Laupäeval oli emakeelepäev ja lõppes
raamatuaasta ning minu pisut üle aasta kestnud blogimismaraton jõuab finišisse. Kuna
me Luua Metsanduskoolis peame lõpuürituse 18. märtsi õhtul, siis üks postitus
tuleb siiski veel. Aga sellele vaatamata saab teha viimased kokkuvõtted ja
panna punkti.
Aga enne veel üks oluline küsimus kõigile blogi lugejatele: ma olin kindel, et koos raamatuaastaga lõpetab ka blogi. Vaadates aga nüüd statistikat (millest tuleb juttu allpool), on näha, et kõige rohkem vaadati raamatututvustusi. Kuna blogil on kommentaarid avatud, siis kajage vastu - kas ma siiski peaksin jätkama just raamatutuvustuste osaga? Ilma kindla ajakavata, nii nagu jõuan, lugedes edaspidi ka tõlkekirjandust? Kas keegi jääb väga raamatututvustustest puudust tundma, kui Luua Metsanduskooli raamatuaasta blogi kolmapäeval lõplikult punkti paneks?
Aga nüüd siis lubatud kokkuvõte.
Raamatuaasta kestis 409 päeva
ehk 58,4 nädalat.
Selle aja jooksul ilmus metsanduskooli
raamatuaasta blogis 201 postitust (tänane on 202.), postitused ilmusid niisiis keskeltläbi
üle päeva ehk keskmiselt 3,5 postitust nädalas.
See oli päris suur koormus ja
kohustus – jälgida, et sul oleks midagi regulaarselt kirjutada ja et postitused
jaguneksid ühtlaselt. See distsiplineeris ja nõudis pikka planeerimist (mitu
intervjueeritavat on tarvis, et igal kolmapäeval saaks ilmuda uus intervjuu,
lisaks intervjueeritavatega piltide tegemine, mis päris kõigiga ei
õnnestunudki; millal mis raamatutega seotud auhindu välja antakse, kes need
sai; mis raamatuid lugeda, et lugemismängu tutvustusi teha ja millise paksusega
raamat parajasti valida, et vähemalt igal reedel oleks uus raamat loetud ja
saaks tutvustada jne). Tänu blogile jõudsin ilmselt ka oluliselt rohkematele
kirjandusüritustele kui tavapäraselt, suhtlesin rohkem teiste kirjanikega. Eks
oma osa oli siin ka asjaolul, et mu enda luulekogu „Tiigri aasta“ sai eelmisel
aastal Kultuurkapitali aastaauhinna nominatsiooni ja ka kutsuti rohkem. Ses
mõttes oli tore, et see just raamatuaastal juhtus. Suvel sain ka järjekordse
ulmeauhinna Stalker, ilus sünnipäevakingitus oli seegi. No ja muidugi aasta
kutseõpetaja nimetus sügisel. Oli hea ja huvitav aasta.
Ilmus 60 intervjuud kirjanike,
tõlkijate ja kultuuriinimestega.
Aitüma kõigile, kes võtsid
vaevaks vastata. Eks tuli ka meeldetuletusi teha ja mõnele lausa pinda käia (ja
mõni lõpuks ei reageerinudki), aga umbes eelmise aasta juunikuuks oli juba
selge, et vean raamatuaasta lõpuni välja. Kõige rohkem vaadati intervjuud Imbi
Pajuga (74 vaatamist) ja Indrek Harglaga (56 vaatamist).
Lugesin ja tutvustasin-arvustasin
blogis 90 raamatut (keskmine tempo siis kolm raamatut kahe nädalaga).
See oli minu jaoks peamine isiklik väljund ja
kasutegur – blogi andis põhjuse süteemsemalt just eesti kirjandus ette võtta.
