Virtuaalkülaline: Sveta Grigorjeva

Sveta on tantsija, koreograaf, luuletaja ja publitsist.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab? 
No lugemine tegi ajapikku orjarahvast eestlased – inimesed, kes ise otsustavad ja ajavad omas keeles asju omal maal. See, et eestikeelne raamat on 500, on seega päris uhke värk ju! Raamatud ja lugemine on mu elus ka väga tähtsal kohal, sestap teeb ikka rõõmu, et esmalt saab ikka oma keeles lugeda.

Eks keel oli meil olemas ka enne, kui see kirja sai ning kui mõelda üldse suulise kultuuri peale, siis minu arust ongi eestlased rohkem laulu-, luule- ja nn regivärsirahvas. Vahel on natuke kurb ka, et suuline kultuur on kuidagi teisejärguliseks surutud – see töötas ju vanasti esmalt kogukonda loova mehhanismi ja liimina. Praegu me küll Laulupeol laulame, aga äkki võiks niisama vahel ja isegi rohkem laulda? Vaim Sarv andis hiljuti OPA kirjastuses välja raamatu „Radikaalne regilaul“, muide, nii eesti kui saksa keeles, Sarv mõlgutab mu´ga mõtteid samas suunas, väga soovitan seda lugeda! Vahel mõtlen ka, et lugemine on küll äge, aga ta ka eraldab inimesi, lugemine on ikka midagi privaatset: äkki peaks rohkem kollektiivselt lugema ja just teineteisele ette? Siduma suulist ja kirjalist keelt hoopiski millekski kolmandaks... Või nüüd ma leiutan siin jalgratast?

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas? 
Võttes arvesse, et oleme väike riik ning meil on vähe inimesi – siis ikka väga oluline! Iga keel teeb ju oma kandja, selle rahvaga, midagi vaid talle ainuomast ja eriskummalist. Sõnal on mu jaoks ka maagiline toime, see on võimeline kuju(s)tama teisi maailmu, manama, needma, ellu kutsuma, loitsima, solvama, kiitma jne jne. Igal keelel on selleks omad nõksud ning minu arvates on huvitav kogeda teatud keele materialiseerumist nii kollektiivsel kui individuaalsel tasandil. Keel materialiseerub inimeses ka kehaliselt. Erinevad keeled teevad erinevaid inimesi, erinevadi kehi. Keel on ses mõttes üks tehnoloogia teiste seas. Kui seda hästi vallata, saab selles ja sellega igast hullu panna. Ja meie saame kõige paremini panna eesti-hullu.

Olid tänavu (2025) kultuurkapitali aastaauhindade žüriis. Mis seisus on meie luule AD 2024 seisuga? 
Mulle meeldib esmalt siinse luulemaastiku variatiivsus. Siin leidub igale maitsele midagi: lüürilist hoiakut, loodusluulet, sotsiaalkriitikat, riimi ja vabavärssi, realismi ja sürri. Värskesse Rõhku kirjutavad noored kirjutavad ka paganama hästi, seega minu arvates läheb meil üldjoontes positiivselt. Siiski sooviks rohkem riski näha, luulevormi mudimist-murdmist, kordumatut isepäisust, n.ö verega kirjutamist. Mulle endale lähevad rohkem korda autorid, kes riskivad millegagi. Tekst peab olema ikkagi natuke ohtlik, et ei saaks tunda end ses (ja seda kirjutades ning lugedes) mugavalt. Tekst, mis meeldib kõigile, pole mu arvates mingi õige tekst. Midagi peab autoril kirjutades ikkagi kaalul olema. Kas just elu? Aga miks ka mitte... Jah, riski tahaks tekstides näha rohkem. Mitte nii väga meeldida-püüdmist. Ja arusaama, et luule ei tähenda vaid teatud sisu, temaatikat, vormi. Eelmine aasta võibolla üllatas mind vähem kui oleks võinud. Eristuda on luule-meitemaal päris lihtne.

Soovita ühte eesti autori raamatut. 
Ükskõik mida Kristjan Haljakult. Aga soovitan näiteks Elektra Dominat. Haljak on dekadent, sürrealist, frankofiil, keele-esteet. Keegi ei kirjuta siinmail nii nagu tema ning taolist – kastidesse mittemahtuvat – loomingut peaks rohkem lugema. Haljaku luule on siinmaal üpris erandlik nähtus. Ja tegelikult mitte vaid Eestis. Keeltrebestav-hullupanev-deliiriumiluule. Õigetes annustes aga imetabane ja hõrk nauding!

