Lugemismängu soovitused: ulme. Rait Piir "Hinged mõõgateral"

Rait Piir „Hinged mõõgateral“. Lummur 2021

Nagu Jaagup Mahkra esikraamat „Must vend“,  koosneb ka Rait Piiri debüüt neljast jutustusest. Esimene neist, „Pajatus daamist punases kimonos“, on täpselt see, mida pealkiri lubab – pajatus. Ehk siis selline klassikaline jaapani tondijutt (küll keskmisest verisem), kus segatakse kokku libarebase- ja deemonitraditsioon. Peamine häda kipubki olema pajatuslikkus, isegi osades, kus verd lendab, kipub kõik kuidagi staatiliseks jääma. Ka jäid mind häirima mitmed keelelised apsud. Pärast kahe järgneva loo lugemist ei suutnud ma enam meenutada, millega täpselt lugu oli lõppenud. Samas – teemat autor, kes on ka ise võitluskunste harrastanud ja aastaid Jaapanis elanud, loomulikult valdab (minu teada on ka kaanel vaataja poole seljaga seisev sõdalane autor ise oma samuraivarustuses).

Teise jutu „Intsident Ceresel“ algus oli hoopis hoogsam ja intrigeerivam. Küberpunk kaugel komoses; ebaseaduslik ja vägivaldne slummimaailm, bio-, geeni- ja tehnoloogiliselt muundatud tegelased. Peategelast klopitakse igal juhul kordades hullemini kui karmi koolkonna detektiive. Võrdlus on igati kohane, sest peategelane toimetab olude sunnil juurdlust. Kõik on mõnusalt segane ja selgusetu, kuid lõpuks sõlmitakse kõik niidiotsad kokku. Loogiline ja juuripidi tänapäevastest probleemidest toidet ammutav tulevikumaailm, eriti kui massiivse ulmebutafooriaga ära harjuda. Keelelisi häirivusi oli oluliselt vähem kui avaloos, kuid päris ilma ei saanud seegi lugu. Aga see väike tilk ei rikkunud kompotti – mulle väga meeldis.

„Pilvelinna bluus“. Ainult kümme lehekülge ja juba tahaks karjuda – kus oli keeletoimetaja!? Ilmselgelt tekitab see eelhäälestuse ja paneb loo eelmisega võrreldes halvemasse seisu. Näis, kas rabeleb välja.

Tuleb tunnistada, et lugu on põnev. See haaras kaasa; eriti tore oli peategelase psühholoogiline profiil. Ja lõpp suutis üllatada, see oli mõneti ebatraditsiooniline. Taas küberpunk, keskkond on sama lohutu ja vaenulik, taas jõuab mõrvajuurdlusega alanud olukord räpaste vandenõudeni. Nii et ei sugugi palju kehvem kui Cerese intsident, lihtsalt keskne probleem, mille ümber intriig käib, oli Ceresel kuidagi tõepärasem.

„Nukumeister“ on taas vana Jaapani õhustikuga lugu, vaatamata alguse võitlusstseenidele aeglase kulgemisega. Võiks ju arvata, et raamatu alguse ja lõpu jaapanipärased aeglased lood tasakaalustavad keskosa plahvatusliku energiaga küberpunki, aga mind jäi see ebakõla pigem häirima. „Nukumeistri“ lõpp muutub küll üsna võikaks body-horroriks, natuke räigemaks, kui oskasin ennustada, kuigi nukumeistri majja jõudmisest alates oli enam-vähem selge, millega siin loos tegu.

Lõppmulje on selline, nagu oleks lugenud kahte erinevat raamatut – head küberpunki ja õlgu kehitama panevat klassikalise jaapani õhustikuga kõhedust. Aga vastavalt lugemiseelistustele võib raamat kellegi jaoks töötada ka vastupidi. Minu pingerida:

1.      Intsident Ceresel

2.      Pilvelinna bluus

3.      Nukumeister

4.      Pajatus daamist punases kimonos

Virtuaalkülaline: Mihkel Kunnus

Tänane külaline on semiootik ja kirjanduskriitik Mihkel Kunnus.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab? 

