Virtuaalkülaline: Jan Kaus

Täna on rambivalguses kirjanik ja esseist Jan Kaus.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab? 
Minus vist tekitab tundeid pigem kõik see, mis tänavuse aasta jooksul on toimunud ja veel toimuma saab – s.t tõsiasi, et eestikeelse raamatu lugu sellises mastaabis tähistatakse. See on tore. Eks lugemise kunst on taanduv oskus ning pole mingit mõtet sellele taandumisele võitluseta alla anda.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas? 
Raske öelda, sõltub rakursist. Kuna ma räägin ja mõtlen eesti keeles ning samas keeles mõtlevad ja räägivad paljud mu lähedased, siis sellises vaates on igasugune eestikeelne väljendus möödapääsmatult oluline, sealhulgas keele kontsentreeritud poeetikavormid. Kirjandus on nõiduslik keelevorm: see ühtaegu muudab ja hoiab keelt, milles seda luuakse.

Oled öelnud, et raamatute lugemine on investeering nii tulevikku kui olevikku. Eestlaste finantsinvesteerimise tase pole just kiita. Kuidas on sinu hinnangul seis lugemise kui investeeringuga? 
Jällegi raske üldistada, aga nagu juba ütlesin, on lugemine taanduv kunst. Ma olen korduvalt rõhutanud, et lugemine on looming, loomingulisuse kõige vaiksem, salapärasem ja efektiivsem praktika. Lugeja loob teksti sama intensiivsusega kui teksti algselt kirja pannud autor. Ja iga looming nõuab pingutust. Lugemine on pisut nagu mägimatkamine ning eks ikka on mugavam heita selle asemel diivanile ja saada sama lugu kätte näiteks filmi või seriaali kujul. Mitte et ma tahaksin halvustada seriaale – aga kui seriaal toob vaatajale maailma kätte, laotab selle ta pilgu ette nagu kütkestava vaate, siis lugeja ehitab loetavat maailma ise üles, tema pilk asetab autori loodud horisondile kõik selle, mis käib horisondi ette ja jääb horisondi taha.

Soovita ühte eesti autori raamatut. 
Soovitan kolme eesti autori raamatut: Andreas Ventseli, Mari-Liis Madissoni ja Mihhail Lotmani tabavat käsitlust „Varjatud märgid ja salaühingud. Vandenõuteooriate tähendusmaailm“.  

Raamatuaasta tähestikunäitus ja ühte-teist veel

Raamatuaasta hakkab lõppema ja ka tähestikunäitus on jõudnud viimase väljapanekuni - Ö ja Ü tähtedeni. Ehk siis ÖKOLOOGIA ja ÜLIKOOL. Ja ühe siduva raamatuna on väljas ka teos, mis ühendab omamoodi nii Ö kui Ü, nii öloloogia kui ülikooli: see on raamat sarjast "Ööülikool". Fred Jüssi "Olemise mõnu". Lugege, see on väärt raamat!

Meie lugemismängus on raamatukokku jõudnud esimesed täidetud Bingo-lehed, mis tähendab, et vähemalt mingisugune auhinnaraamatute loosimine saab toimuda. Tooge, saatke, kõik, kes te mängu reeglite järgi lugesite! Mida enam osalejaid, seda rohkem loosimise moodi see välja kukub. Tähtaeg on 9. märts.

Täna anti Underi ja Tuglase kirjanduskeskuses üle tänavused Tuglase novelliauhinnad, preemia pälvisid Fs novelliga "Stefan" ja Silvia Urgas novelli "Eestimaa puit" eest.

Palju õnne!

Lugemismängu soovitused: Piret Jaaks "Taeva tütred"

Piret Jaaks „Taeva tütred“. Varrak 2023

Meie lugemismängus sobitub kategooriasse „Romaanivõistlusel auhinnatud raamat“ – 2023 aastal sai III koha.

 

Raamat räägib Anna Hedvig Büllist, Haapsalust pärit baltisaksa päritolu  Eesti misjonärist, kes armeenlaste genotsiidi ajal Türgis Marashi linnas (praegu Kahramanmaraş) orbudekodu juhatas ning tuhandeid naisi ja lapsi päästis.