Virumaa kirjandusauhind ja meie lugemismängu meeldetuletus

Tänavuse Virumaa Kirjandusauhinna said Indrek Koff ja Olena London graafilise romaaniga "Ära oota midagi".

Palju õnne!

Aga nüüd viimane meeldetuletus kõigile, kes lugemismängu käigus raamatuid lugenud ja tahavad loosis osaleda. 9. märts on ligi.

Loosime raamatuaasta lõpuks 13. märtsil 2026 kõigi osalejate vahel kõigis kategooriates välja autogrammidega auhinnaraamatud. Kes koolipere liikmetest auhindade loosimises tahab osaleda, käib ja näitab oma täidetud bingo-lehe kooli raamatukogus ette. Osaleda saavad ka väljastpoolt kooli saadetud mängud, nii et kes tahavad osaleda, postitage oma loetud raamatute nimekiri koos oma kontaktidega hiljemalt 9. märtsiks 2026 kooli raamatukogu aadressile aile.sessman@luua.ee. 

Lugemismängu soovitused: Karl Ristikivi "Imede saar"

Karl Ristikivi „Imede saar“. Varrak 2003.

Raamat, mis sobitub kategooriasse "Eesti kirjandusklassiku raamat".

Allotria on eraldatud saar, kus praktiseeritakse Platoni „Politeias“ kirjeldatud ühiskonnakorraldust – ideaalset riiki. Sinna satub juhuse tahtel Niccolo Casarmana, Ristikivi „Surma ratsanikest“ tuttava Pedro Casarmana poeg. Nii paigutub „Imede saar“ tegelaste kaudu kroonikate triloogia ja elulugude triloogia vahele, haakumata nendega aga sisuliselt, sest triloogiad baseeruvad ajaloolistel oludel, „Imede saar“ on aga vormilt utoopia, sisult aga allteksti kaudu tehtav kaasaegse ühiskonna kriitika.

Ristikivi näitab 14. sajandi Genova kaupmehe poja silme läbi, kui kentsakas võiks võõrale välja näha tänapäevane demokraatia koos kõigi oma vesivõsude ja veidrustega. Selles osas on raamat hästi ajale vastu pidanud ja üllatavalt värske. Küllap aitab sellele kaasa, et teatud nähtused ühiskonnas on Ristikivi ajaga võrreldes veelgi võimendunud, veel enam äärmustesse kaldunud.

Samas ei ole „Imede saar“ terav, vaid üllatavalt leebe. Seda on nimetatud irooniliseks ja üheks Ristikivi lustlikumaks teosest, aga minu meelest pole siin eriti ei seda ega teist. Või olgu – omad iroonilised momendid siin on, kasvõi see, kus Absoluutset Vaimu (loe: alkoholi) nimetatakse geniaalseks seaduseks, mis kindlustab riigis rahu ja korra. Või teatrikusti mandumine laadapalaganiks. Või keskpärasuse ülistamine. Või jalgpalli jumalateenistuseks nimetamine. Või moodsa kunsti kirjeldus. Häda on pigem selles, et üldpilt on lugedes pigem pajatuslik, mulle oleks rohkem meeldinud teravamad vastandused. Praegu jäi see iroonia kuidagi hambutuks.

„Imede saare“ peamine sõnum näib olevat, et iga utoopia muutub varem või hiljem iseenda paroodiaks. Ideaali ei ole võimalik saavutada, sest igaühel on ideaalist erinev arusaamine.

Ajalugu on korduvalt tõestanud, et utoopia (eriti ideoloogilise utoopia) jõuga ülesehitamine lõpeb katastroofiga. Nii oli see nii fašismi kui kommunismiga. Ideoloogilise utoopia alla kuuluvad reeglina ka religioossed utoopiad – jumala riigi loomine maa peale. Ristiusu ajaloost meenuvad kohe näiteks inkvisitsioon ja ristisõjad.

