Blogi suvine graafik

Puhkuste aeg on kätte jõudnud. Uus kooliaasta algab alles sügisel, aga sest pole midagi. Blogi suvepuhkusele ei lähe. Küll aga tõmbame pisut tempot maha. Mida kindlasti lubada saan, on see, et virtuaalkülalise intervjuud ilmuvad igal kolmapäeval edasi. Raamatuaasta tähestikunäitus jääb suvel K-tähele pidama, nagu juba varasemaltki teada antud. Järgmise täheni jõuame arvatavasti augusti teises pooles.

Loetud raamatuid katsun jõudumööda edasi tutvustada. Järgnev pilt annab veidi aimu, mis mind suvel ees ootab:

Püsige liinil!

Uued raamatud Luua Metsanduskooli raamatukogus: juuni

Enne suvepuhkuseid veel viimane sats uusi raamatuid meie raamatukokku. Nagu ikka - veidi erialast, veidi ilukirjandust:

Anneli Banner „Eesti aia ajalugu“. Oluliselt täiendatud trükk

Marika Vartla „Floksid minu aias“

Jennifer Ackerman „Öökulli tarkus“  

Eesti Novell 2024

Eesti novell 2025

Mart Sander „Nimetu kannike“

Eva Koff „Sinine mägi“

K. L. Slater „Kustutatud sõnum“

Jo Nesbø „Nahkhiirmees“

Jo Nesbø „Päästja“

Virtuaalkülaline: Kaur Riismaa

Täna vastab küsimustele äsjane Kirjanike Liidu romaanivõistluse võitja Kaur Riismaa, kes sai palju tähelepanu, kui võitis Nora Maria Londoni varjunime all esikoha esseevõistlusel „Eesti kultuuri järgmised 100 aastat“.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab?

500 aastat tagasi põletati Lübeckis n.ö ideoloogiliselt vale raamat, et see ei risustaks siinsete põliselanike hingi ja südameid. Kui ma nüüd ei eksi, siis me teamegi sellest eesti- ja alamsaksakeelsest missaraamatust ainuüksi Lübecki toomhärra Brandese päevikusissekande tõttu. Ühest küljest, jah, piduaasta on pidupäev, teisest küljest peaks praegu kiiresti ja ohtlikult muutuvas ilmas meeles hoidma selle pidupäeva hoiatavat varjupoolt.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Sõltub, mis suunas see maailm muutub. Praegu tundub, et maailm muutub kitsamaks, sajandi esimese veerandiga võrreldes mustvalgemaks. Õnneks on eesti kirjandus võrreldes Venemaa või USAga, Hiinast rääkimatagi, suhteliselt vanajumala selja taga, keegi ei hakka siin midagi ära keelama. Eestikeelne raamat on pelgupaik.

Sa pole vist nii palju tähelepanu oma nime all saanudki kui Nora Maria Londonina esseekonkurssi võites. Olid ajad, kus naiskirjanikud kirjutasid mehe pseudonüümi all, et neid tõsiselt võetaks. Kas nüüd oleme jõudnud maailma, kus keskealine mees peab kirjutama noore naise pseudonüümi all, et tähelepanu saada?

Ei ole. Küll aga oleme jõudnud maailma, milles järjest vähem määrab inimese kehalisus. Nora Maria kui tegelase autor tuli välja ning näitas, milline keha tal on, aga ühel päeval on meil ka autorid, kellel pole keha. Kelle tekstid võivad olla originaalsed ja viia kirjandust edasi, kuid need ei pärine ühest tsentraalsest hallollusest. „Kuidas me tapsime püha“ on Nora Maria monoloog ning lavastus tervikuna juhib tähelepanu eesti kultuuri võimalustele ning ohtudele järgmiste aastakümnete jooksul. Kui me aina tegeleme sellega, mis autoril püksis on, siis me laseme tehisarukirjanduse lahtisest uksest sisse.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Kasutan juhust ja soovitan hoopis Juhan Jaigi ja Bernard Kangro kirju, need on kokku kogunud ja kommenteerinud juba ilmammusel ajal Kristi Metste:

„Kevad on siin jahe ja maituled olid haledavõitu, ei oska need pärismaalased ka laulda ega midagi.“

 

 

 

