Lugemismängu vahekokkuvõte

Raamatuaasta lõpuni on jäänud napilt alla kolme ja poole kuu ning veel on aega oma bingo täis saada. Minu oma sai täidetud ja innustuseks kõigile, kes veel loevad, panen oma nimekirjad üles (kui mõni üksik erand välja arvata, peaks kõik need raamatud olema ka siinses blogis arvustatud-tutvustatud). Kuigi on raamatuid, mis täidaksid korraga mitut kategooriat, tegin siiski valiku ja üksi raamat ei ole mitmes kategoorias korraga.

Laur Lomper/ Tõnu Oja „Vahi kuue paiku vahi kuue paiku/Vaata umbes kell kuus valvuri pintsaku paranduslappe“

Ene Mihkelson „Torn“

Piret Põldver „Tõmme“

Tõnu Õnnepalu „Kevaded ja aastad“

Albert Kivikas „Nimed marmortahvlil“

Paul Kuusberg „Enn Kalmu kaks mina“

Tiit Aleksejev „Palveränd“

Tiit Aleksejev „Kindel linn“

Tiit Aleksejev „Müürideta aed“

Tiit Aleksejev „Taevaminejad“

Paavo Kangur „12 rüütlit“

Juhan Peegel „Ma langesin esimesel sõjasuvel“

Karl Ristikivi „Põlev lipp“

Karl Ristikivi „Viimne linn“

Karl Ristikivi „Surma ratsanikud“

Karl Ristikivi „Rõõmulaul“

Karl Ristikivi „Mõrsjalinik“

Karl Ristikivi „Viikingite jälgedes“

Mihkel Raud „Musta pori näkku“

Ene Rämmeld „C´est la vie. Elu on selline“

Ene Rämmeld „Bonjour de paris! Tervitus Pariisist!“

Ene Rämmeld „Ühel olematul suvel“

Indrek Hargla „Mõisa köis“

Gert Kiiler „Eranuhke ei armasta keegi“

Gert Kiiler „Saatus koosneb juhustest“

Ain Kütt „Risti soldati mõistatus“

Ain Kütt „Kuldse medaljoni mõistatus“

Ain Kütt „Musta paguni mõistatus“

Ain Kütt „Kolme kaardi mõistatus“

Ain Kütt „Kadunud sõrmuse mõistatus“

Katrin Pauts „Valge aiaga maja“

Paavo Matsin „Lenini valss“

Meelis Kraft „Tiuhkamäe“

Meelis Kraft „Tiuhkamäe. Teine raamat“

Robert Kurvitz „Püha ja õudne lõhn“ (2008 ergutusauhind)

Sven Mikser „Vareda“ (2023 võidutöö)

Margus Müür „Seitsmes kohtunik“ (2019 esile tõstmine)

Paul Raud „Kellata torn“ (2019 Eesti Keele Instituudi ja Emakeele Sihtasutuse auhind)