Ka elu Allotrial pole sugugi nii idülliline kui esmapilgul paistab ja sealselgi demokraatial on oma pahupool. Ühe inimese (selles loos siis Platoni) nägemuse ühiskonna toimimisest pjedestaalile tõstmine ei saa sobida igale inimesele.

„Imede saar“ tuletab meile taas meelde, et utoopia pole võimalik, sest inimene jääb inimeseks.

Hulk auhindu jagati laiali

19. veebruaril anti Tallinna Kirjanike Majas üle 2026. aasta Jaan Krossi kirjandusauhind. Tunnustuse pälvis Mart Kuldkepp raamatu «Põhjamaine Eesti. Rahvusriigi sünd» eest.

Eesti Kirjastuste Liit andis välja 2025. aasta raamatusõbra tiitli. Sel korral pälvis tiitli Mart Juur.

Välja kuulutati ka konkursside "25 kauneimat Eesti raamatut 2025" ja "Viis kauneimat Eesti lasteraamatut 2025" võidutööd. Kuna see uudis on koos piltidega üsna pikk, siis olgu siinkohal ära toodud otselink ERR-kultuuriportaali vastavale uudisele.

Üle anti ajakirja „Keel ja Kirjandus“ auhinnad möödunud aasta parimate kaastööde eest: artikliauhinna sai keeleteaduse valdkonnas Triin Tark, kirjandusteaduse valdkonnas Asko Lõhmus, folkloristika ja kultuuriuuringute valdkonnas Tiina-Erika Friedenthal. Tunnustuse lühiteksti eest pälvis Kärt Hellerma.

Apollo raamatupood kuulutas välja 2025. aasta parimad eesti autorite raamatud. Ilukirjanduse kategooria: Fred Jüssi "Mõttemustrid" (Pilgrim).

Luule: Stella Terna "Vabavoolu veele" (Elurakett).

Elulood: Toivo Tänavsuu "Arstitudengipäevik" (Pilgrim).

Lasteraamatud: Jaan Aru "Osav aju" (Argo).

Aimeraamatud: Aleksei Turovski, Mattias Turovski "Tohtrid loomariigis" (Ühinenud Ajakirjad).

Käsiraamatud: Jaan Aru "Aju vabadus" (Argo).

Apollo lemmikraamat: Kairi Look "Tantsi tolm põrandast" (Varrak).

Palju õnne kõigile!

Virtuaalkülaline. Merca

Täna vastab küsimustele näitleja ja luuletaja Merle Jääger ehk Merca. Foto on tehtud Pantokraatori plaadiesitlusel Tartus, kus bänd meid mõlemaid sõnade autorina pildile kutsus (autor Heikki Leis). Ja õnnitlused ka Mercale riikliku aumärgi puhul!

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid või mõtteid see tekitab?

Eks ikka aukartust tekitab, aga ehk on kirjasõna ilmumisest olulisem kirja mõistmine! Suurbritannias näiteks hakati kõigile elanikegruppidele kirjaoskust jagama alles pärast II Ilmasõda. Punased tulid ka Baltimaadesse "kirjaoskamatust likvideerima" ja jäid jänni...

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Raamatul on lõhn, on kaal... Sa saad seda lugeda nii peldikus, bussis kui pargipingil! Kas pole imeline! Raamat võib olla kui lemmikoom, mida mõnuga silitada. Keel on me juured, meie olemus, meie mänguvõimalus. Teised ju meie keeles mängida ei saa!

Juhan Liivile omistatakse lause: kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. Mäletan su luuletust „Kus te meid surute? Meri on ees!“ Kuidas sulle tundub, kas liiga palju seda, mis oli ju alles äsja, kipub juba unustuse hõlma vajuma?

Ka sõnad tolmuvad. Kirjutan seto keeles kah ning pühin sõnult tolmu. Kas neid vahtselt tarvitama nakatas, tiiä-i, aga tähtis on teada anda, et nad on olemas! Mul on sõnadega oma suhe: püüan leida võimalikult täpset terminit, soovitavalt omakeelset.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Rudlf Sirge "Tulukesed luhal". Lõppu ei pea lugema, aga see on ikkagi Tartu ajalugu. Paljud sündmused on võetud tollasest elust, ka mitmeid persoone võib ära tunda. Pealegi oli Sirge hea karakterite ja õhustiku kujundaja. Nuusutage Ülejõe agulihõngu!