Lugemismängu soovitused: Margus Müür "Seitsmes kohtunik"

Margus Müür „Seitsmes kohtunik“ (Majaan OÜ 2019)

2019. aasta romaanivõistlusel esile tõstetud käsikiri

 

Lugemismängus sobib nii romaanivõistlusel esile tõstetud raamatu kategooriasse, paljude jaoks ilmselt ka kategooriasse: autor, kellest ma midagi kuulnud ei ole. Ja olenevalt personaalsest sinise-rohelise nüansside tajumisest võib see mõnedele inimestele sobida ka rohelise kaanega raamatuks :)

Algus polnud eriti veenev, nii et kohati tekkis tunne, et miks esile tõstmine? Noortekas, mis esiotsa eriti ei kõnetanud, liigagi suvalist superkangelaste filmi meenutav (halvas mõttes). Maneerlik, pisut ehk punnitatudki. Aga edasi lugedes hakkas kuidagi tööle. Autor suutis süžeepöörded teha õigetel hetkedel, kogu see mitmekihiline mäng näis olevat täitsa kenasti läbi mõeldud, ainus, mis lõpuni häirima jäi, oli teatud asjadest üle libisemine, autor ei jaganud  lugejaga kogu sisemist loogikat ja mingid asjad lihtsalt tulid kusagilt. Jah, teades, mida kõike romaanivõistlusele kokku saadetakse, on esile tõstmine ilmselt õigustatud, teisalt on ka selge, miks see käsikiri enamat ei pälvinud. Kui algusest üle saab, siis on põnevust, intriigi ja seiklust küllaga, mäng käib ikka väga mitmel tasandil, aga kõigile ei pruugi sobida, sest pole mitte lihtsalt noortekas, vaid ulme (tegevus jõuab kosmosessegi).

Surematu šedööver ei ole, aga tarbida kannatab.

Kirjanike Liidu romaanivõistlus

Kirjanike Liidu romaanivõistluse võitis Kaur Riismaa romaaniga "Väsinud valguse teooria".

Teise preemia võitis Mario Pulveri "Theseuse laev" ning kolmandat kohta jagasid Anu Allas romaaniga "Allaandmine algajatele" ja Jaagup Mahkra romaaniga "Mõrv Karlovas".

Lisaks anti välja mitu eriauhinda.

Tallinna linna auhind – Martin Varvas, "Sitt päev".

Jaan Tõnissoni Postimehe fondi preemia – Kristi Küppar, "Nadinunnadi-nadinaa".

Margus Karu Sihtasutuse eripreemia – Laura Evisalu, "Andersi hoidja".

Ära märgiti Miina Piiri "Noviits" ja Liia Kikase "Väikelinna biit".

Romaanivõistlusele laekus 80 märgusõnaga varustatud käsikirja, neid hindas žürii koosseisus Rein Raud (esimees), Heidi Aadma, Tiit Aleksejev, Reeli Reinaus ja Karl-Martin Sinijärv.

Palju õnne!

Virtuaalkülaline: Rein Raud

Täna jagab meiega oma raamatuaasta mõtteid kirjanik, kirjastaja ja kultuuriteoreetik Rein Raud.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?

Tunne on uhke. Mulle tundub, et kirjandus on olnud kogu meie täisverelise kultuurilise eksistentsi selgroog ning ka teater, mis praegu esikohale kipub, on meil üsna sageli olnud (mõnede naabritega võrreldes) suhteliselt tekstipõhine. Pikk trükikultuur näitab ka vähemalt mõningast kirjaoskust, sest raamatuid poleks ju trükitud, kui neil puuduksid lugejad. Ja kirjaoskusega avaneb hoopis teistsugune ajalooline mälu, võimalikuks saab nii olnu kui ka olematu edasiandmine fikseeritud kujul, millest omakorda tekib võimalus näha oma muutumist jätkuvuses. Eestlastel võitts see kõik praktikas päris kõvasti aega, aga seda toredam on praegu tagasi vaadata.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Kuni on eestikeelseid raamatuid, seni on meie riigi põhiseadusel mingi mõte. Äri ja teaduste jaoks pole keele ja kultuuri kestmisel erilist funktsiooni, poliitilised struktuuridki saaksid hakkama kuidagi teisiti – maailmas on mitmeid riike, mis jagavad sama keelt ja suuresti ka kultuuriruumi – aga konkreetselt see Eesti riik, milles meie elame, on elujõuline mu meelest ainult läbi oma kirjakultuuri. Mis ei tähenda, et me peaksime kuidagi sellesse krampuma või kapselduma, vastupidi, oluline oleks luua kogu aeg juurde sellist kirjandust, millest ka teised tahaksid osa saada. Ent kui eestlased hakkaksid ainult ingliskeelset kirjandust lugema, siis küsiksid mujalt maailmast siia sattunud inimesed juba õigusega, miks neil on vaja näha vaeva selle meie keerulisevõitu keele äraõppimisega, kui me sellest ise ei hooli.