Fred Jüssi „Olemise mõnu“

Tõnu Õnnepalu „Eesti loodus“

Karl Ristikivi „Hingede öö“

Eno Raud „Etturid“

Ervin Õunapuu „Eesti gootika“

Hando Runnel „Mõru ning mööduja“

Arne Merilaid „Puuinimesed“

Piret Jaaks „Linnalegend“

Urmas Vadi „Kuu teine pool“

Nikolai Baturin „Lendav hollandlanna“

Nikolai Baturin „Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse“

Eesti raamatu lood

Rein Raud „Katkurong“

Mart Sander „Värvide sosinad“

Peeter Urm „Päike tules“

Liisi Õunapuu „Le Rhino 2“

Anti Saar „Mina, Milda ja meister Michel“

Ilmar Tomusk „Kõrvalised isikud“

Joel Jans „Rõngu roimad“

Joel Jans „Rõngu roimad 2: Põrgutõld“

Marina Laikjõe „Kõige ilusamad jalutuskäigud Pariisis“

Manfred Kalmsten ja Lüüli Suuk „Elekter meie vahel“

Meelis Kraft „Veealused“

Triinu Meres „Teistmoodi tavaline“

Timo Talvik „Sulid ja sulased“

Kristiina Ehin „Südametammide taga“

Piret Jaaks „Põdravalgus“

Kairi Look „Tantsi tolm põrandast“

Lilli Luuk „Ööema“

Mart Sander „Roosivõti“

Tõnu Õnnepalu „Õhtupäike väikestel majadel“

Gert Helbemäe “Ohvrilaev“

Ain Kalmus „Juudas“

Raul Siniallik „Ohvrilaste armee“

Triinu Laan „Poiss ja papa“

Imbi Paju „Kadrioru aednik“

***

Eks mul korjub siia veel, ma ju loen ja tutvustan ka ise edasi. Aga kõigile, kes nüüd uut hoogu said - reedel, kui ma tavaliselt loetud raamatuid olen tutvustanud, panen üles auhinnaraamatute info ja kirjutan natuke lähemalt, millal ja kuidas me neid mängus osalejate vahel välja hakkame loosima. 

Püsige liinil!

Lugemismängu soovitused: Urmas Vadi "Kuu teine pool"

Nonii, minu lugemisbingo sai viimase ruudu. Täismäng! 

Urmas Vadi „Kuu teine pool“. Kolm Tarka 2023.

Minu jaoks oli tegu raamatuga, mille autori perekonnanimi algab minu eesnime esitähega.

Esmaspäeval annan täpsema ülevaate oma lugemisbingo läbimisest koos loetud raamatute nimerkirjadega kategooriate kaupa. Ja kuna täna on päevakorras Vadi, siis järgmise kolmapäeva külalise intervjuu on ka Urmasega. Püsige lainel.

Aga nüüd siis romaanist (mis muide on koos autogrammiga ka üks lugemismängu auhinnaraamatutest).

Esmapilgul tundub, et Vadi kirjutab mittemillestki. Säärane vaikne kulgemine, väikeste inimeste igapäevane elu mis algab nõuka-aja lõpupoole ja kestab läbi vabariigi algusaastate segaste aegade üsna tänapäeva välja. Aga see tõmbab mingil märkamatul moel kaasa. Ja paratamatult ronib pähe võrdlus Õunapuu „Eesti gootikaga“, mida ma oma blogis olen samuti arvustanud. Ka Õunapuu kirjutab väikestest inimestest, aga tema inimesed on väikesed hingelt. Ja kui Õunapuu on groteskne ja isegi kuri, siis Vadi on kuidagi ... südamlik? Tal jagub oma tegelaste vastu sümpaatiat ja empaatiat, kuigi tekst on pikitud iroonilise ja infantiilse huumoriga. Ja tasapisi hakkad aduma, et pole see elu neil seal nii värvitu ja mõttetu ühti. Lugu võtab pisitasa tuure üles; see näib uskumatu, milline suhete rägastik sealt lõpuks välja koorub! Suure loo sees on palju pisikesi lugusid – vanaema ja tema meeste lugu, õe lugu, onu lugu, alt-vanamehe lugu...

Jäin mõtlema, milles seineb Vadi fenomen, miks ta on nii populaarne, et samale „Kuu teisele poolele“ on raamatukogudes järjekorrad? Küllap on see äratundmisrõõm, samastumise võimalus teatud generatsiooni jaoks. Pluss see, et Vadi teksti on lihtne lugeda, kuigi ta tegelased (eriti mehed) on sellised ... äpud, no ei oska nad elada ega olla. Peategelase isa on nagu rikkis seinakell, millest pole kasu, aga mis ka kellelegi ette ei jää, lihtsalt aeg-ajalt, kui kellegi pilk tal peatub, kerkib küsimus, miks ta seal on. „... mingi rahulolematus oli peal, ta tõusis kohe varsti jälle püsti, käis tubades edasi-tagasi, viimaks lõi lahti kõik korteri aknad, tuul tõmbas, kardinad lehvisid, potililled õõtsusid kergelt kaasa, isa avas suu ja hingas sisse-välja, ehk oli see üks metsikumaid asju, mida ta teinud oli, ...“

Kõik on argine ja samas üleelusuurune, vürtsiks muhe ja leebe huumor, mis pole aga sugugi nii pehme kui esmapilgul tundub, aga ka mitte nii terav kui Kivirähal, kes ju samuti meie enesekuvandile vinte peale keerab. Tabavad kirjeldused muudavad tegelased värvikaks, kummist soojenduskottide ostmise lugu on näiteks nii tragikoomiline, et ei teagi, kas peaks nutma või naerma. Sama tragikoomiline on alt-vanamehe surm.

