Virtuaalkülaline: Viivi Luik

Meie virtuaalkülalise rubriik juab lõpule. Viimane intervjuu on Viivi Luigega.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab? 

Kui mõtelda selle peale, mis tingimustes enamus eestlasi viiesaja aasta eest elas, on eestikeelse kirjakultuuri tekkimine ja jätkumine suur ime. Võib tunda aukartust  emade  ees, kes nendes oludes tahtsid ja suutsid oma lapsi lugema õpetada. Võib tunda aukartust eesti talumeeste ees, kes pühapäeviti omal käel Piiblit uurisid.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas? 

Maailm on alati muutuv , igal ajal. Täna on eestikeelse raamatu olemasolu niisama oluline nagu see oli viiesaja aasta eest. Ühegi rahvuse ega keele püsimine ei ole iseenesestmõistetav. Iga põlvkond peab leidma oma elutundele ja inimeseks olemisele omaenese väljendusviisi, väljendama vanu tundeid ja mõtteid iga kord uuel, eelmistest põlvkondadest erineval viisil. Väljendama seda kõike oma emakeeles, emakeelses raamatus.

Olete öelnud, et Eesti võiks olla koht, kus säilitatakse maailma hulluse keskel omaenda terve mõistus, nii et seda oleks vajaduse korral tulevikus teistelegi jagada. Kuidas tundub, kas me suudame seda? 

Loota võib ikka! Jõudu mööda olemegi jaganud.

Soovitage ühte eesti autori raamatut. 

Jaan Kross "Mesmeri ring".

Raamatuaasta viimane nädal

Alanud on raamatuaasta viimane nädal. Ametlikult lõpeb raamatuaasta emakeelepäeval 14. märtsil.13. märtsil kell 10.25 kirjutatakse e-etteütlust (osalege, kes vähegi saab), antakse hulk auhindu eelmise aasta parimatele, peetakse suur konverents ja lõpupidu. Kui jõuan, siis pühapäeval saab sellest ka ülevaade postitatud.  

Meie lõpetame koolis lugemismängu (saatke veel tänase päeva jooksul oma lugemisnimekirju aadressile aile.sessman@luua.ee). Viimase joone tõmbame alla 18. märtsil mõisas algusega 18.00. Siis ilmub ka statistiline kokkuvõte blogi aastaringist.

Kolmapäeval ilmub raamatuaasta viimane intervjuu virtuaalkülalisega, kelleks on seekord Viivi Luik, reedel ilmub nagu tavaliselt raamatututvustus (Lennart Meri "Hõbevalge").

Püsige liinil!

Lugemismängu soovitused: Eesti krimi - Jaagup Mahkra "Vaarisa moodi"

Jaagup Mahkra "Vaarisa moodi". Kriminaalne raamatukogu nr 7. Kirjastus Mooses 2025.

Raamat sobib ka kategooriasse Kirjanike Liidu romaanivõistlusel äramärgitud teos, sest sai 2025. aasta romaanivõistlusel 3. koha.

Ma ei tea miks, aga mul oli kogu aeg tunne, et Harry, loo peategelane, on ligikaudu 35-aastane. Ja seetõttu tekkis mul iga kord segadus, kui öeldakse midagi säärast: „Ole hea poiss ja too mulle üks late.“

Harry on sündinud 1997, ehk siis aastal 2024 on ta 27 aastane. 35-aastane on hoopis oletatava mõrvari naine. See vahe ei ole nii silmatorkavalt suur, et meest „poisiks“ kutsuda. Aga las ta olla. Õiekese vanust silmas pidades (kahekümnendate alguses) on kõik jälle loogiline, veel vanem tegelane poleks ehk nii kergesti Õiekese sõpruskonda sulandunud. 

Lugu jookseb, kõik on hästi läbi mõeldud (üks nõrgemaid kohti on tagantjärele mõeldes minu jaoks mõrvari motiiv). Ameerikast tulnud Eesti juurtega peategelane on hea valik, see võimaldab siluda teadmatusi ja pakkuda kirjeldusi, seletada ta eraklikkust ja suhete puudumist. Samas seda, et Eesti politsei nagu ei uurikski mõrva, ei saa kirjutada väliseestlase teadmatuse arvele. Politsei suhtub üldse väga sõbralikult ja usaldavalt sellesse isehakanud detektiivi ning need kaks momenti ei ole just kõige usutavamad.