Algatasid rektorina Tallinna Ülikooli kirjandusauhinna väljaandmise. Miks on auhinnad olulised (ka sellised väiksemad, lokaalsemad)?

Tallinna Ülikooli kirjandusauhinna eripära on see, et sellele võib nomineerida nii tuntud kirjanikke ja tõlkijaid – vilistlasi ja õppejõude, kelle seas leidub neid üksjagu – kui ka üliõpilasi, alles oma kirjanduslikku teekonda alustavaid autoreid. Ja mõnikord saavad neist laureaadid ja hiljem kujunevad neist vahel ka hääled, kelleta meie kirjandust enam hästi ette ei kujutagi. Näiteks Sveta Grigorjeva jaoks oli Tallinna Ülikooli kirjandusauhind mu teada esimene avalik tunnustus. See peegeldab ülikooli olemust hästi, kõik me seal võime olla oma küpsemises vähem või rohkem edasi jõudnud, aga põhimõtteliselt ajame samu asju. Kirjandus on kahtlemata ülks neist.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Üks minu viimaste aegade võimsamaid lugemiselamusi oli vaieldamatult Lilli Luugi “Ööema”. Kui selle ühel talveõhtul läbi olin saanud, istusin veel oma kakskümmend minutit vaikselt oma poolpimedas toas ja lihtsalt vaatasin köögilaua kohal põlevat lampi. Oli vaja seda vaikust, et just loetuga toime tulla. See ei ole lihtne lugemine, aga ma loodan, et jõuab võimalikult paljudeni.

Tallinna Ülikooli kirjandusauhind

Tallinna Ülikooli 2025. aasta kirjandusauhinna pälvisid kolm teost, vastavalt algupärane ilukirjandusteos, ilukirjanduslik lühipublikatsioon ja tõlge.

Algupärase ilukirjandusteose kategooria: Mart Kangur tunde- ja mõttetiheda keelt pingestava luulekogu "Pöörduks" eest;

Ilukirjandusliku lühipublikatsiooni kategooria: Triin Soomets meisterliku, väheste vahenditega saavutatud kõrgepinge eest lühijutus "Jäälind";

Tõlke kategoorias: Maria Esko kongeniaalse, elava ja mahlaka eestinduse eest (Alice Zeniter "Kes neid jõuaks lahuta").

Lisaks pälvis žürii erimainimise Laura Evisalu päevakajalise ja olulise teemakäsitluse eest teoses "Õiged mehed", millest noored eeskuju saavad võtta.

Palju õnne!

Uued raamatud Luua Metsanduskooli raamatukogus + mõned auhinnauudised

Raamatukokku saabus ports uusi raamatuid. Seekordsed uuekesed:

Aino Mölder „Multšide ja kivide kirju maailm“

Ave Visnapuu „Aiakõrrelised“

Liina Arus, Harri Poom, Asta-Virve Libek „Koduaia lemmikud. Viljapuud ja marjapõõsad“

Eino Laas „Okaspuud“ (kordustrükk)

TJ Maher „Grounded in the Garden“

Lea Altnurme „Mitut usku Eesti VII. Loodus“

Siim Tõnisson „Õpime liikudes“

Liz Moore „Metsajumal“

Mart Sander „Roosivõti“ Dialoogid von Roseni naistega

Uuenes ka meie raamatuaasta tähestikunäituse riiul (seekord siis riuiul ise, mitte sisu):

Ja kuna vahepeal on tulnud ka raamatute ja lugemisega seonduvaid sündmusi, siis väike ülevaade ka neist.