Raamat on kirjutatud suure sisseelamisega ja näitab Bülli meelekindlust.

Kurjus on romaanis  sordiini all, seda ei näidata otse, aga see on õhus. Seda aimdub pisiasjadest, see hiilib vihjete ja ütlematajätmise taga. Kirjandusest rääkides öeldakse tihti „näita, ära räägi“.  Õuduskirjanduses on aga hoopis vastupidi – vihja, ära näita. Ja just see võte töötab siingi, sest kurjus on siin nagu vari, mis kogu aeg ähvardavalt pea kohal kõrgub. Selle piirjooni visandavad tilluke Maral, kes ei räägi, õde Elfride, kes alalõpmata kardab, kaugusestt kostvad püssipaugud ja jutud kadunutest.

Kõige otsekohesem sõna raamatus oli „veresaun“, aga seegi tuli esile omavahelises vestluses. Ehk siis vägivalda ei näidata pea kordagi otse, sellest pigem räägitakse. Kõige otsesem kokupuude on hetkel, kui Hedvig leiab eelmisel päeval tema juures käinud noore misjonäri Lotta järgmisel päeval tapetuna tänavalt. Aga ka siis näeb ta vankri all ainult tolle ruudulist kleiti ja tindiplekilist kätt, milel järgi ta Lotta ära tunneb. Kogu selle aina ängistavamaks muutuva õhustiku kiuste peab peategelane jääma kindlaks ja uskuma, et toetada teisi, et aidata kannatajaid.

Vaatamata raskele temaatikale lihtsalt loetav ja hea raamat. Mõtlema panev.

Virtuaalkülaline: Sveta Grigorjeva

Sveta on tantsija, koreograaf, luuletaja ja publitsist.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab? 
No lugemine tegi ajapikku orjarahvast eestlased – inimesed, kes ise otsustavad ja ajavad omas keeles asju omal maal. See, et eestikeelne raamat on 500, on seega päris uhke värk ju! Raamatud ja lugemine on mu elus ka väga tähtsal kohal, sestap teeb ikka rõõmu, et esmalt saab ikka oma keeles lugeda.

Eks keel oli meil olemas ka enne, kui see kirja sai ning kui mõelda üldse suulise kultuuri peale, siis minu arust ongi eestlased rohkem laulu-, luule- ja nn regivärsirahvas. Vahel on natuke kurb ka, et suuline kultuur on kuidagi teisejärguliseks surutud – see töötas ju vanasti esmalt kogukonda loova mehhanismi ja liimina. Praegu me küll Laulupeol laulame, aga äkki võiks niisama vahel ja isegi rohkem laulda? Vaim Sarv andis hiljuti OPA kirjastuses välja raamatu „Radikaalne regilaul“, muide, nii eesti kui saksa keeles, Sarv mõlgutab mu´ga mõtteid samas suunas, väga soovitan seda lugeda! Vahel mõtlen ka, et lugemine on küll äge, aga ta ka eraldab inimesi, lugemine on ikka midagi privaatset: äkki peaks rohkem kollektiivselt lugema ja just teineteisele ette? Siduma suulist ja kirjalist keelt hoopiski millekski kolmandaks... Või nüüd ma leiutan siin jalgratast?

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas? 
Võttes arvesse, et oleme väike riik ning meil on vähe inimesi – siis ikka väga oluline! Iga keel teeb ju oma kandja, selle rahvaga, midagi vaid talle ainuomast ja eriskummalist. Sõnal on mu jaoks ka maagiline toime, see on võimeline kuju(s)tama teisi maailmu, manama, needma, ellu kutsuma, loitsima, solvama, kiitma jne jne. Igal keelel on selleks omad nõksud ning minu arvates on huvitav kogeda teatud keele materialiseerumist nii kollektiivsel kui individuaalsel tasandil. Keel materialiseerub inimeses ka kehaliselt. Erinevad keeled teevad erinevaid inimesi, erinevadi kehi. Keel on ses mõttes üks tehnoloogia teiste seas. Kui seda hästi vallata, saab selles ja sellega igast hullu panna. Ja meie saame kõige paremini panna eesti-hullu.

