Ekvaator!

Raamatuaasta ja koos sellega ka Luua Metsanduskooli raamatuaasta blogi on jõudnud "ekvaatorile" ehk poole peale. 

Allikas: Amazon.com

Täna, 22. augusti keskpäeval, selle postituse ilmumise hetkel, on eesti kirjanduse päevast 30. jaanuaril kui raamatuaasta algas, möödunud 204 ja pool päeva; ning emakeelepäevani 14. märtsil kui raamatuaasta lõpeb, jääb samuti 204 ja pool päeva. Ja see postitus on järjekorras 100. postitus - ilus ümmargune number seegi!

Merel tähistatakse ekvaatori ületamist peoga, kuhu tuleb kohale merejumal Neptun. Ma ei tea, kas on olemas mõni raamatujumal või lugemisjumal, aga loodetavasti hoiab ta raamaturahval jätkuvalt silma peal ja peletab eemale kõik tundmatute vete koletised.

Allikas: Dreamstime.com

Virtuaalkülaline: Adam Cullen

Täna vastab küsimustele Eestis elav Ameerika Ühendriikidet Minnesotast pärit tõlkija ja luuletaja Adam Cullen. Kui Haapsallu satute, astuge läbi tema kohvik-raamatupoest "Pagu". 

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?

Kui eestikeelne raamat võib vastu pidada nii kaua läbi nii raskete aegade, siis peabki vastu veel!

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Eestikeelse raamatu olemasolu on tohutult tähtis, kui arvestada inglise keele pealetungi ja tehisintellekti ennenägematute suundadega. Maailm on tormine meri ja eesti keel on nii kindel ankur kui majakas meie armsa ja tähtsa kultuuriruumi jaoks.

Mida on eesti kirjandusel anda ingliskeelsele lugejale?

Eesti kirjandus on eestlaste keele- ja kultuuriruumi nägu. See on me nägu ja olemus ning avab mujal maailmas elavale lugejale lugematuid uksi ja aknaid siia – avasid, mis võivad pöörata ta elu pahu- või õigetpidi.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Urmas Vadi "Tagasi Eestisse".

Raamatuaasta tähestik: L nagu luule

Mis on see luuletaja luule?

See on: kui mõtled elule

ja millelegi muule.

         Juhan Viiding

 

Luule, see ei tule tuulest

         Anna Haava

Täna avasime järgmise tähe kooli raamatuaasta tähestikus: L nagu luule.

pika säriajaga sõnad
saavad luuleks
ja luule varjudeks

      Veiko Belials

Lugemismängu soovitused: Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

Gert Helbemäe „Ohvrilaev“ (Eesti raamat, „Eesti romaanivara“ sari 1992).

Alustuseks tunnistan ausalt, et Gert Helbemäe „Ohvrilaeva“ poleks ma vist ilmaski lugema sattunud, kui mitte Kai Aareleid poleks seda siinsamas raamatuaasta blogis oma intervjuus soovitanud, sestap maandub see minu jaoks lugemisbingo kategooriasse „Luua Metsanduskooli blogis soovitatud raamat“. Aga teiste jaoks võib see sobida ka vabalt valitud raamatu või isegi rohelise kaanega raamatu kategooriasse.

Raamat oli soovitamist väärt. Soovitan minagi, üritades järgnevas ülevaates mitte kirjutada peamisest süžeeliinist, et mitte lugemiselamust ära rikkuda.

Hämmastavalt hästi ajale vastu pidanud, on romaan ühtaegu kaasaegne ja ajalooline. Ühest küljest annab see pildi revolutsiooni- ja vabadussõjajärgsest noorest Eesti Wabariigist, kus poiste ja tütarlastekoolid on eraldi, koolides on kooliinspektorid, ühiskonnas on revolutsiooni eest põgenenud emigrandid. Teisalt on see aga ajatu lugu elus sihi otsimisest ja inimsuhetest, lahku kasvamisest, läheduse (aga pisut vastuoluliselt ka vabaduse) vajadusest. Ratsionaalne ja loogiline maailm põrkub romantilise ja emotsionaalne põlemisega, intellektuaalsete ja filosoofiliste vestluste varjus aimuvad mingid tumedamad allhoovused ja kõik see hoiab pinget.