31. mail kuulutati Haapsalu Graafilise Disaini festivalil välja Baltimaade 2024. aasta kaunimad raamatud. Väljapanek Balti riikide kauneimatest raamatutest jääb Haapsallu Lääne maakonna keskraamatukokku juunikuu lõpuni.

Konkursile esitati kolme riigi eelmise aasta kaunimad raamatud, kokku 75 raamatut. Eesti raamatutest tunnistati klauneimaks Kairi Look "Natuke suur"; illustrator: Anne Pikkov, kujundaja Endla Toots, kirjastus: Koolibri, trükikoda: Greif.

7. juunil kuulutati Eesti Lastekirjanduse Keskuses välja 33. Sten Roosi nimelise muinasjutuvõistluse võitjad. Kokku saadeti võistlusele 368 muinasjuttu vabalt valitud teemal ning osalejaid oli 82 koolist.

Esimese koha sai Jako Joonatan Tereping Palivere Põhikooli 9. klassist muinasjutu «Kahe kange mehe vaidlus» eest. Teise koha vääriliseks hindas žürii Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi 5. klassi õpilase Kren-Marten Krapi muinasjutu «Õnnelikkus ja rikkus». Kolmandale kohale tuli Elise Pius Tallinna Mustamäe Gümnaasiumi 8. klassist oma muinasjutuga «7 hundipoega ja seapraad».

Palju õnne!

Nelja kuu jooksul lugesid Tallinna koolide 1.–9. klasside õpilased ja õpetajad eesti raamatute autoreid, kokku üle 220 000 lehekülje. President Alar Karis kohtus lugemisprogrammi kahe vanusegrupi tublimate lugejatega 9. juunil Tallinna Südalinna raamatukogus. Tallinna 21. keskkooli 3c klass luges kokku 36 278 lehekülge ja Tallinna Reaalkooli 7b klass luges kokku 25 994 lehekülge.

 

Ja 10. juunil esitleti Tartus ERMis ajakirja "Akadeemia" erinumbrit, mis pühendet raamatuaastale. Kasutage juhust - "Akadeemiat" saab praegu tellida soodushinnaga: 30.- eurot terve aasta (48.- euro asemel).

Virtuaalkülaline: Vladislav Koržets

Täna jagab meiega oma raamatuaasta-mõtteid kirja- ja kalamees Vladislav Koržets.

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis tundeid või mõtteid see tekitab?

500 on hea ümmargune number meelespidamiseks, märk, mis positsioneerib meie kultuuri ajaliselt – just sellest hetkest võib hakata eesti keelt tinglikult pidama kuuluvaks kultuurkeelte hulka. Saab nagu uhkust tunda, et näe, juba pooltuhat aastat, teiselt poolt aga tõdeda seda, kui noor on siiski meie kirjakeel võrdluses näiteks sanskriti, akami või vana-kreeka keelega. Igatahes on see 500 aastat üks suurepärane ettekääne raamatuaasta väljakuulutamiseks.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Eesti rahva olemasolu jaoks on see ülimalt oluline – kui kaob eestikeelne kirjasõna, siis hääbub ka eestikeelne mõtlemine ja eesti keel, seejärel ka eesti rahvas. Omakeelne raamat on otsekui ankur, mis hoiab eesti keelt meie seest ära kadumast. Seni oleme üle elanud saksastumise ja venestumise ohud, nüüd seisame silmitsi inglise keele ülisuure mõjuga. Olen kuulnud, kuidas noored inimesed ei leia vahel enam oma mõtete väljendamiseks eestikeelseid sõnu ja väljendeid. Ja nad ei häbene seda, vaid mõnikord suisa eputavad. Asi pole reeglina eesti keele puudulikkuses, vaid selle puudulikus tundmises. Raamatuid lugemata jääbki inimese keeleoskus nadiks.

Huumor on ellujäämise vahend ja looming võitlus igavikuga. Sinu sõnad. Ellujäämine on loomulik instinkt, aga kas igavikuga on vaja võidelda?

