (Läti), Mara Ulme (Läti), Valts Ernštreits (Läti) Kalle Niinikangas (Soome), Ville Hytönen (Soome) Annabel Berg, Aapo Ilves ja Alar Kriisa, Doris Kareva, Jüri Kolk ja Janar Sarapu, Janno Zõbin, Johanna Roos ja Anett Tamm, Kristel Mägedi, Mari-Liis Müürsepp, Silver Sepp ja Grigori Lotman, Leelo Tungal,  jt.