Väga vähekirglikke, pean tunnistama. Olles viimastel aastatel süübinud ökoloogilis-bioloogilisse maailma, tunnen, et see 500 aastat pole just eriti pikk aeg. Ja eestikeelse raamatu puhul selline väga pingutatud, vaat et võltsimisemaigulinegi. Eesti raamat ja eesti kirjandus mõjuka kultuurifenomenina on ju palju hilisem, rohkem selline hilismodernistlik värk. Ei tee väga palju liiga ärkamisaegsetelegi, kui eesti kirjanduse tegelik elualgus XX sajandisse paigutada. See 500 aastat on selline teaduslikult korrektne tähenärmine nagu inimese biograafia puhul oleks seemne- ja munarakuni tagasi ronimine. Ka inimese puhul räägitakse lapsepõlvest, aga huvitav biograafia algab ikka siis, kui inimesel mõistus peas.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Ikka on oluline, aga ka seda on raske pidulikuks kõnelda, sest see on muutunud nii iseenesestmõistetavaks, et mõtteeksperiment eestikeelse raamatu puudumisest on ülepingutatud lapsikus. Umbes nagu: mis oleks, kui maailmas poleks soola vms.

Ja eks see iseenesestmõistetavus ongi meie kultuuri suurimaid võite, Eesti riigi – selle Juhan Liivi unistuse, eks – üks loomulik osa.

Oled kunagi öelnud, et kvaliteetkirjanduse lugemise kõrvalnähuks on mõtlemisvõime areng, sisemaailma rikastumine ja väljendusoskuse mitmekülgsus, kujunemine terviklikuks indiviidiks; ning võrrelnud Internetti vaimse rasvumisega. Kui palju see vaimne rasvumine meie ühiskonna tervisele on mõjunud?

See on nüüd selline küsimus, et alla monograafia on raske vastata. Võimalik, et demokraatia kaobki osalt interneti tõttu. Et kirjasõna vabariik oligi ühe tehnoloogilse arenguastme kõrvalharu, epifenomen, võrseõis. Süvenemisega loetav pikk tekst on teatud kommunikatsiooniviisi kõrgeim saavutus, internet, tähendab internetistunud meedia ja sotsiaalmeedia juurutas vastandsuundumust – maksimaalset dekontektstualiseeritust ja afekti tehnoloogilist põlistamist (iga vahetu emotsioonipurse jäädvustub), tagajärjeks on üha võimenduv polariseerumine ja see, et valituks osutuvad just sellised, kes sellises afektiivses, mälutus säutsumaailmas võidavad.

Ja nüüd tuleb veel põrgukiirusel AI... ma olen nii pessimistlik ses asjas, et ei taha detailsemaks minnagi.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Mihkel Muti "Tartu tuld toomas". Et mälu säiliks mälestusenagi.

 

Aasta Rosin

Eesti Lastekirjanduse Keskuse tänupeol 8. jaanuaril anti auhindasid.

Aasta Rosina auhinda antakse välja alates 2004. aastast eelnenud aasta jooksul ilmunud erilisele ja silmapaistvale eesti lasteraamatule, hinnates kas raamatut tervikuna või ainult kirjaniku- või kunstnikutööd. Auhinna võitjaid tunnustatakse kilo rosinate, rahalise preemia ja tänukirjaga. Sel aastal sai auhinna Katrin Tõnissoni kirjutatud ja Ulla Saare piltidega koomiksiraamat „Salalaegas“ kirjastuselt Päike ja Pilv.

Foto: Erakogu (Postimehe Raamatuportaali vahendusel)

Ka tunnustasti auhinnaga „Lugejate aasta“ õpetajat, kes teeb palju selle nimel, et lapsed ja raamatud kokku saaksid ning lastes tekiks lugemishuvi - selle sai Tallinna 21. Kooli õpetaja Külliki Kaju.

Palju õnne!

Lugemismängu soovitused: ulme. Jaagup Mahkra "Must vend"

Jaagup Mahkra „Must vend“. Lummur 2024

Autori debüütkogu sisaldab nelja jutustust. Esimene neist, „Must vend“, sisaldab toredaid detaile ja huvitavat maailma. Jutt üritab olla science-fantasy, kus fantaasiale omase pseudokeskaegse maailma varjust hakkab välja kooruma, et tegu on tuhandeid aastaid tagasi ümber asunud inimkonnaga võõral Igonia-nimelisel planeedil (mis mulle lugedes kogu aeg Igauniat meenutas). Teadusulmeliseks taustaks jääb sellest aga ilmselgelt väheks. Plussid – kohalik eluvorm, kellel topelthing ja sellest tulenev rääkimismaneer on lahe leid. Plussi poolele paigutub ka kohalik fauna, näiteks madude elutsükli kirjeldus. Miinused – peategelase deus ex machinana ilmnev võime magnetvälju manipuleerida, mis viimasegi teaduslikkuse ära nullib. Lisaks Musta Venna motiivide hämaraks jäämine. Ma saan küll aru, mis ideega on flirditud, aga mis on selle eesmärk? Kokkuvõtteks: sisult keskmine lugu (loetavuselt siiski üle keskmise), kus pisut Moorcocki Elricut meenutav tegelane toimetab üle keskmise huvitavas maailmas, kus kasutatavad nimed toovad meelde Robert E. Howardi loomingu.