Ebamugavalt tihedalt laotud tekstist hoolimata läks lugemine suhteliselt kiiresti ja üks põhjusi oli ilmselt see, kui sujuvalt ja sisemiselt loogiliselt oli lugu üles ehitatud. Tegelased on usutavad, neile on lihtne kaasa elada, tegevustiku areng ja tegelaste ajendid ning käitumine ei tekita vähimatki kummastust, peategelase paanikaase küündiv peataolek lõpu eel välja arvatud. Ka päris lõpp läheb minu jaoks ehk pisut liiga pateetiliseks, kuigi taas – ma saan aru, miks see nii on lahendatud. 

Metafooride ja sümbolite varjus omandab kahe vaimselt üksiku inimese teineteise leidmise ja kaotamise lugu vanakreekaliku tragöödia mõõtmed, jättes lõppu siiski teatud postiivse noodi. Üdini inimlik, romantiline ja traagiline. 

 

Virtuaalkülaline: Kai Aareleid

Meie blogi raamatuaasta küsimustele vastab seekord kirjanik ja tõlkija Kai Aareleid.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?

Kui päris aus olla, kaasnevad eestikeelse raamatu viiesajanda aastapäevaga veidi kahetised tunded. Ühest küljest ei saa kunagi olla liiga palju põhjusi omakeelset kirjasõna tähistada, olgu see siis ümmargune arv aastaid esimese eestikeelse raamatu ilmumisest või mõni muu tähtpäev või sündmus. Eks see ole läbi aegade olnud raamatuaastate mõte ja praegu on mul tohutult hea meel näha raamatuaasta programmis nii palju eriilmelisi üritusi, mis kõik tõstavad omal moel keskmesse eestikeelse kirjanduse. Teisalt muidugi on pooltuhat aastat nii hoomamatult pikk aeg ja see teadaolevalt vanim eesti keelt sisaldanud trükis, mida me täna tähistame, on meile kättesaamatu, seega minul isiklikult on lihtsam pühitseda kirjanduse kõrval keelt kui eesti kirjaduse asendamatut instrumenti. See ei olegi enam nii endastmõistetav – luua eesti kirjandust eesti keeles –, ometi on eesti keel mulle kirjaniku ja ka tõlkijana niisama vajalik kui õhk. Teistes keeltes võib rändamas käia, aga eesti keel on kodu.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Raske on näha tulevikku või ennustada, kuidas asjad arenevad. Tean lihtsalt seda, et praegu, mulle, minu lastele ja võib-olla nende lastele on eestikeelne raamat veel vajalik ja oluline. Ja mingi osa minust tõrgub tunnistamast, et lähiajal toimub selles mingi kardinaalne muutus. “Tänapäeva muutuv maailm” on sobinud vist öelda peaaegu igal ajastul. Kui palju näiteks on olud, tehnoloogia, riigi- ja silmapiirid, ka meie eesti keel või kirjandus kas või minu lapsepõlvega võrreldes muutusi läbi teinud… Aga millal ei oleks ajad muutunud? Samas ma usun, et põhiolemuselt jääb inimene samaks.

Oled öelnud, et vaikimine on inimese kaitseala. Kui kirjanik vaikijatele hääle annab, kas pole see siis mõneti nagu loata võõrale kaitsealale tungimine? 

Selles küsimuses on tegelikult juba vastus olemas. Kirjanik kirjutab. Võib öelda ka nii, et kirjanik teeb, mis tahab. Ilukirjanduses annab kirjanik hääle fiktiivsele inimesele, tegelasele, kes võib küll kusagil alge tasandil võrsuda tegelikkuest, aga on kirjapandud loos juba – kuidas öeldagi – Teine. Ükskõik Kes või Mitte Keegi või vähemasti Iseenda Teisik. Selline üldistamine on minu arust kirjaniku ülesanne. Muidugi ma ei ütle, et eetilisi kõhklusi ei oleks. Tunnistan, neid on vahepeal päris palju. Teinekord on muidugi ka nii, et mida kaugemale tegelikkusest minna, seda tõelisem võib lugu lugejale tunduda. Kõige rohkem usutakse vahel seda, mis on täiesti välja mõeldud. Aga lõpuks, jah, Kirjutaja jääb ikka süüdi, kasutagu ta siis hüppelauana kas fantaasiat või tegelikkust – ikka leidub keegi, kes tahaks, et kirja oleks pandud mõni teine versioon “tõest”– või üldse mitte midagi, nagu ütleb kroonikakirjutaja mu romaanis “Vaikne ookean”. Selline “süü” on ametisse sisse kirjutatud ja sellega tuleb lihtsalt leppida.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Soovitan midagi vanemat, Gert Helbemäe “Ohvrilaeva”. Mulle on endalegi arusaamatu, kuidas ma selle raamatu juurde nii hilja jõudsin. Aga seda suurem oli avastamisrõõm! “Ohvrilaev” on kompaktne ja väga laetud romaan nii õhkkonna, kõlbeliste dilemmade, kohakesksuse (30. aastate Tallinn!) kui ka ajaloolis-filosoofilis-mütoloogilise plaani ja metafooride poolest. Ei tahakski rohkem kirjeldada või põhjendada, soovitan lugeda! Sellest romaanist saaks muide ka suurepärase filmi. Oleks ääretult huvitav näha, kuidas see raamat väljenduks mõne teise meediumi keeles.