Olid tänavu (2025) kultuurkapitali aastaauhindade žüriis. Mis seisus on meie luule AD 2024 seisuga? 
Mulle meeldib esmalt siinse luulemaastiku variatiivsus. Siin leidub igale maitsele midagi: lüürilist hoiakut, loodusluulet, sotsiaalkriitikat, riimi ja vabavärssi, realismi ja sürri. Värskesse Rõhku kirjutavad noored kirjutavad ka paganama hästi, seega minu arvates läheb meil üldjoontes positiivselt. Siiski sooviks rohkem riski näha, luulevormi mudimist-murdmist, kordumatut isepäisust, n.ö verega kirjutamist. Mulle endale lähevad rohkem korda autorid, kes riskivad millegagi. Tekst peab olema ikkagi natuke ohtlik, et ei saaks tunda end ses (ja seda kirjutades ning lugedes) mugavalt. Tekst, mis meeldib kõigile, pole mu arvates mingi õige tekst. Midagi peab autoril kirjutades ikkagi kaalul olema. Kas just elu? Aga miks ka mitte... Jah, riski tahaks tekstides näha rohkem. Mitte nii väga meeldida-püüdmist. Ja arusaama, et luule ei tähenda vaid teatud sisu, temaatikat, vormi. Eelmine aasta võibolla üllatas mind vähem kui oleks võinud. Eristuda on luule-meitemaal päris lihtne.

Soovita ühte eesti autori raamatut. 
Ükskõik mida Kristjan Haljakult. Aga soovitan näiteks Elektra Dominat. Haljak on dekadent, sürrealist, frankofiil, keele-esteet. Keegi ei kirjuta siinmail nii nagu tema ning taolist – kastidesse mittemahtuvat – loomingut peaks rohkem lugema. Haljaku luule on siinmaal üpris erandlik nähtus. Ja tegelikult mitte vaid Eestis. Keeltrebestav-hullupanev-deliiriumiluule. Õigetes annustes aga imetabane ja hõrk nauding!

Virumaa kirjandusauhind ja meie lugemismängu meeldetuletus

Tänavuse Virumaa Kirjandusauhinna said Indrek Koff ja Olena London graafilise romaaniga "Ära oota midagi".

Palju õnne!

Aga nüüd viimane meeldetuletus kõigile, kes lugemismängu käigus raamatuid lugenud ja tahavad loosis osaleda. 9. märts on ligi.

Loosime raamatuaasta lõpuks 13. märtsil 2026 kõigi osalejate vahel kõigis kategooriates välja autogrammidega auhinnaraamatud. Kes koolipere liikmetest auhindade loosimises tahab osaleda, käib ja näitab oma täidetud bingo-lehe kooli raamatukogus ette. Osaleda saavad ka väljastpoolt kooli saadetud mängud, nii et kes tahavad osaleda, postitage oma loetud raamatute nimekiri koos oma kontaktidega hiljemalt 9. märtsiks 2026 kooli raamatukogu aadressile aile.sessman@luua.ee. 

Lugemismängu soovitused: Karl Ristikivi "Imede saar"

Karl Ristikivi „Imede saar“. Varrak 2003.

Raamat, mis sobitub kategooriasse "Eesti kirjandusklassiku raamat".

Allotria on eraldatud saar, kus praktiseeritakse Platoni „Politeias“ kirjeldatud ühiskonnakorraldust – ideaalset riiki. Sinna satub juhuse tahtel Niccolo Casarmana, Ristikivi „Surma ratsanikest“ tuttava Pedro Casarmana poeg. Nii paigutub „Imede saar“ tegelaste kaudu kroonikate triloogia ja elulugude triloogia vahele, haakumata nendega aga sisuliselt, sest triloogiad baseeruvad ajaloolistel oludel, „Imede saar“ on aga vormilt utoopia, sisult aga allteksti kaudu tehtav kaasaegse ühiskonna kriitika.