„Matilda“. Tõik, et jutustus võitis ulmeauhinna „Stalker“ parima eesti autori lühiromaani või jutustuse kategoorias, tõstab ootused kõrgele. Samas on lühiromaani algus – oma 40 lehekülge – mitteulmeline. Pööre tuleb poole teksti pealt ning see on järsk ja verine. Kahju, et autor end omaenda süžeepööretega peategelase kombel nii nurka ajab, et peab tegelase päästmiseks taas deus ex machina appi võtma. Mis see needuse lõpp muud on! Aga nimitegelasega suutis ta mind küll ära pettas, mis ju oligi eesmärk.

„Hõimu toitja“. Ajaränd, saurused, peategelase siseheitlused, aga mille paganama pärast seda homoerootilist liini siia tarvis oli, sellest ma küll aru ei saanud. No ei pea ju iga moehullusega kaasa minema kui loo enda loogika seda ei nõua. Ja jälle on platsis ebaloogiline jumalik lahendus just siis, kui seda süžee jaoks kõige rohkem tarvis on. Peategelane, kes on aastaid olnud edukas ükikulgeja - tugevate närvide ja ellujäämisoskustega - hakkab äkki asja eest teist taga hallukaid nägema, mis tõukab ta edasistele tegudele. Minu jaoks neist lugudest kõige kunstlikum ja punnitatum.

„Hundid kütivad öösel“. Pseudokeskaegne maailm, rändav palgasõdur ja mõrv, milles teda süüdi üritatakse lavastada. Loomulikult tuleb tal õige mõrvar üles leida. Ehk siis fantaasiamaailmas toimuv keskaegne krimi. Lugu liigub loogiliselt, alguses tekkis küll juba kahtlus, kas siin mõni fantaasiat õigustav üleloomulik element üldse on, aga rahu – kõik oli omal kohal. Piiramatu väega maage küll ei ole, siis oleks krimiga kohe oluliselt keerulisem, sest tavaloogika ei tööta, aga näpuotsaga lihtsamat nõidust on siiski mängus. Mahkrale omaselt ei püsi lugu turvaliselt krimimõistatuse lahendamise sängis, vaid murrab end välja mastaapsemaks mäsuks, mille keskmes peatetgelane nagu Hercule Poirot häirimatult kõigile tõde kuulutab. Mulle meeldis. Kogumiku neljast jutustusest oli see minu jaoks kõige terviklikuma sisemise loogikaga.

Neli väga eriilmelist juttu, mida seovad eksootilised maailmad, ootamatud pöörded ja tõhus annus hoogsat tegevust. Minu jaoks kogu komplekt päris viieliseks siiski ei liigitunud, aga üle keskmise tase ja positiivne kogemus oli küll, nii et neli.

 

Virtuaalkülaline: Jaak Tomberg

Täna usutleme kirjandusteadlast Jaak Tombergi, kelle peamisi uurimisteemasid on ulmekirjandus.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab? 
Uhkus- ja kindlustunnet. Et kui on püsima jäänud, siis küllap püsib edasi. Vahetab võib-olla funktsiooni, aga püsib edasi. Meil on võrdlemisi väike, aga väga elav kultuuriruum. Me ei peaks raamatu tuleviku pärast kartma. 

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas? 
Väga oluline. Raamatu, eriti ilukirjandusliku raamatu või luuleraamatu lugemine viib meid aktiivsesse kokkupuutesse keele süvakihtidega, kuhu me igapäevasuhtluses sugugi sattuda ei pruugi. Aga kokkupuude keele süvakihtidega on tarvilik keele üldiseks elujõuks ja arenguks: mida rohkem kokku puutume, seda mitmekesisem on igapäevane keel, seda rohkem loome inimsuhtluses ootamatuid seoseid, seda rohkem mõtleme kastist väljas, seda rohkem loome eeldusi probleemide lahendamiseks. Ja võime ju mõelda, et see võiks toimuda ükskõik mis keeles, aga need, kellele eesti keel on emakeel, ilma eestikeelse raamatuta ei saa: keele süvakiht on kättesaadav iseäranis emakeeles.   