See naer läbi nutu näibki olevat see, mis Vadi juures paelub. Inimesed ei oska elada, nad ei suuda kohaneda, kogu aeg nagu oodatakse midagi helget, mis on kusagil silmapiiri taga, aga silmapiir teatavasti ei tule kunagi lähemale, mine kaua tahad. Kõik see on kurb, aga kõike seda on kirjeldatud soojalt ja inimlikult, naljakaltki, nii et kannatused saavad õilistatud ja kuidagi kergem saab olla, loed ja muigad, kuigi tegelikult peaks tegelastele hoopis kaasa tundma. Ja siis sähvatab mõte: neetud, aga nii me ju elamegi! Sellised me ju olemegi!

Loetagu!

 

 

Virtuaalkülaline: Tõnis Vilu

Täna on meil külas luuletaja Tõnis Vilu.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?
Arvan, et võib uhke olla küll! Kirjanikuna olen osa eesti raamatuelu pidevusest, see on ühtaegu aukartustäratav, aga ka innustav. Tunnen, et mul on olemas toetav seljatagune. Johann Koell tõlkis katekismuse alutaguse murrakusse, see oli elav ja suuline keel. Mõte sellest on inspireeriv ja olen ise üritanud sageli kasutada loomulikku kõnekeelt, et kirjanduslik tekst n-ö ellu äratada.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Võimatu on seda üle hinnata, oleme suuremate keelte kõrval maailmakirjanduse rikkus, selle mitmekesisus, võimaluste nihutaja.

Tõnu Õnnepalu kandideeris kahel korral kirjanikupalgale, mõlemal korral sai ja mõlemal korral loobus, leides, et palgalise kirjaniku staatus pärsib tema loovust. Sina oled Tartu linnakirjanik, ehk siis ka nö palgaline. Intrigeerin nüüd pisut – kas palgalise kirjaniku staatus alandab või ülendab kirjanikku?

Endise kirjanikupalgalisena ei tundnud ma ennast ei alandatu ega ülendatuna. Ma ei kujuta ette, mis Õnnepalul meeles mõlkus. Mis teda häiris. Õige sõna oleks siin hoopis "võimaldama". Kolme aasta jooksul oli mul võimalus tegeleda oma kutsumusega. Siiamaani on kirjutamine ainus, mida ma tõeliselt teha tahan ja mis jõudu annab. Kui ma tutvustan inimestele end kui kirjanikku, siis sageli küsitakse, et aga mis päris tööd ma siis ikkagi teen. Palgalisena oli hea öelda – ma saan kirjutamise eest tasu nagu iga teise töö eest. Inimesed võtsid selle omaks – kui nii, siis nii! Kui töö, siis töö! Nii et kirjanikupalk tuleb kasuks ka neile kirjanikele, kes seda veel ei saa. Õnnepalule ütleks nii palju, et üks hetk saab see kolm aastat läbi ja siis ei mäleta enam keegi, kas said seda palka või mitte. Ma ei näe siin probleemi.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Soovitan Janika Läänemetsa luulet. Ma pole nii tunde- ja mõttepuhast teksti ammu lugenud. Helgib nagu kristall.

 

Raamatuaasta tähestikunäitus: S nagu sõnastik + kool ja raamat + uued raamatud Luua raamatukogus

Oleme jõudnud tähestikunäitusega S-täheni. Sõnastik. 