Inimese elu oleks üsna talumatu kui ta võtaks nii ennast kui ka maailma surmtõsiselt. Huumor annab võimaluse nii ennast kui ka kõike ümbritsevat näha teise nurga alt, justkui eemalt, oma himude ja hirmude üle muiata. Nobeli preemia laureaat luuletaja Josif Brodski on ütelnud, et elu on traagiline, kuna lõpeb surmaga. Ilma huumorimeeeleta ajakski see traagilisus meid suisa hulluks. Surmahirm on meisse paraku sisse kodeeritud, see käib käsikäes elutungiga. Tänapäeval, kui valitsevaks on ratsionalistlik maailmapilt ja surmajärgsetesse olemisviisidesse ei usuta, tõrgub inimese hing oma lõplikkust, surelikkust ikkagi omaks võtmast. Kõiksuguse loomingu üheks tõukejõuks ongi himu jätta enesest maha midagi, mis oleks püsivam, kestvam kui inimene ise. Et niimoodi elab justkui edasi, üle oma aja, üle lõplikkuse, üle ettemääratuse. 

Soovita ühte eesti autori raamatut

Kui ainult ühte, siis on selleks Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsed jutud“. Üldse on muinasjutud kogu kirjanduse aluspõhjaks ja vähemasti mina naudin muinasjutte tänaseni.

 

Luua Metsanduskooli kodu- ja ajaloolised raamatud vol 2.

Jätkame siis eelmisel esmaspäeval alguse saanud Luua Metsanduskooliga seotud kodulooliste ja mälestusraamatute tutvustamist.

Metsanduskooli kodu on Luual. Luual on ka mõis. Ja ärme unusta ka Tihemetsat, sest meie lood on läbi põimunud.

Esimene kooliga seotud omalooline raamat oli Helmut Taimre (Luua Metsanduskooli üks alusepanijatest, töötas aastatel 1948-1982) „Metsameeste koolitamisest Luual. Kroonika ja meenutused 1948-1995“.

 

Mõtteline järg sellele oli 2008. aastal ilmunud „Aastaringid. Mälestusi Luualt“, mille koostas kauaaegne õpetaja (õpetaja 1957-2003, kooli ajaloo uurija 2003-2009) Linda Põder ja mille kool ka ise välja andis.

2007-2014 aastatel ilmus igal aastal kooli välja antud „Luua Metsanduskooli aastaraamat“, mida koostasid Anu Vaagen (2006-, Saima Ukrainski (1982-, Kaia Pilden (2005-, Tõnu Eller (alates 1992), Riina Tralla (alates ).

Kool on välja andnud ka raamatu "Tihemetsa metskond läbi sajandi" (koostaja Toivo Meikar, 2020).

Luua küla ajalugu on uurinud Linda Põder ja andnud Palamuse O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseumi abiga 2015 aastal välja raamatu "Luua kodukandilood".

Kodulooga seotud raamatute väljapanek on väljas kogu kogu suve, kui majas liiguvad veel õpilaskandidaadid ja käivad külastusmängu külalised. Kool on juba aastaid osalenud mõisakoolide külastusmängus, mis pole ju ka midagi muud kui oma koduloo tutvustamine. Sel aastal on Luua mõis nii-öelda külastusmängu kaanepoisiks (pilt toimib lingina külastusmängu lehele).

Olgu siis eelinfona kirjas, millal meid külastada saab: külastuspäevad on 12. ja 13. juuli; 26. ja 27. juuli; 9. august. Mõis on avatud 10.00 – 18.40. Külastustasud:  pered: 14.-; täiskasvanud 6.- ja õpilased, pensionärid 3.- eurot.

Tulge meile külla!

Lugemismängu soovitused: romaanivõistlusel tunnustatud raamat. Eva Koff "Sinine mägi"; Vahur Afanasjev "Serafima ja Bogdan"

Kuna sellest nädalast alates on päevakorras kodulugu (ehk raamatuaasta tähestiku K täht), siis otsustasin, et raamatusoovitused haagivad end samasse valdkonda. Kõigepealt Eva Koff "Sinine mägi" (Varrak 2018). Sobib täitma lugemismängu kategooriat "Kirjanike Liidu romaanivõistlusel auhinnatud raamat", kuna jagas II kohta 2017. aasta romaanivõistlusel. Et olin tookord žüriis, siis kasutan soovitamiseks toonaseid märkmeid.