Uurid ulmekirjandust, sealhulgas utoopiaid ja düstoopiaid. Juba Uku Masing on öelnud, et kõik tegelevad aiva halbade maailmade eest hoiatamisega, keegi ei tegele enama heade maailmade loomisega. Kui ajalugu on meile üldse midagi õpetanud, siis minu arvates seda, et düstoopiad saavad tihtipeale teoks, utoopiad aga mitte. Ja kui utoopiaid jõuga üles ehitama hakata, lõpeb see samuti düstoopiaga. Mida sina sellisest lähenemisest arvad? 
Mõisted on õiged, aga kokkuseade on vale. Kui utoopiat meelevaldselt ja kollektiivselt teostama hakkad, siis on suure tõenäosusega tulemuseks muidugi düstoopia. Kuid see ei tähenda, et utoopiaid ei peaks kujutlema – meil peaks olema alati kujutelmi paremast maailmast. Sest kui kujutelmi pole, siis ei lähe midagi paremaks. Düstoopial on praegu omad probleemid. Neid on nii palju ja nad on nii ühetaolised, et nad enam eriti ei hoiata meid millegi eest. Pigem valmistavad ette – ja see ei ole hea.

Soovita ühte eesti autori raamatut. 
Veiko Belialsi „Ashinari kroonikad“. Aus ja kiiresti progresseeruv fantaasiakirjandus üheksakümnendatest, mis vahepealsete aastakümnetega on tähenduskihte peale saanud. Just hiljuti lugesin ja mõtlesin – ei teagi, kas meil üldse on sellele edasist järglast?

Raamatuaasta tähestikunäitus: U nagu ulmekirjandus

Oleme oma tähestikunäitusega minu lemmikteema - ulme - juures.

Mis on ulme? Kasutan lõiku oma sissejuhatusest artiklikogumikule "Fändomi sünd" (Eesti Ulmeühing 2020):

Heinleini definitsiooni kohaselt on teadusulme realistlik spekulatsioon võimalikest tulevikusündmustest, mis põhineb piisaval teadmisel tegelikust maailmast, minevikust ja olevikust, ning looduse ja teadusliku meetodi tähtsuse põhjalikul mõistmisel. 

See äärmiselt normatiivne definitsioon välistab aga suurema osa teadusulmest, alates pulp’ist ja lõpetades „Pöidlaküüdi reisijuhiga“. Mina isiklikult eelistan Asimovi definitsiooni: ulmekirjandus tegeleb sellega, kuidas reageerib inimolend teaduse ja tehnoloogia arengule.

See teadus ise võib olla ka puhas väljamõeldis, näiteks ajarännud või valguskiirust ületav transport, aga mulle meeldib mõte, et žanr räägib sellest, kuidas mõjutab teadus teose tegelasi. Ehk siis Larry Niveni ütlemise järgi: „Hea ulmekirjanik mõtleb välja auto, väga hea ulmekirjanik mõtleb välja liiklusummiku“.

Strugatskid on omakorda öelnud: „Ulme on kirjandusvaldkond, mis allub kõigile üldkirjanduslikele reeglitele ja nõudmistele, tegeleb üldiste kirjanduslike probleemidega, kuid seda iseloomustab eriomane kirjanduslik võte – ebatavalise elemendi olemasolu.“

Ja veelgi hiljem: „Tõeline ulme – see on ime-saladus-tõepärasus.“

Verov ja Minakov sõnastavad selle nii: teadusulmet eristav tunnus on teadusfantastilise eelduse olemasolu tekstis, ilma milleta tekst kas „kukub kokku“ või ei ole enam ulmeks liigitatav.

Just see ebatavaline komponent seob kõiki ulme alamžanre - teadusulmet, fantaasiakirjandust ja õuduskirjandust.

Lugege ulmet, ulme avardab maailma!

Lõppu üks auhinnauudis ka - 2. jaanuaril, Henrik Visnapuu sünniaastapäeval kuulutas Eesti Rahvuskomitee koostöös Eesti Kirjanike Liidu ja Luunja vallavalitsusega välja luuletaja nimelise kultuuri- ja kirjandus auhinna laureaadid, kelleks on tänavu kirjandusteadlane Janika Kronberg (elutöö auhind) ja luuletaja Reijo Roos (väljapaistva noore autori auhind).