Sõnastik ei tähenda ainult erinevate keelete sõnaraamatuid. Teid võib üllatada, kui palju erinevaid sõnastikke meil on - õigekeelsussõnaraamat, võõrsõnade leksikon, etümoloogiasõnaraamat, sünonüümisõnastik, ametniku soovitussõnastik, eesti keele seletav sõnaraamat, assotsiatsioonisõnastik... Kõikvõimalikud eriala- ja oskussõnastikud sinna otsa. Eks visake pilk peale!

Meie näitusel on näiteks väljas ka aastast 1925 pärinev "Metsanduslised oskussõnad".

Sõnastikke on teinud ka kooliga seotud inimesed. Heino Untera (õpetas aastatel 1958-1993) on koostanud "Vene-eesti metsakasutuse sõnaraamatu" (Valgus 1986).

Ja Valdi Reinas (õpetas aastatel 1997-2004) "Metsa- ja puiduerialade inglise-eesti ja eesti-inglise sõnastiku" (Metsatark 2002).

***

Vahepeal on meie raamatukokku saabunud ka hulk uusi raamatuid. Sõnastikke nende hulgas küll polnud, aga eelmise tähe - reisiraamatu - esindajaid küll.

Nimekiri ka:

Evelin Alliksaar „Silm silma, hammas hamba vastu“

Eesti muinasjutud III. Novellmuinasjutud

Mudlum „Nööpidest ja muust häbiväärsest“

Piret Raud „Keedetud hirvede aeg“

Berit Sootak „Karulõks“

Rene Satsi „Minu Tai. Turistist sirgub inimene“

Ahto Raudoja „Eesti ja vene vahel - minu lood Petserimaalt“

Peep Veedla „Eesti metsalindude taskugiid“

Mart Juur „Eesti popmuusika täielik leksikon“

Juhan Maiste „Eesti mõisad ja lossid III. Aadlikultuuri seitse aastasada“

Jaak Juske „Eesti põnevad legendid ja pärimused“

Hanno Ojalo, Mati Õun „Eestlased, rüütlid ja ristisõdijad. Muistne vabadus võitlus“

Lõppeva aaasta parimad raamatud + Betti Alveri luulepreemia

Parim eesti autori ilukirjanduslik raamat 2025: Kairi Look „Tantsi tolm põrandast“ (Kirjastus Kultuurileht). 

Vaata ka minu soovitust.

 

Parim tõlgitud ilukirjanduslik raamat 2025: Valérie Perrin „Kolm“ (Kirjastus Tänapäev, tõlkija Pille Kruus).

Parim eesti autori teabekirjanduse raamat 2025: Margus Laidre „Ars moriendi – ars amatoria. Kunst surra ja kunst armastada kesk- ja varauusaegses Euroopas“ (Kirjastus Argo).

Parim tõlgitud teabekirjanduse raamat 2025: Stanley Tucci“Mida ma sõin ühe aasta jooksul (ja teisi mõtteid)“ (Kirjastus Helios, tõlkija Marianne Ots).

Parim eesti autori laste- või noorteraamat 2025: Triinu Laan „Poiss ja papa“ (Kirjastus Päike ja Pilv, illustraator Anne Pikkov). 

Parim tõlgitud laste- või noorteraamat 2025: Katie Kirby „Lottie Brooksi eriti piinlikud bestikadraamad“ (Kirjastus Eesti Raamat, tõlkija Hels Kure).

Rahva Lemmik 2025: Merilin Mandel „Mis värk nende kehadega on?“ (Kirjastus Puänt, illustraator Krõõt Kukkur).

Parimate välja selgitamiseks oli kokku pandud laiapõhjaline žürii, kuhu kuulus ligi 100 kirjandus- ja meediategelast üle Eesti. Lisaks žürii valikutele selgus ka Eesti raamatulugejate lemmik – Rahva Lemmik! Rahva Lemmiku valimisest võttis osa rekordilised 2300 lugejat. Kokku said lugejad sel aastal valida võitjad üle 380 viimase 12 kuu jooksul ilmunud raamatu seast.

Lisaks anti 23. novembril Tartu kirjanduse majas 30. korda välja Betti Alveri kirjanduspreemia. Tänavune laureaat on Johanna Roos teosega "Tsükkel" (Kastani Tänava Kirjastus).