Raamatuaasta tähestikunäitus: Ä-täht. Äri

Meie raamatuaasta tähestikunäitus hakkab jõudma tähestiku lõppu. Täna läks välja Ä-tähega raamatute näitus, mis mahub märksõna ÄRI alla ja jäänud on veel viimased tähestiku tähed Ö ja Ü, mis saavad oma võimaluse märtsi alguses.

Väljas on raamatud majandusest, ettevõtlusest, investeerimisest ja rahatarkusest. Ja otse loomulikult on ka paar elulugu (Richard Branson ja Enzo Ferrari).

Lugemismängu soovitus: Mehis Heinsaar "Kadunud hõim"

 

Mehis Heinsaar "Kadunud hõim". Menu 2022 

Minul läheb see kategooriasse "vabalt valitud eesti autori raamat".

Kas armastus võib olla hirmutav? Kas armastus võib olla kohutav? Küllap vist. Selles romaanis on ta seda õige värvikal moel.

Raamat algab kui tavaline igavese üliõpilase ja poolharitlase elulugu, pöörab siis etnoõuduse radadele ja kruvib vaikselt pinget. Vihjed, vihjed, vihjed ... Tabamatud ärevaks tegevad meeleolud. Nagu mingi diagnoosimatu sügelus, mis peategelast kimbutab.

Lugu liigub ladusalt, lausa nii sidusalt ja ladusalt, nagu see polekski Heinsaar, kelle stiili on harjutud seostama pigem absurdi, sürrealismi ja müstikaga. Ilusad ja luulelised loodusmeeleolude kirjeldused Raudna jõelt, Tartu soe boheemlaselu, selle kõige taustal aga mingi häiriv tume vari.

Kui peategelane seal kusagil Soomaa metsades leiab oma armastuse, mis küll esmalt toore kirena töötab, läheb huvitavaks. Minu jaoks oli kõige paeluvam see, kuidas esmane hirmuvahk transformeerub milleksi muuks ja kuidas see on tegelikult veelgi hirmutavam.

„Ja äkki haaras mind vaistlik, kõiki meeli hõlmav kujutluspilt, mida tunneb paigale tardunud küülik mao ees – mõistsin korraga, miks see loomake ära joosta ei saa – ei, mitte kohutav hirm  tolle eluka ees pole see, mis küüliku meeled halvab, vaid pigem mingi kummaline ja joovastav, kõiki meeli halvav õndsus, soov sulanduda allaneelajaga täielikult üheks, teda selles isegi kaasa aidata...“

Kusagil terve mõistuse soppides eksleb ärevus, leidmata õiget teed välja sellest joobumuse udust. Aga see on seal ja üritab endast märku anda. Psühhoanalüütikud kirjutaksid ilmselt selle koha peal pikki traktaate peategelase (või hoopis autori?) alateadvuse hirmudest naise (st püsisuhte ja kohustuste) ees.

Neis terve mõistuse soppides kummitab armastatu isa vaim (ülekantud tähenduses), nagu must vari uitab ta peategelase painajalikes unenägudes. Hirm ja armastus, ratsionaalsus ja kirg peavad peategelase pärast oma võitlust ja sa aimad, et sõltumata sellest, kes võidab, on peategelane juba kaotanud.

Kuni poole raamatuni võiks seda ju pidada sümbolistlikuks romaaniks sellest, kuidas armastus on maagia, armastus on uim ja unustus, aga seda, mis järgneb, enam pelga sümbolismiga ära ei varja. Või mine tea ... Peamine võõritusefekt ja seeläbi kõhedust tekitav nihestatus tekitataksegi seeläbi, et kannibalismi kirjeldatakse armumise kaudu väga romantilise sõnakasutuse abil; või kui see nüüd ümber pöörata – armumise kulminatsioon on armastatu konsumeerimise akt. Nojah – öeldakse ju, et inimene meeldib nii väga, et söö ta või ära.

Päris lõpp on mõnevõrra ette aimatav. Kokkuvõtteks – hästi kirjutatud, aga ma päris viit ei tihka panna. Mingi ebaühtlus oli siin minu jaoks, pluss teatud ebaloogilisused, mis maksimumini ei lase küündida.