Palju õnne!

Lugemismängu soovitused: Nikolai Baturin "Sõnajalg kivis" ja "Delfiinide tee"

Tegelikult peaks alustama romaanist "Kentaur", mis kuulub mõtteliselt samasse maailma, sest "Sõnajalas" vihjatakse samuti naftaväljadele, aga see romaan on jube mahukas ja ma olen sellega alles alustanud, nii et ehk siis edaspidi. Seni aga ...

Nikolai Baturin „Sõnajalg kivis“ (Eesti Raamat 2006)

See on raske ja lohutu lugu. Nii peategelase isiklikus plaanis kui laiemalt – kogu inimkonna ja planeedi vaateski.

Me elame vanglas, mille oleme ise loonud. Ja pääsu ei ole. Ka peategelane, kes on massimõrvariks..., ei, liiga lahja sõna – inimkonnavastase sõjakuriteo toimepanijaks lavastatud ja nüüd viimsepäevavanglas koos kogu oma flotilliga kohut ootab, ning kes näiliselt  sellest vanglast on välja murdnud, taipab, et see vabadus on ajutine, kõik on ajutine; et ainus tee on sinna tagasi pöörduda ja oma saatus vastu võtta.

Tükk aega mõtlesin, miks on raamatu pealkiri „Sõnajalg kivis“? Jah, sellist pealkirja kannab raamat, mida peategelane, kaptenkomandör Nikolas Batrian (taas üks Nikolai Baturini kirjanduslikke teisikuid), loeb. See räägib temast endast. Ja esmapilgul näib, et muid seoseid ei olegi, kogu see liin on loodud nihestatuse loomiseks. Aga ei – Baturin teeb harva midagi sügavama tagamõtteta. Meiegi loeme seda raamatut lugedes iseendast. Oli üks esmapilgul absurdsevõitu koht, kus mainitakse otsekui möödaminnes, et inimesed on hakanud kivistuma – kellelgi murdus käsi küljest. Taas sümbolism, mis on laiema tähendusega kui esmapilgugl näib.

Me oleme kivistis, väljasurev liik, sõnajalg kivis. Ja karta on, et meist ei saa isegi naftat, seda õli, mis on maailma viinud sinna, kus ta on.

 

Nikolai Baturin „Delfiinide tee“ (Eesti Raamat 2009)

Seos „Sõnajalaga kivis“ on ilmne kohe alguses – delfiinikarjus ja võimatusevõimalus paigutavad need ühte maailma. Aga kui „Sõnajalg“ on karm, kuiv ja surnud, siis „Delfiinide tee“ on märg ja elus. Samavõrra, kui „Sõnajalg“ on lohutu, on „Delfiinid“ kurbusele vaatamata kummastaval moel helge. See on minu loetud Baturinitest kõige ebamaisem (ka sõna otseses mõttes, kuna tegevus toimub ookenil/saarel) ja muinasjutulisem.

Unustus on mineviku matmispaik. Seal ei ole elavaid lilli.

Sonora matab ühte oma minevikku. Ja avastab selle käigus teist. Ja iseennast. Aga tema unustus on elav, isegi surnud on seal elavamad kui elusad. Ja lõpuks ei saagi aru, mis on päris ja mis mitte. Nii et unusta lugedes ratio, selle raamatu tasand on emotio.

Minu jaoks oligi „Delfiinide tee“ omamoodi üleminek teiseks mõtteliseks triloogiaks – armastuse triloogiaks, mille teine ja kolmas raamat on „Lendav hollandlanna“ ja „Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse“.

Baturin on nagu mägi – suur, muljet avaldav, pisut erandlik (ja eraklik) tipp kusagi silmapiiril maailma otsas. Rikka ja omanäolise keele ning kujutlusvõimega. Kummalise omamütoloogiaga. Meie enda Marquez. Või Murakami. Mis tegelikult ei ütle ju midagi ja on seepärast vale. Baturin ei ole maagiline realism, ka see oleks lihtsustus. Baturin on Baturin, omaette alamžanr, pigem süvitsi sukelduv metafüüsiline müsteerium kui pinnapealne maagiline realism, eriti vahepealne periood alates „Ringi vangidest“ kuni „Delfiinide teeni“. Aga need, keda kõnetab selline pisut nihestatud süvatähenduslik reaalsus, need võiksid küll elamuste otsingul selle üksiku mäe juurde rännata, et oma silmaga kaeda, millised vaated sealt avanevad.