Korduvalt on juba öeldud, et Tartu ja Karlova kirjeldused on see, mis raamatu külge haagib, nii et ei hakka seda enam kordama. Inimesed on inimesed, neil on suhted, erinevad kusjuures. Peategelased on suhetega pisut probleeme, aga ei midagi nii hullu kui Nordic Noir´ tüüpidel; korra teda ähvardatakse, aga niimoodi kolki, nagu karmis koolkonnas, ta ei saa. Nii et pigem selline tasasem kulgemine, kuigi laipu on lõpuks kolm. Faktikesi poetatakse, aga enamasti saad sellest hiljem aru, kui need oluliseks muutuvad. Kirjutatud on hästi, lugeda on lihtne, aga mitte igav, on toredaid vinjette ja teraseid märkamisi. Ja lõpp on selline, mis võimaldab järgesid.

Selge õnnestumine ja minu hinnangul Mahkra parim ja terviklikum lugu. 

Uued raamatud metsanduskooli raamatukogus + Vilde auhind

Kooli raamatukokku saabus ports uusi raamatuid.

Nimekiri ka:

Maarja Kruusmets „Surm eliitkoolis“

Meelis Kraft „Tiuhkamäe“ Kolmas raamat

Jaagup Mahkra „Vaarisa moodi“

Karl Adami „Eesti metsalinnud. Kakulised, rähnilised ja teised“

„Hortus poeticus“ Valimik eesti taimeluulet

Väike Myy „Hunt. Rahvusloom. Hingeloom. Kiskja.“

Moritz Klose „Karude kuningriik“

Andry Kikkull, Aron Lips „Juhendmaterjal õpilastele. Töö- ja tehnoloogiaõpetus“

Bill Mcgowan, Juliana Silva „Kõnelege meeldejäävalt.“ Kuulajate köitmise kunst

Klemens-Augustinus Kasemaa „Valmisolek vastupanuks“ I osa (tänasest D-hetkeni)

Väike Myy „Vanaema ellujäämisõpetus“

Ja välja on antud tänavune Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind, mille pälvis Andrus Kivirähk teosega "Eesti rahva uued jutud".

Palju õnne!

Virtuaalkülaline: Jan Kaus

Täna on rambivalguses kirjanik ja esseist Jan Kaus.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab? 
Minus vist tekitab tundeid pigem kõik see, mis tänavuse aasta jooksul on toimunud ja veel toimuma saab – s.t tõsiasi, et eestikeelse raamatu lugu sellises mastaabis tähistatakse. See on tore. Eks lugemise kunst on taanduv oskus ning pole mingit mõtet sellele taandumisele võitluseta alla anda.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas? 
Raske öelda, sõltub rakursist. Kuna ma räägin ja mõtlen eesti keeles ning samas keeles mõtlevad ja räägivad paljud mu lähedased, siis sellises vaates on igasugune eestikeelne väljendus möödapääsmatult oluline, sealhulgas keele kontsentreeritud poeetikavormid. Kirjandus on nõiduslik keelevorm: see ühtaegu muudab ja hoiab keelt, milles seda luuakse.

Oled öelnud, et raamatute lugemine on investeering nii tulevikku kui olevikku. Eestlaste finantsinvesteerimise tase pole just kiita. Kuidas on sinu hinnangul seis lugemise kui investeeringuga? 
Jällegi raske üldistada, aga nagu juba ütlesin, on lugemine taanduv kunst. Ma olen korduvalt rõhutanud, et lugemine on looming, loomingulisuse kõige vaiksem, salapärasem ja efektiivsem praktika. Lugeja loob teksti sama intensiivsusega kui teksti algselt kirja pannud autor. Ja iga looming nõuab pingutust. Lugemine on pisut nagu mägimatkamine ning eks ikka on mugavam heita selle asemel diivanile ja saada sama lugu kätte näiteks filmi või seriaali kujul. Mitte et ma tahaksin halvustada seriaale – aga kui seriaal toob vaatajale maailma kätte, laotab selle ta pilgu ette nagu kütkestava vaate, siis lugeja ehitab loetavat maailma ise üles, tema pilk asetab autori loodud horisondile kõik selle, mis käib horisondi ette ja jääb horisondi taha.