Miks see ilukirjandusteos kodulooga seondub? Luua ja Palamuse kandi rahval soovitan kindlasti lugeda, sest osa tegevusest toimub Ehavere veskis, mis küll raamatus teist nime kannab. Ja Palamuse on ka mängus. Raamatu tugevus on stiilitaju, sõnavara ja kõnepruugi kasutus. Ajastutäpne keel. Kuna tegevus toimub läbi kolme ajastu, siis on seda eriti keeruline välja mängida. Aga kordagi ei tekkinud tunnet, et ei usu. Väga ajastutruu, väga loomulik. See on üldse kuidagi... väga keeleline raamat. Aaviku keeleuuendus on mängus ja romaani enda laused - no jälgige lugedes.

Peaks vist Koffi viimase romaani "Õhuskõndija" ka lugemislauale võtma.

Teine soovitus pole nii otseselt Luua kandiga seotud, aga kaugel see Peipsigi siis. Ehk siis vanausuliste elust pajatav Vahur Afanasjevi "Serafima ja Bogdan", mis 2017. aastal romaanivõistluse ära võitis. Kes tahab, siis saab hoopis Tartu linnakirjaniku raamatu lahtri ära täita, sest varalahkunud Vahur oli linnakirjanikuks 2019. aastal.

Aeglaselt kulgev lugemine, poeb sulle märkamatult naha alla ja lahti enam ei lase. Natuke häirib, et kuigi pealkiri on „Serafima ja Bogdan“ ei räägita esimeses kolmandikus nimitegelastest endist kuigi palju (Bogdanist pea üldse mitte). Küll aga saab päris korraliku ülevaate Peipsi vanausuliste hoiakute teisenemisest läbi nõukogude perioodi, ehk siis romaani peamine sisu ja väärtus ongi Peipsi vanausuliste autentse kultuuri hääbumise kirjeldamine. Allakäigu kroonika – võiks seda määratleda.

Kõige suurem pluss – olude ja ajastu tundmine. Vanausuliste elu, kalapüük Peipsil, väikesed elu-oluga seotud detailid … Autor oskab näha ja edasi anda, kuid siin on ka oht – kohati kipub autor tegema tarbetuid kõrvalepõikeid, mis ta eruditsioonil särada lasevad, aga loole midagi juurde ei anna, pigem vastupidi. Ning kohati kipub seda pisut moraalitsevat heietamist palju olema. 

Ütlemiselt on autor tabav ja terane: maslenitsa lõpus, kui vanausulised andestavad, on näiteks lause: „Aga väheste Peipsiveere eestlaste majades poleks nagu andestusest kuuldudki. Tusaselt neelavad eestlased hapukapsasuppi ning peeretavad pikalt, kurvalt ja etteheitvalt.“

Üldse läheb raamat lõpupoole paremaks. Traagiline seguneb tragikoomilisega, allakäiva elu tühisus ja mõttetus tuuakse terava ja halastamatult iroonilise stiiliga esiplaanile. See ei ole tüütu otsesõnu halamine, vaid osavalt doseeritud maailm, mis tekib vihjete ja tegevustiku abil. 

Autor toimetab oma tegelastega nagu vanausuliste jumal – jagab neile kõrgelt omatahtsi nii hirmu kui armu. Laseb ühel iludusel manduda liiderlikuks joodikuks, teisel hulluks minna. Külajoodiku pojast aga laseb sirguda maailmakuulsa pianisti.

Ühesõnaga - antiiktragöödiat meenutav Suur Lugu, mille sees on palju igapäevaseid väikesi lugusid.

Virtuaalkülaline: Mart Sander

Täna vastab küsimustele multitalent Mart Sander, kirjanik, kunstnik, muusik, filmitegija, saatejuht jne, jne. 

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?

Suurt uhkust ja tunnet, et oleme otsapidi Euroopa kultuurilooga seotud. Ja samas paneb ka tundma, kui üürike aeg on see pooltuhat aastat.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Kahtlemata oluline. Aga medalil on ka teine külg. Võib-olla on raamat muutunud natuke liigagi tavaliseks. Me oleme maailmas juhtiv riik omakeelsete raamatute arvu kohta per capita. Näiteks Soomet edestame seitse korda. Kas me oleme rahvana kuidagi eriti andekad kirjanikud? Pigem pelgan, et toimub kerge raamatute – või raamatulaadsete toodete – ületootmine. Kõikvõimalikud isehakanud gurude eneseabi-, edukuse- ja nõiamaagia õpikud, paljastused, elulood – sisuliselt on need blogid, mis on vormistatud raamatutena. Selle suure uputuse all võivad tegelikud pärlid ära kaduda. Kui mu raamatuid anti välja soome keeles, nägin, kui põhjalikult pühendatakse iga uue teose ettevalmistamisele ja esitlemisele. Meil ei jaksa uue teose ilmumist sageli isegi märgata.

