Avakõne

Täna algava raamatuaasta moto – „Rahvas algab raamatust“ – on laenatud Hando Runnelilt, kes on kirjutanud:

                „Kiri algab kirikust, rahvas algab raamatust.“

Me ei tea tegelikult, millal täpselt ilmus esimene eestikeelne raamat, aga Lüübeki toomdekaani Johannes Brandesi ladinakeelse päevaraamatu sissekanne kolmapäeval, 8. novembril aastal 1525 ütleb:

„Lüübeki rae sekretär magister Paulus vam Velde tuli eelmisel õhtul esiteks minu juurde, seletades, et raad on pannud „Kuldsarve” kõrtsis aresti alla vaadi, mis oli täis luterlikke raamatuid, samuti liivi, läti ja eesti rahvakeeles missasid, et seda ei viidaks laevale [ja] et ta ei mürgitaks ristiusus veel harimata rahvast.“

Luterlik usupuhastusliikumine oli katoliiklikust vaatepunktist mõistagi ketserlus ja raamatud hävitati. Aga kirjasõna ei hävi ja nii on see sissekanne nihutanud eestikeelese raamatu olemasolu Wanradti ja Koelli katekismusest kümme aastat varasemaks.

Runnelil oli õigus: kiri – vähemalt meie jaoks – algas kirikust. Ja kui see kiri raiuti raamatusse, sündis lõpuks paratamatult eesti rahvas, ka selles on Runnelil õigus. Meie rahvuslikus enesetunnetuses on keel alati olnud määraval kohal. „Kas siis selle maa keel ...?“ küsis meie esimene luuletaja Kristjan Jaak Peterson eesti keelele igavikku nõutades. Keel, milles luuakse luulet; keel, milles tehakse teadust; keel, milles trükitakse raamatuid, on lõpuks saavutanud tõsiseltvõetavuse.

Trükitud raamat on keele küpsustunnistus. Meil on see küpsustunnistus nüüd vähemalt viis sajandit ehk pooltuhat aastat vana. See on aukartust äratav. See on ühtaegu nii vastutus kui privileeg. Me võime õigusega öelda, et oleme vana kultuurrahvas.

Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise tagamine läbi aegade on põhiseaduse järgi Eesti riigi ülesanne. Rahvus, keel ja kultuur – see on meie püha kolmainsus, tervik, milles üht ei saa olla ilma teisteta. Eesti kultuur on alati olnud keelekeskne, keel aga areneb ja elab ainult tänu kirjandusele, tänu raamatule. Ses mõttes on märgiline, et raamatuaasta algab eesti kirjanduse päeval ja lõpeb järgmisel aastal emakeelepäeval. Hoidkem oma keelt, hinnakem oma kirjandust, sest ilma nendeta ei ole meid olemas. Lugege raamatuid; lugege eestikeelseid raamatuid; lugege eesti autorite raamatuid!

Eestlus on maja, mille vundament on laotud eestikeelsetest raamatutest.

Head Eesti Raamatu Aastat!

 

Raamatuaasta ootuses

 

Tere, raamatusõber!

Eesti Raamatu Aasta on kohe-kohe algamas ja alustab ka Luua Metsanduskooli raamatuaasta blogi. Mina olen Veiko Belials, ulmekirjanik ja luuletaja, Eesti Kirjanike Liidu liige, paljudele aga hoopis Luua Metsanduskooli kauaaegne õpetaja (ja mitte kirjandusõpetaja, nagu kaugemalseisjad kipuvad arvama).

Metsamehed on ajast aega olnud ärgas, kohalikku elu edendav ja kultuuri väärtustav seltskond, sestap tundus loomulik, et metsanduskool ei saa aastapikkust eestikeelse raamatu austamist ühekordse üritusega ära tähistada. Nii jõudiski mõte blogini, mis saadaks meie tegemisi kogu aasta vältel.

Mida siis oodata? Plaanis on vähemalt kord nädalas postitada uus sissekanne, mõnikord ehk ka kaks korda nädalas. Kindlasti hoian silma peal ja vahendan jõudumööda aasta jooksul antavaid kirjandusauhindu; annan soovitusi ja teen mini-intervjuusid raamatu-inimestega, eelkõige kirjanikega, ning küsin soovitusi ka neilt. Lisaks katsume koolis käima lükata lugemise väljakutse ja hoiame käigus pidevalt uuenevaid raamatuaasta raamatunäitusi (plaanis on üks virtuaalne ja üks nö pärisnäitus). Ja otse loomulikult seome kokku ka kooli ja raamatu. Aasta on pikk ja loodetavasti korjub selle aja jooksul blogisse veel teemasid ja sündmusi, mille peale ehk kohe ei tulegi. Hoidke silm peal! 

Ja lõpetuseks ka esimesed lugemissoovitused (metsanduskoolile kohaselt siis midagi metsaga seotut).

Lõpetasin just eesti metsaluule antoloogia „Südames laulavad metsad“ (kirjastus Salv 2024, koostanud Doris Kareva) lugemise. Luuletustega on see hea, et esiteks ei pea tervet kogumikku korraga ja järjekorras läbi lugema, kuigi selle antoloogia puhul tasub seda vähemalt osade kaupa teha (kokku on antoloogias kaheksa osa), et meeleolu kätte saada. Ja teiseks leiab igaüks pea alati midagi, mis talle meeldib.

Mulle kõige enam muljet avaldanud metsaluuletused pole kumbki üllatus või avastus, mõlemaid olen ennegi korduvalt lugenud, aga ikka veel imetlen nende sügavust. Esimene kuulub Juhan Viidingule:

*
        Kes puid ja põõsaid istutab? 

Sa vaata, Juhan, seisata.
        Puud pühad on. Ja iga päev.
        Puid pühadeks ei heisata.

Siit ka järgmine soovitus: lugege Viidingut. Ükskõik millist kogu. Minul on riiulis must piiblimõõtu Jüri Üdi ja Juhan Viidingu „Kogutud luuletused“ (Tuum 1998), aga Viiding on igal juhul kullaprooviga klassika, võta milline luulekogu iganes.

Minu jaoks on kõigist metsaga seotud luuletustest aga kõige sügavmõttelisem, kõige enam meie kollektiivset alateadvust avav hoopis Aleksander Suumani luuletus:

        * 
        Joonistasin metsa

        ja metsa kohale päikese.
        Inimesed ütlesid:
        See on hommik.
        Keegi ei öelnud: õhtu.

Nii et need, kes ei pelga vormimängulisemat, kohati trikitavat, kohati isiklikke kultuurisuhteid kajastavat ja kohati nõuka-tegelikkust torkivat vabavärsilist luulet, võiksid ette võtta ka näiteks Aleksander Suumani luulekogu „Kui seda metsa ees oleks“ (Eesti Raamat 1989).

Kel huvi, jõuab veel eesti kirjanduse pidunädalale, mis 1. veebruarini Järvamaal toimub.