Ma polnud eesti autoreid väga kaua lugenud ja lubasin endale kohe blogiga
alustades, et raamatuaasta jooksul loen ainult eesti autorite teoseid, ei
ühtegi tõlget. Tuleb tõdeda, et ei kahetse seda valikut hetkekski. Kui senini
olin näiteks Ristikivilt lugenud ainult luulekogu „Inimese teekord“ ja
kroonikate triloogiat, siis nüüd lugesin kroonikate triloogia uuesti läbi ja
lisaks veel kuus Karl Ristikivi romaani sinna otsa. Näiteks tema „Mõrsjalinik“
meeldis mulle väga. Ain Kalmuse „Juudast“ ja Gert Helbemäe „Ohvrilaeva“ poleks
ma ilma blogiintervjuude soovitusteta vist kätte võtnudki; neist Gert
Helbemäe „Ohvrilaev“ osutus vist suurimaks positiivseks üllatajaks (aitäh
Kai Aareleiule soovitamast).
Ja muidugi värske eesti
kirjandus! Suurimad lugemiselamused minu jaoks olid Tiit Aleksejevi
palverännu-sari (vaieldamatult isiklik lemmik sellest aastast ja üks
kõige-kõigemaid asju eesti kirjanduses üldse. Mul ei jätku lihtsalt ülivõrdeid! Ootan pikisilmi järgmist osa),
Kairi Looki „Tantsi tolm põrandast“ – milline stiil!; Rein Raua
„Katkurong“. Loomulikult oli ka raamatuid, mis panid õlgu kehitama, ja paar
selget pettumust, aga eks see ole sellise teoste arvu juures ka loomulik.
Oli põhjust ka juba ammu loetud
teostega suhteid värskendada. Silver Anniko „Rusikad“ ja Peeter Urmi „Päike
tules“ olid loetud juba keskkoolis, samas kui Kivika „Nimed marmortahvlil“ või
Lennart Meri „Hõbevalge“ olid puhta lugemata. „Rusikad“ oli selle aasta saagist
ka kõige paksem teos – 830 lehekülge.
Kõige populaarsemateks raatututvustvustustega
sissekanneteks osutusid Imbi Paju „Kadrioru aednik“ – 66 vaatamist, Joel Jansi
„Ajudraiver“ 70 vaatamist, Kairi Looki „Tantsi tolm põrandast“ samuti 70
vaatamist. Triinu Merese jutukogu „Teistmoodi tavaline“ sai 101 vaatamist, postitus, kus oli koos tutvustatud Triinu
Merese „Lihtsaid valikuid“, Meelis Krafti „Veealuseid“ ja Timo Talviku „Sulisid
ja sulaseid“ sai 104 vaatamist, ja Ene
Rämmeldi kolme eluloolist raamatut tutvustav postitus 168 vaatamist, mis oli ka
ühe üksikpostituse vaatamise rekord üldse.
Lugemismängus osales kahjuks
ainult 3 inimest.
Loosimist setõttu ei hakanud
korraldama, sest igale osalejale jagus raamatuid, mis just neid kõnetasid. Kes mis raamatu sai, kirjutan kolmapäevases postituses, kui oleme oma lõpuõhtu ka ära pidanud ja raamatud kätte andnud.
Blogi vaatamisi oli kokku 10 371 (praegu, kirjutamise hetke seisuga). Kaugeimad külastused olid näiteks Ameerika Ühendriikidest, Mehhikost, Brasiiliast, Lõuna-Koreast, Jaapanist. Mis minu jaoks mõjub anomaaliana, on 2000 vaatamist Hongkongist ja 1640 Singapurist, seevastu näiteks 99 vaatamist Rootsist ja 98 Iirimaalt kõlavad loogiliselt. Kas võib olla, et Hongkong ja Singapur on seotud mingite VPN ühendustega läbi sealsete serverite? Ühtegi muud selgutust sellisele külastatavusele ei suuda mina küll välja mõelda.
Kõige eksootilisemad kohad üksikute vaatamistega olid näiteks Bangladesh, Dominikaani Vabariik, Ecuador, Iraak, Uruguai, Lõuna-Aafrika Vabariik.
Nii palju siis statistikast.
Aitäh Luua Metsanduskoolile, kes
lasi mul blogiga omatahtsi toimetada. Aitäh meie raamatukoguhoidjale Aile
Sessmanile, kes sisustas läbi aasta tähestikunäitust ja aitas täiendada kooliga
seotud raamatute ning autorite nimekirja. Aitäh teile, kes te lugesite, et selle teekonna kaasa tegite.
Ja lugege ikka raamatuid, eriti eesti omi!
Veiko Belials