Oled kirjutanud ka inglise keeles. Miks sa seda tegid ja miks on oluline kirjutada just eesti keeles?

Kõigepealt, lootus murda läbi rahvusvahelisel areenil sureb alles koos kirjanikuga. Teiseks, mulle meeldib väga inglise keeles kirjutada. Ja kolmandaks – ega tegelikult ei olegi ju niiväga tähtis, millises keeles keegi kirjutab. Tähtis on ikkagi see, millest ja kuidas kirjutatakse. Halb raamat on halb igas keeles.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Kuna ma ei taha eelistada mitte ühtegi tegutsevat kolleegi teisele, siis valin vast ühe juba ajalooks läinud raamatu, täpsemini sarja. Mulle on alati meeldinud Karl Ristikivi looming ja eelkõige tema ”kroonikate triloogia”, kuhu kuuluvad ”Põlev lipp”, ”Viimne linn” ja ”Surma ratsanikud”. Ilmselt ma alateadlikult üritan kirjutades nende teoste emotsionaalsele lainepikkusele häälestuda.

Raamatuaasta tähestik: K nagu kodulugu ja Luua Metsanduskooliga seotud kodu- ja ajaloolised raamatud

Raamatuaasta tähestik on jõudnud K täheni. Kodulugu. Täna sai välja ka kodulugu käsitlev näitusestend.

 

Vanasti öeldi ikka, et õpetaja on maa sool. Nii pole ka imestada, et õpetajad on talletanud ajalugu ja uurinud kohalikku elu. Mitmeid raamatuid on välja andnud kool ise, aga neist juba nädala pärast.

Mälestusi Luua koolist sisaldab Kullamaa Kihelkonnamuuseumi 2016. aastal välja antud "Mälestusi Eesti metsaloo radadelt", mille koostas Lembitu Twerdianski (töötas Luual aastatel 1971-1973, tollal Lembitu Tarang).

Ka on Lembitu koostatud "Väike pärandkultuuri käsiraamat" (Eesti Loodusfoto 2007) ja tema loodud on ka suur osa raamatu "Pärandkultuur - loodus ja inimene" sisust.

Luua mälestusi sisaldab ka Jaan Matti (vilistlane 1956) "Teel metsa" (2004).

Kaupo Ilmetist, kes oli metsanduskooli direktor 1963-1973, on kirjutatud sarjas "Eesti metsanduse suurmehed" nimeline raamat (Jõgevamaa Metsaselts 2021), mis sisaldab samuti Kaupo Ilmeti enda mälestusi Luua ajast.

Ja loomulikult on terve hulk erinevaid kogumikteoseid, kus samuti juttu Luua Metsanduskoolist ja enamasti on need osad kirjutanud kooliga seotud inimesed. Olgu siinkohal lihtsalt üks näidisvalik:

Malle Ranne, kes töötas koolis aastatel 1987-1988, on välja andnud raamatu "Õpetaja Fernanda Tamm" (2007).

Kultuurilugu on Luual aastatel 1995-1996 õpetanud Malle Salupere, kelle sulest on ilmunud mitmeid kultuuriloolisi raamatuid, olgu siin näitena üks neist:

Kultuurist, täpsemalt harrastusteatritest (ka Luual tegutsenud truppidest), kirjutab raamatus "Triibuline seelik" (2016) ka Ülle Meos, kes töötas 1991-2000 Luual ringijuhina.

Kuna kooliga seotud koduloolisi raamatuid on palju ja koduloo teema on raamatuaasta tähestikunäitusel väljas pea uue kooliaasta alguseni, siis tõmbame siin joone alla ja tutvustame kooliga seotud raamatuid järgmisel esmaspäeval edasi.