Palju õnne! 

Lugemismängu soovitus: Mihkel Raud "Musta pori näkku"

Mihkel Raud „Musta pori näkku“. Tammerraamat 2008

Sobib lugemismängu rubriiki „Eesti elulooraamat“, kuigi ma pole päris kindel, kas see räägib rohkem Mihkel Raua värvikast nooruspõlvest või dokumenteerib ajastut ja Eesti muusikamaailma. Aga filmi, mida Jaak Kilmi selle põhjal praegu teeb, tahaks küll näha.

Mihkel Raud oskab kirjutada. Selles ei peaks küll enam keegi kahtlema, kes vähegi tema erinevate telesaadete kohtunikusõnavõtte on kuulanud. Mida on võimalik suuliselt teha, saab ka kirjalikus vormis veelgi paremal tasemel reprodutseerida. Ja seda ta teeb.

Mihkel Raud on irooniliselt sapine, kohati liigagi avameelne, enamasti ropu otseütlemisega, surub nii mõnegi tuntud molli mõnuga sita sisse, aga... aga... Mingites detailides suudab Mihkel Raud olla ka äärmiselt delikaatne ja tundlik. Need kohad tuleb lihtsalt üles leida ja ära tunda.

Ja teisal jätab üht-teist ütlemata, sest kes teab, see teab.

„Musta pori näkku“ on häbitult ja teadlikult üleelusuurune. Selles on pisut liiga palju epiteete. Ja nendes epiteetides on pisut liiga palju tunda hoiakut. Mida ta selle rõhutatult robustse ja ropu hoiakuga ikkagi varjab? Egas ometi haavatavust ja ebakindlust? Me ju teame, milline peab olema rokkarite kuvand. Või punkarite. Eriti punkarite. Niisiis... see raamat vastab igati nendele kuvanditele. Või siis loob neid juurdegi. Mitte et ma Mihkel Rauda liigses fantaasialennus kahtlustaks. Eks see elu oligi selline. Eriti muusikutel. Eriti punkaritel. Eriti Mihkel Raual, kes elas tollal mitmeaastases mäluaugus. Aga värve tõmbab ta sellele vaatamata laia pintsliga. Mõnuga. Ja mõnuga tuleb seda ka lugeda. Eriti neil, kes toda aega ei mäleta. Sellest raamatust saab aimu, kui lohutu ja ajuvaba, aga samas ka pöörane üks ajastu oli.

Ja eriti veel neil, kes toda aega mäletavad (st kes ise mäluaugus ei olnud). Puhas nooruse nostalgia. Põrgut, ma ju käisin neil Tartu levimuusikapäevadel! Ma ju olin sellel esimesel (ja kõigil järgmistel) Rock Summeritel! Ma käisin kõigil tollal Tartus toimunud Singer Vingeri kontsertidel!  Aga kuigi sellise elu raamatust lugemine võib tunduda lõbus, ei olnud sellise elu elamine seda ilmselt mitte. Me kõik ju teame, kui paljud suured staarid on end niimoodi surnuks joonud. Aga Mihkel Raud on õnneks elus, sest tegi oma geneetilisest pärandist  valiku kirjutamise kasuks. Muusikalegend on ta niikuinii. Ka padukainena.

Ja roppus... noh, pidage seda lihtsalt kirjaniku stilistiliseks võtteks.

Virtuaalkülalised: Ilona Martson ja Andrus Kivirähk

Et esmaspäevases postitusest jooksis läbi uudis lastekirjanduse tõlkeauhinnast Paabeli Torn, siis on vast paslik küsitleda täna kaasasid, kes tegelevad lastekirjandusega. Esmalt tõlkija ja lasteajakirja "Täheke" peatoimetaja Ilona Martson, kes on ka ise saanud selle Paabeli Torni auhinna aastal 2011.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab?