Ristikivi näitab 14. sajandi Genova kaupmehe poja silme läbi, kui kentsakas võiks võõrale välja näha tänapäevane demokraatia koos kõigi oma vesivõsude ja veidrustega. Selles osas on raamat hästi ajale vastu pidanud ja üllatavalt värske. Küllap aitab sellele kaasa, et teatud nähtused ühiskonnas on Ristikivi ajaga võrreldes veelgi võimendunud, veel enam äärmustesse kaldunud.

Samas ei ole „Imede saar“ terav, vaid üllatavalt leebe. Seda on nimetatud irooniliseks ja üheks Ristikivi lustlikumaks teosest, aga minu meelest pole siin eriti ei seda ega teist. Või olgu – omad iroonilised momendid siin on, kasvõi see, kus Absoluutset Vaimu (loe: alkoholi) nimetatakse geniaalseks seaduseks, mis kindlustab riigis rahu ja korra. Või teatrikusti mandumine laadapalaganiks. Või keskpärasuse ülistamine. Või jalgpalli jumalateenistuseks nimetamine. Või moodsa kunsti kirjeldus. Häda on pigem selles, et üldpilt on lugedes pigem pajatuslik, mulle oleks rohkem meeldinud teravamad vastandused. Praegu jäi see iroonia kuidagi hambutuks.

„Imede saare“ peamine sõnum näib olevat, et iga utoopia muutub varem või hiljem iseenda paroodiaks. Ideaali ei ole võimalik saavutada, sest igaühel on ideaalist erinev arusaamine.

Ajalugu on korduvalt tõestanud, et utoopia (eriti ideoloogilise utoopia) jõuga ülesehitamine lõpeb katastroofiga. Nii oli see nii fašismi kui kommunismiga. Ideoloogilise utoopia alla kuuluvad reeglina ka religioossed utoopiad – jumala riigi loomine maa peale. Ristiusu ajaloost meenuvad kohe näiteks inkvisitsioon ja ristisõjad.

Ka elu Allotrial pole sugugi nii idülliline kui esmapilgul paistab ja sealselgi demokraatial on oma pahupool. Ühe inimese (selles loos siis Platoni) nägemuse ühiskonna toimimisest pjedestaalile tõstmine ei saa sobida igale inimesele.

„Imede saar“ tuletab meile taas meelde, et utoopia pole võimalik, sest inimene jääb inimeseks.

Hulk auhindu jagati laiali

19. veebruaril anti Tallinna Kirjanike Majas üle 2026. aasta Jaan Krossi kirjandusauhind. Tunnustuse pälvis Mart Kuldkepp raamatu «Põhjamaine Eesti. Rahvusriigi sünd» eest.

Eesti Kirjastuste Liit andis välja 2025. aasta raamatusõbra tiitli. Sel korral pälvis tiitli Mart Juur.

Välja kuulutati ka konkursside "25 kauneimat Eesti raamatut 2025" ja "Viis kauneimat Eesti lasteraamatut 2025" võidutööd. Kuna see uudis on koos piltidega üsna pikk, siis olgu siinkohal ära toodud otselink ERR-kultuuriportaali vastavale uudisele.

Üle anti ajakirja „Keel ja Kirjandus“ auhinnad möödunud aasta parimate kaastööde eest: artikliauhinna sai keeleteaduse valdkonnas Triin Tark, kirjandusteaduse valdkonnas Asko Lõhmus, folkloristika ja kultuuriuuringute valdkonnas Tiina-Erika Friedenthal. Tunnustuse lühiteksti eest pälvis Kärt Hellerma.

Apollo raamatupood kuulutas välja 2025. aasta parimad eesti autorite raamatud. Ilukirjanduse kategooria: Fred Jüssi "Mõttemustrid" (Pilgrim).

Luule: Stella Terna "Vabavoolu veele" (Elurakett).

Elulood: Toivo Tänavsuu "Arstitudengipäevik" (Pilgrim).

Lasteraamatud: Jaan Aru "Osav aju" (Argo).

Aimeraamatud: Aleksei Turovski, Mattias Turovski "Tohtrid loomariigis" (Ühinenud Ajakirjad).

Käsiraamatud: Jaan Aru "Aju vabadus" (Argo).

Apollo lemmikraamat: Kairi Look "Tantsi tolm põrandast" (Varrak).

Palju õnne kõigile!