Soovita ühte eesti autori raamatut. 
Soovitan kolme eesti autori raamatut: Andreas Ventseli, Mari-Liis Madissoni ja Mihhail Lotmani tabavat käsitlust „Varjatud märgid ja salaühingud. Vandenõuteooriate tähendusmaailm“.  

Raamatuaasta tähestikunäitus ja ühte-teist veel

Raamatuaasta hakkab lõppema ja ka tähestikunäitus on jõudnud viimase väljapanekuni - Ö ja Ü tähtedeni. Ehk siis ÖKOLOOGIA ja ÜLIKOOL. Ja ühe siduva raamatuna on väljas ka teos, mis ühendab omamoodi nii Ö kui Ü, nii öloloogia kui ülikooli: see on raamat sarjast "Ööülikool". Fred Jüssi "Olemise mõnu". Lugege, see on väärt raamat!

Meie lugemismängus on raamatukokku jõudnud esimesed täidetud Bingo-lehed, mis tähendab, et vähemalt mingisugune auhinnaraamatute loosimine saab toimuda. Tooge, saatke, kõik, kes te mängu reeglite järgi lugesite! Mida enam osalejaid, seda rohkem loosimise moodi see välja kukub. Tähtaeg on 9. märts.

Täna anti Underi ja Tuglase kirjanduskeskuses üle tänavused Tuglase novelliauhinnad, preemia pälvisid Fs novelliga "Stefan" ja Silvia Urgas novelli "Eestimaa puit" eest.

Palju õnne!

Lugemismängu soovitused: Piret Jaaks "Taeva tütred"

Piret Jaaks „Taeva tütred“. Varrak 2023

Meie lugemismängus sobitub kategooriasse „Romaanivõistlusel auhinnatud raamat“ – 2023 aastal sai III koha.

 

Raamat räägib Anna Hedvig Büllist, Haapsalust pärit baltisaksa päritolu  Eesti misjonärist, kes armeenlaste genotsiidi ajal Türgis Marashi linnas (praegu Kahramanmaraş) orbudekodu juhatas ning tuhandeid naisi ja lapsi päästis.

Raamat on kirjutatud suure sisseelamisega ja näitab Bülli meelekindlust.

Kurjus on romaanis  sordiini all, seda ei näidata otse, aga see on õhus. Seda aimdub pisiasjadest, see hiilib vihjete ja ütlematajätmise taga. Kirjandusest rääkides öeldakse tihti „näita, ära räägi“.  Õuduskirjanduses on aga hoopis vastupidi – vihja, ära näita. Ja just see võte töötab siingi, sest kurjus on siin nagu vari, mis kogu aeg ähvardavalt pea kohal kõrgub. Selle piirjooni visandavad tilluke Maral, kes ei räägi, õde Elfride, kes alalõpmata kardab, kaugusestt kostvad püssipaugud ja jutud kadunutest.

Kõige otsekohesem sõna raamatus oli „veresaun“, aga seegi tuli esile omavahelises vestluses. Ehk siis vägivalda ei näidata pea kordagi otse, sellest pigem räägitakse. Kõige otsesem kokupuude on hetkel, kui Hedvig leiab eelmisel päeval tema juures käinud noore misjonäri Lotta järgmisel päeval tapetuna tänavalt. Aga ka siis näeb ta vankri all ainult tolle ruudulist kleiti ja tindiplekilist kätt, milel järgi ta Lotta ära tunneb. Kogu selle aina ängistavamaks muutuva õhustiku kiuste peab peategelane jääma kindlaks ja uskuma, et toetada teisi, et aidata kannatajaid.

Vaatamata raskele temaatikale lihtsalt loetav ja hea raamat. Mõtlema panev.