Minus tekitab see pigem kahjutunnet – kahju, et eestikeelne raamat ka vanem ei ole! Nii väga tahaksin, et omakeelseid kirjalikke allikaid Eesti elust oleks olnud ka varasemal perioodil. Ma imetlen ja jäängi imetlema Islandi saagasid. Kahju, et meie esivanematel ei olnud soovi või oskusi enda elust ülestähendusi teha. Elatud on ju Eestimaa pinnal aastatuhandeid.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Ma arvan, et sama oluline kui eesti keele olemasolu kirjakeelena. Digitaalse meedia eripäraks on ajalikkus, kuid raamat oma vanamoodsuses aitab säilitada kirjasõna aastateks, sajanditekski. Ja erinevalt arvutitekstist raamat mäletab, jääb mäletama nii autorit kui lugejat. Tihtipeale, lugedes üle mõnda nooruses vaimustanud raamatut, on mul tunne, nagu kohtuksin vana sõbraga, keda ammu ei ole kohanud, aga kes ikka kusagil ON. Tõlkijana tean, seda tunnet ei ole võimalik taasluua, kui tegu ei ole emakeelega.

Ja muidugi ei suuda digimeedia iial tekitada äsja trükitud raamatu lõhna ega rõõmsat ootusärevust selle avamisel. 

Milline on laste lugemishuvi tänapäeval? Kas eestikeelne kirjandus jääb kestma?

Kui me räägime ilukirjandusest, siis enamasti kesine ja pealiskaudne. See kajastub ka emakeele oskuses laiemalt – kui raamatuid ei loeta, siis on ka kirjutamise, lugemise ja loetust arusaamise oskus kehv. Minu meelest ei ole ühelgi eesti lapsevanemal põhjust tunda uhkust lapse üle, kes räägib soravalt inglise keelt, sest seda räägivad tänapäeval kõik. Küll aga on põhjust tunda uhkust rikka emakeelse sõnavaraga aruka lapse üle, kes on võimeline suhtlema nii, et iga teine sõna või väljend inglisekeelne ei ole.

Eks eestikeelne kirjandus kestab senikaua, kuni kestab eesti keel. Praegu näib küll, et eesti inimesed soovivad pigem raamatuid kirjutada kui lugeda. Igaüks tahab olla see ainulaadne ja isikupärane Autor, selle asemel, et ühineda lugejate nähtamatu massiga. Tulemuseks on paraku enamasti igav keskpärasus.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Kui ainult ühte ja kui eesti autorit, siis soovitan Aino Perviku raamatut "Arabella, mereröövli tütar". See teos on ajaproovile edukalt vastu pannud. Ja see on juba midagi, mida tasub hinnata. 

 ***

Ja vaatame, mida arvab Andrus Kivirähk.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab?

Ega eriti ei tekitagi, see on lihtsalt ajalooline fakt, mida mälumängudes küsida. Tundeid tekitavad ikka konkreetsed raamatud.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Laial maailmal pole sellest vist küll sooja ega külma, aga minu jaoks on see erakordselt oluline. Olen ju eestlane ja eestlane peab saama lugeda eesti keeles. Kui poleks eestikeelseid raamatuid, eestikeelset kirjandust, siis poleks ka eestlasi ja poleks Eesti riiki.

Oled öelnud, et oleks mõttetu, kui eesti kirjanik hakkaks kirjutama raamatut, mille tegevus toimub Hispaanias või "Kolmest musketärist" või midagi säärast. Ometi on näiteks Leo Metsar kirjutanud keiser Julianusest, Aleksejev ristisõdadest, Ristikivi Euroopa ajaloost jne. Ons see kõik siis mõttetu?

Ei, see pole mõttetu, sest igal inimesel on õigus tegeleda just sellega, mis tema südamele armas ja kirjutada nendel teemadel, mis tema peas keerlevad ja tema südant vaevavad. Lihtsalt selge on see, et ristisõdadest või Rooma impeeriumist on erinevates keeltes kirjutatud tuhandeid raamatuid ning küllap kirjutakse veel, aga eesti ajaloost, eesti elust on võimelised kirjutama ainult eesti autorid. Seda ei saa kellegi teise hooleks jätta. See on meie privileeg.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Võiks ju soovitada kümneid, aga olgu, hetkel tuleb pähe Viivi Luige "Seitsmes rahukevad".