Pärnu Kirjandusfestivali eelinfo + aasta kirjanik 2025

Selle nädala lõpus festivalitab kirjandus Pärnus.

Eesti Raamatu Aasta kaheksanda kuu kuueteistkümnendal päeval, täpselt keskpäeval, saab Pärnu tulevases Kirjanduspargis Koidulale pärg pähe asetet ja viies Pärnu Kirjandusfestival avatuks kuulutet! Ning siis on me kõigi päralt 12 tundi parimat eesti kirjandust ning kauneimat eesti keelt.

Täpsemat infot leiab siit.

Suur tabelikujuline ajakava siin.

Nädalavahetusel Alatskivil Juhan Liivi Muuseumis toimunud festivalil Eesti Kirjanik 2025 pälvis aasta kirjaniku tiitli Kairi Look debüütromaaniga „Tantsi tolm põrandast”.

Foto: Kris Moor

Auhinnaks sai laureaat tamburiini, mille omal ajal olevat Juhan Liivile kinkinud Aafrika kirjasõber.

Palju õnne!

Lugemismängu raamatusoovitused: Kirjanike Liidu romaanivõistlusel äramärgitud töö. Robert Kurvitz "Püha ja õudne lõhn".

Robert Kurvitz „Püha ja õudne lõhn“ (ZA/UM 2013). Kirjanike Liidu romaanivõistluse ergutusauhind 2008.

Esimene mõte paarikümne lehekülje järel: see on väga kirjanduslik tekst, lausa kirjanduslikult nõudlik tekst. Ja teine: see ei anna end lihtsalt kätte. Lugeja peab vaeva nägema.

Temaatika on põnev – kaovad neli tüdrukut. Minevik põimub olevikuga, aga kõik tundub kuidagi nihkes, nii et esiotsa ei saa aru, mis see on – ulmesugemetega krimi? Mingi paralleelreaalsus? Alternatiivne maailm? Korraga on magnetpadjal hõljuvad rongid ja hobutrammid, mingid nimed on tuttavad, mingid mitte. Kõik on väändunud, paigast ära.

Tekst on fragmentaarne, hüppab ajas ja ruumis ning lugeja peab hakkama ise pilti kokku panema, tegevuspaika ja tegelasi välja joonistama. Ilmumishetkel puudus ju teadmine, et see ongi see maailma parima videomängu „Disco Elysium“ maailm. Pelutav ja paeluv maailm, milles kõik on nii vale, aga samas nii õige, maailm, mis on ühtaegu võõras, aga ikkagi nii neetult tuttav. Maailm, mida pole olemas, aga mis sellele vaatamata on päris. Nii päris, et võtab kõhedaks. See tõuseb oma deliirses ilus, kuni variseb kokku iseenda täiuslikkuse alla, jättes sulle lõpuks alles ainult ühe küsimuse: "Mis see oli?"

Sa ei tohi selle tekstiga võidelda, sa pead minema sellega kaasa, laskma end sellel kanda, sest vastasel juhul neelab see sind, sa upud sellesse, ja hall, mis ridade vahelt tõuseb, mähib sind tasapisi endasse ning murrab su sentimeeter sentimeetri järel tükkideks. Raamatu lõpuks oled sa sama kadunud kui Lundi õeksed ja su aju asemel on kallerdis. Ma kujutan ette, et seda raamatut saab ainult armastada või vihata, ma ei kujuta ette, et see kellegi külmaks jätaks. See kas sobib sulle või ei sobi.

Jah, see on krimi. Mingil moel. Jah, see on alternatiivreaalsus. Jah, see on ulme. Jah, see on kirjandus. Jah, see on hea. Jah, see on täiega pöörane. Jah, mulle sobis.